R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Iga kool leiutab üliandekate jaoks oma jalgratast

Tiina Kaukvere
, reporter
Iga kool leiutab üliandekate jaoks oma jalgratast
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Viimsi kooli direktor Karmen Paul koolimaja ees.
Viimsi kooli direktor Karmen Paul koolimaja ees. Foto: Jaanus Lensment / Postimees

Koolides murtakse pead, kuidas leida üles ja motiveerida üliandekaid lapsi, kes seni on pidanud omapäi hakkama saama.

Harjumaal tegutseva Jüri gümnaasiumi direktor Maria Tiro on neil päevil tegelenud harvaesineva «probleemiga» – ühe 8. klassi õpilase vanem esitas koolile keeletesti tunnistuse, mis ütleb, et laps oskab inglise keelt tasemel C1+. See tähendab kõrgtaset: andekas laps räägib võõrkeelt paremini kui osa tema õpetajaid. «Õpilasele koostatakse individuaalne õppekava, juhendama hakkab teda pikaajalise kogemusega gümnaasiumi inglise keele õpetaja,» rääkis Tiro.

Tallinna lähedal asuv Viimsi kool aga otsib parasjagu spetsiaalset eripedagoogi või psühholoogi, kes töötaks välja süsteemi, kuidas andekaid õpilasi koolis märgata ja nendega edasi töötada. «Kõik koolid otsivad viise, aga tundub, et kõik leiutavad veel jalgratast,» arvas direktor Karmen Paul.

Koolipere pani möödunud aastal kokku töörühma, mis töötas välja andekate laste toetamise korra. Memorandumis lepiti näiteks kokku, kuidas märgata andekust, mis lisategevusi andekatele pakutakse ning mis võimed üldse lapsel peaks olema, et teda andekaks pidada. Nüüd tuleb hakata seda dokumenti rakendama.

«Teame, et need lapsed on meil olemas, aga puudub üldine süsteem, kuidas nendega tegeleda. Lähe on vähemalt antud,» rääkis Paul, kelle sõnul võib Viimsi koolis olla kümmekond üliandekat last. «Kõikide anded ei pruugi olla veel avaldunud nendes tegevustes, mida oleme suutnud neile pakkuda,» nentis ta.

Seni ei ole Viimsi koolis veel ühtegi individuaalset õppekava tehtud, kuid Pauli sõnul on andekaid toetatud teisiti. «Üks hea näide on detsembrikuus käivituv projekt matemaatikas, kus andekad võetakse kaks korda kuus matemaatikatunnist ära ja nad saavad koos mentoriga lahendada keerukama raskusastmega ülesandeid. See on alles katsetamisel ja tulemust veel ei tea,» selgitas Paul.

Individuaalsed eesmärgid

Tartus asuv Miina Härma gümnaasium aga näiteks kahekordistas tänavu õpilaste arvu, kellel on individuaalne õppekava. Kui mullu oli neid 18, siis sel õppeaastal juba 35. Neist 31 käib põhikoolis.

Kooli direktori Ene Tannbergi sõnul on individuaalse õppeprogrammi aineteks enamasti keemia, füüsika ja matemaatika, mõnel on oma kava mitmes aines korraga. Osa lahendab tavatunnis lihtsalt enda ülesandeid, mõni käib individuaaltunnis ning on ka neid, kes tunnis käima ei peagi. Individuaalses õppekavas on lapsele seatud konkreetsed ainealased eesmärgid ning kevadel istutakse lapse, tema vanemate ning õpetajaga ühe laua taha, et aastale tagasi vaadata ning uut planeerida.

«Ühiskonna jaoks on juba suur samm, et on teadvustatud, et nendega peab tegelema. Andekus on ka erivajadus,» lisas Tannberg, kelle sõnul on iga õpilane mingis valdkonnas andekas, need anded tuleks lihtsalt üles leida ja neid edasi arendada.

Möödunud õppeaastal viis Miina Härma koolipsühholoog 2.–7. klassi laste seas läbi kirjaliku mõtlemis- ja mälutesti. Kooli õppejuht Terje Hallik ütles, et just selle testi tõttu kasvas individuaalsete õppekavade hulk. «Osa oli selliseid, kes paistsidki koolis silma, aga osa oli üllatajaid, kelle puhul me enne ei teadnudki andekusest, hinded ju selliseks diagnoosimiseks ei kõlba,» nentis õppejuht.

Kool hakkas andekatele suuremat tähelepanu pöörama mõne aasta eest. «Varem ei olnud see nii sihipärane, eks andekas õpilane leidis ikka tegevusi,» ütles Tannberg.

Ülekoolilise mälutesti idee tekkis aga pärast seda, kui üks 6. klassi poiss otsustati viia otse üle 8. klassi. «Ta ei teinud ühtegi seitsmenda klassi ainet järele ega õppinud ka ette. Olime ise kahtlevad, kuidas asi võib minna, aga tugiteenuste spetsialistid soovitasid meil nii toimida,» rääkis Tannberg. Ta tõi ka näite, kuidas aastaid tagasi pärsiti säärase käiguga hoopis ühe teise poisi õpihimu – laps koormati järelevastamistega ära ja särts kadus.

7. klassi täiesti vahele jätnud noormees õpib aga praegu 9. klassis ja saab Tannbergi sõnul tänu toetavale perele suurepäraselt hakkama. Matemaatikas on ta lausa 12. klassi tasemel.

Igavus kammitseb last

«Üldjuhul märgatakse andekaid tagantjärele. Ka olümpiaadid on tegelikult tagantjärele teadmine, siis ta juba näitab oma saavutusi. Võib-olla osa lapsi ei lähegi olümpiaadile, sest see andekus jääb õigel ajal märkamata,» nentis kooli õppejuht Hallik.

Tannbergi sõnul võib juhtuda, et andeka lapse huvi kaob ka siis, kui tal on tunnis pidevalt liiga lihtne ja igav. See hakkab väljenduma ka õpitulemustes. «Sellepärast peavad ülesanded pakkuma mõõdukat pingutust, et laps saaks hea tunde, kui ta on keerulisema asjaga ise hakkama saanud,» selgitas direktor.

Koolide juhid nendivad, et andekatele lastele on nende tähelepanu viinud PISA-testi tulemused, mis on detailsemalt välja toonud õpilaste taseme. Kui PISA-testi tulemused on Eestit üldiselt alati heas valguses näidanud, siis viiendal ja kuuendal ehk tipptasemel ülesannete lahendajate osakaal võiks kohati olla kõrgem.

«Probleem ongi ilmselt selles, et me ei tegele tippudega, rõhk on teisel otsal, mis on samuti vajalik,» ütles Tannberg, kelle arvates on mõlemad otsad – nii mahajäänud kui üliandekad – omamoodi kriitilised.

«Õpetaja ei jõua tunnis kõikide tasanditega töötada ja valib pigem keskmise tasandi. Ta jõuab tegeleda veel nõrgematega, sest neid ei saa omapäi jätta, aga kriitiline on tegeleda ka andekatega, sest nemad hakkavad uut väärtust looma ühiskonnas. Enamasti on nad koolis tähelepanuta jäetud. Nad saavad hakkama, aga tegelikult võiksid paremini hakkama saada,» nentis Tannberg.

___________________

Andeka lapse ema mured

Ühe individuaalõppekava järgi õppiva põhikooliealise üliandeka lapse vanema sõnul tekib niisugust last kasvatades kuhjaga küsimusi, kuid paljudele neist vastuseid ei olegi.

Esmalt on probleemiks, kuidas üldse ära tunda, et laps on talendikas, ning kes peaks seda märkama? «Kas ainult mina arvan, et mul on silmapaistvalt tark laps?» tõi ema välja dilemma – oma laps on ju alati kõige-kõigem.

Pärast andekuse märkamist ei jää küsimusi sugugi vähemaks. «Kas üldse on hea näidata välja, et oled teistest erinev? Kas õpetajad ka saavad aru, et minu laps on teistmoodi? Kuidas suhtutakse õpilasse, kes on targem kui õpetaja? Kas mu lapsel on mõtet ainetundides käia, kui ta on oma õppimisega mitu klassi teistest eespool? Kes rahastaks individuaalõpet kolmes-neljas aines?» jätkas ema esilekerkinud küsimuste loetelu.

Ta peab tähtsaks, et ühiskonnas jõutaks arusaamiseni, et kõik inimesed ei ole kõikides õppeainetes ühtviisi võimekad. Arendada tuleks eelkõige tugevaid külgi, mitte norida nende oskuste kallal, mis ongi nõrgemad.

«Mida sinna individuaalsesse õppekavasse kirjutada ja kes selle otsustab? Kas teha õppekava terveks aastaks? Kas me teame, kui palju ta ühe aastaga omandada jõuab? Mis siis, kui kooli personalil jääb teadmisi napiks, kuhu siis pöörduda?» loetles ema muresid, millega tal pidevalt tegeleda tuleb.

Oma kogemuse põhjal soovitab ema last usaldada – küsida tema ootuste kohta, selgitada välja, mis teda tõsiselt huvitab ning mis tuge ta ootab. Samuti soovitab ta otsida kontakti teiste sarnaste laste vanematega ning näiteks Rajaleidja ja MTÜ Eesti Talendikeskuse spetsialistidega. Ka teaduskooli kursused sobivad noorematele kui tutvustuses kirjas, tõi lapsevanem välja.

«Individuaalne õppekava üksinda ei arenda õpilast. Minu mure on jätkuvalt see, mis saab gümnaasiumis, kui põhikoolis on gümnaasiumi materjal juba selgeks õpitud? Keegi ei tea seda, võtame aasta korraga,» sõnas ema tulevikku vaadates. PM

___________________

Koolidesse jõuab uus test

Tulevast aastast saavad spetsiaalse koolituse läbinud koolipsühholoogid hakata eksamite infosüsteemi juurde loodavas keskkonnas läbi viima uut testi koolilaste psüühiliste protsesside ja nende mõju hindamiseks õppeedukusele. Erinevaid ülesandeid lahendades selgub, milline on lapse mälu, taju, tähelepanu ja mõtlemisvõime.

Testikomplekti töötas välja Tallinna Ülikool. Sihtasutuse Innove õppenõustamisteenuste keskuse juhataja Ave Szymanel ütles, et tegemist on esimese tänapäevase testiga, seni on koolipsühholoogide jaoks olnud probleem see, et korralikud testid puuduvad. 

Kui 1. klassi test tehakse paberil, siis ülejäänud klasside lapsed teevad teste arvutis. Test kestab kokku ligi kaks koolitundi ehk 90 minutit ja selle täitmise ajal on koos lapsega ruumis ka koolipsühholoog.

Testi saab läbi viia vaid siis, kui lapsevanem on selleks nõusoleku andnud. Praeguseks on testi läbiviimiseks vajaliku koolituse saanud juba ligi 50 psühholoogi.

«Korralike testide puudumine on olnud juba aastakümneid koolipsühholoogide jaoks suureks takistuseks õpilaste arengu hindamisel ja toetamisel. Isegi juhul, kui on tekkinud kahtlus teatava raskuse osas, on tulnud koolipsühholoogidel ikka ja jälle soovitada vanemal panna aeg lastepsühhiaatri vastuvõtule, kes omakorda saab lapse suunata kliinilise psühholoogi juurde, et teda täpsemalt hinnata. Samas pole see kõikide laste puhul vajalik – esimene hindaja võiks ja peaks olema koolipsühholoog,» kirjutas Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juhatuse esimees Triin Kahre kevadel Õpetajate Lehes. PM

Märksõnad
Tagasi üles