Sisukord
Päevakomm
Postimees

Sirje Niitra: ei taha enam nõukanostalgiat

2 min lugemist
Sirje Niitra FOTO: Postimees.ee

Järjest enam kohtab meil nii teles, laval kui ka igapäevaelus teatud nõukaaja nostalgiat. Usun, et ma ei esinda siin ainult iseennast, kuid ütlen välja, et sellega minnakse ajuti liiale.

Jah, Vene ajal oli palju absurdi, mis tundub nüüd naljakas, ja sellelt pinnalt on hea rahvast naerutada. Kodumaine sari «ENSV» pole kindlasti halvim näide, kuid sedagi on vahel piinlik vaadata. Saan aru, et tegu on kunstilise liialdusega, aga noored, kes vaatavad, ei tea ju, kuidas tegelikult oli, ja võivad nähtut tõena võtta.

Esiteks ei meeldi mulle halvustamine ja naeruvääristamine. Sest nii hull, nagu vahel teatrilaval või kinolinal näidatakse, elu tollal siiski polnud. Sugugi mitte kõik inimesed ei olnud ajupestud. Noored olid nagu noored ikka: neil olid oma ideaalid ja põhimõtted ning ümbritsevasse suhtuti kriitikaga, januneti muidugi lääne järele ja matkiti kõike seda, mis piiri taga toimus. Võib-olla tõesti mindi mõnikord ka liiale. Aga see ongi noorusele omane.

Naljasaatest teise kordub sketš, kuidas jõule ei tohtinud pidada ja kuusk tuli toas hoolega ära peita. No ei olnud nii! Minu ja mu tuttavate kodudes olid jõulupühad koos jõuluvanaga alati oodatud ja laud kaeti rikkalikult nagu nüüdki. Näärivana ja lumehelbekesed käisid vaid kooli jõulupidudel.

Teise äärmusena ei meeldi mulle nostalgitsemine kõige selle järele, mis siis oli. Näiteks ei taha ma istuda vanadel vineertoolidel, kus naelad nii väljas, et võib ennast vigastada või riided rikkuda. Iga tool ise nägu ja tegu, kõvad ja istumiseks ebamugavad, inetu plastkattega lauad kusagilt kuuri alt välja veetud – see tundub olevat praegu eriti popp. Pigem otsin koha, kus kunstnik on sisekujundusega vaeva näinud, interjöör paitab silma ja istumiseks pehmed toolid või diivanid.

Kõik on muidugi maitseasi, aga ma ei saa aru, kellele on sellised söögikohad, mida üha juurde tekib, mõeldud. Need, kelle noorus möödus palju kirutud Vene ajal, ei tunne niisuguse keskkonna järele erilist igatsust, aga restoranikülastajate põhimassile ei seostu see üldse mitte millegagi.

Hoopis teine asi on, kui korraldadagi näiteks firmapidu kuuekümnendate või seitsmekümnendate stiilis. Siis on põnev uurida ja meenutada, mida tollal kanti ja kuidas kõik välja nägi. Pärast tore vaadata ja võrrelda. Lauagi võib siis katta vanaviisi ja see ei häiri kedagi.

Kõigile meile on oma noorusaeg kõige ilusam ja armsam, olgu see siis möödunud võõrriigi karmis haardes või vaba maailma võimaluste külluses. Isegi need, kes pidid oma elu väärtuslikumad aastad Siberis asumisel või suisa vangilaagris rasket tööd rügades mööda saatma, oskavad sellest ajast hulga halva kõrval ka mõndagi head meenutada. Keegi mu headest tuttavatest ei igatse nõukogude aega tagasi, sestap tekitab igasugune nostalgitsemine selle järele pigem võõristust.

Seotud lood
22.02.2020 25.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto