Sisukord
Arvamus
Postimees
10.12.2016
Eesti Mälumäng Susi protsess algab tõenäoliselt lähikuudel Palju õnne Dilbert Male Horoskoop Pensioni koju toomise tasu kallineb Tagakülg Kohtunik lubab järgida oma siseveendumust Mudavannid vahelduvad pesuga Toomas Lepp kinnitas nõukogule oma süütust Eesti lühiuudised Uue ministrikandidaat käis Kadriorus Esikülg 10. detsember Väike Vladik tuli Eestisse ravile Majandus Maag teatas Tere ostmisest Ühisdeklaratsioonidega saab tagasi sama palju raha Majanduse lühiuudised Välismaa Rumeenia valib homme parlamenti Rumeenia parteide valimisplatvormid kõik ühte nägu ja sisutühjad Serbia ääremaa sigitab islamiäärmuslasi Arvamus Juhtkiri: vähem silmakirjalikkust (10) Hendrik Alla: kalibreeritud tagumik Värskus tõi võidu Postimees 1914. aastal: sõda Kogemus loeb Ei ühtegi sõna päritolust Sulle, mulle, pigem mulle (1) Ajalugu läbi Eesti fotokuningate kaamerasilma Indrek Schwede veste: jalgpall, meeste viimaseid pelgupaiku Marti Aavik: kes on Eesti eliit ehk seisus kohustab (6) EKI keelekool: endlikepp ja näpupood Kultuur Arhitektid auhindasid parimaid Eesti kultuuri täheatlas: rahvusvärvide sünd Metallica – metal'i tööeetikud Raamat nagu mosaiik: kildudest tervikuks Nädala plaat. Elusam kui aastate eest Aja auk. Sonic Youth murrab läbi Väikene hümn vaimuvalgusele Tähemehe Maal veedetud aastate kroonika Kas Looja tunneb kiusatust? Sport Spordi lühiuudised Sildaru poolel teel tiitli kaitsmisele Venelased on supi sees, millest on raske välja tulla Töö käib Vassiljevi viimase suure lepingu nimel Mariel Gregor: vastumeelsus «kehka» vastu kadugu, aga laiskus samuti (2) Hispaanlaste kasvatatud noore sloveeni tähelend AK Arhitektid auhindasid parimaid Eesti kultuuri täheatlas: rahvusvärvide sünd Raamat nagu mosaiik: kildudest tervikuks Naatukene nihu kaust Aja auk. Sonic Youth murrab läbi Nädala plaat. Elusam kui aastate eest Kas Looja tunneb kiusatust? Väikene hümn vaimuvalgusele Gunda Tire: mida PISA uuring näitab andekate laste kohta? (1) Marti Aavik: kes on Eesti eliit ehk seisus kohustab (6) Peeter Langovitsi tagasivaade: vormelilegendi kiirvisiit Arter Poliitikud, palun, raputage endale tuhka pähe! (3) Ainult wifist jääb väheseks Nõid Nastja on oma kehaga sõber Taste of Asia: ettevaatlikud Aasia maitsed Rotermanni kvartalis Jüri Nikolajev – Eesti hääl Narvas(t) (47) Võimatu moemissioon: leia müts! Põgus põige põhjamaisele jõululauale Teeks õige stiilipeo? Kurb küll, kui ind kaob. Kust leida tiivad? Raju andmine kontori jõulupeol Esoteerikaäri: palju enamat kui kivikaubandus Meelelahutus Koomiks Sudoku

Indrek Schwede veste: jalgpall, meeste viimaseid pelgupaiku

4 min lugemist
Veteranide jalgpall FOTO: Marko Saarm

Eelmise sajandi teisel kümnendil Moskvas Briti pea- ja abikonsulina töötanud Sir Robert Hamilton Bruce Lockhart on oma mälestustes meenutanud jalgpalli algusaastaid Venemaal. Selles mängisid suurt rolli seal vabrikuid rajanud ja majandanud Briti ettevõtjad. 1894. aastal tutvustas Morozovi tehaseid juhtinud Harry Charnock jalgpalli oma töölistele. Siinkohal paneb Lockhart kirja lause, mida jalgpalliajaloolased on mõnuga tsiteerinud: «See oli suur samm edasi Vene töölise ühiskondlikus elus ja kui see oleks kõigis tehastes kiiresti omaks võetud, võinuks ajalugu minna teisiti.»

Indrek Schwede FOTO: Postimees.ee

Teiste sõnadega mängis Sir Lockhart võimalusega, et kui jalgpall oleks Venemaal kiiremini levinud, poleks bolševikel olnud kedagi, kellele oma riigipöördeürituses toetuda – töölised olnuks haaratud palli tagaajamisest ja selle vaatamisest. Paraku pidi Lockhart tõdema, et kuigi tsaarivalitsus tegi tööliste heaks mõndagi, näiteks määrati 1913. aastal ametisse isegi spordiminister, levis jalgpall eelkõige nendes vabrikutes, kus omanikud või tegevjuhid olid britid.

Ajalool on ikka kombeks vempe visata: Morozovi tehaste meeskonnast kasvas välja hilisem Moskva Dinamo, vihatud NSV Liidu siseministeeriumi ja KGB meeskond, mis on oma sinivalged värvid saanud Blackburn Roversilt – just selle klubi poolehoidja oli Harry Charnocki vend Clement.

Sir Lockhart mängis 1912. aastal ka ise Morozovi tehaste meeskonnas, mis paiknes Orehhovo-Zujevos ja võitis aastatel 1910–1913 Moskva meistrivõistlused. Muu hulgas meenutab Briti diplomaat, et meeskonnal oli peale hea muruväljaku kasutada korralik abihoone koos riietusruumi, vannide, söögi-, kino- ja suure saaliga, mis oleks kadedaks teinud paljud Briti amatöörklubid. Ning Moskva meistrivõistluste mänge käis vaatamas 12 000 inimest, kellest kolmandiku moodustasid naised!

Mehed tegid kunagi naisi tõrjudes vea, naistel on võimalik selles küsimuses end suuremeelsuse ja empaatiavõime toel paremana näidata.

Hoolimata üldlevinud arusaamast, et naistel pole jalgpallipubliku hulka asja, on nad vähemal või rohkemal määral alati pealtvaatajate seas olnud. Teine lugu on olnud naiste jalgpalliga, õigusega mängida ja võistelda, olla oma riigi ja rahvusvahelise alaliidu toetatud.

Esimene fikseeritud naiste jalgpallimäng peeti 1895. aastal Londonis. Järgnes väike tuur väljapoole pealinna, kulminatsiooniks mäng Newcastle’is, kus oli 8000 pealtvaatajat. Mehed tajusid naistes konkurente publiku pärast. 1902. aastal keelas Inglise jalgpalliliit oma liikmetel naiste mängude korraldamise ära.

Aga naised mängisid siiski edasi – suure südamega. Esimese maailmasõja ajal asutati Prestonis Dick, Kerr & Co tehase juurde samanimeline naiskond, mis hakkas mängudelt kogutud tuluga toetama sõjas vigastatud sõdureid. Heategevusmänge jätkati pärast sõda, 1920. aastal kogus naiskond tänapäevases vääringus üle 300 000 naela, Evertoni koduplatsil Goodison Parkis jälgis üht matši 53 000 pealtvaatajat.

1921. aastal mängis Dick Kerr Ladies 67 mängu kokku 900 000 pealtvaataja ees. Samal aastal keelas Inglise jalgpalliliit liikmesklubidel üürida väljakuid naiskondade mänguks. Ometi hingitses naiste vutt edasi, ajastu silmapaistvamaks palluriks kujunes kahe maailmasõja vahel Lilly Parr, kes valiti 2002. aastal ainsa naisena just avatud Inglise jalgpalli kuulsuste halli.

Inglismaal loodi naiste jalgpalliliit alles 1969. aastal. Esimesed maailmameistrivõistlused peeti 1991. aastal. Olümpiamängudel pallivad naised alates 1996. aastast.

Feministid on naiste allasurutust jalgpallis palju tauninud, märkides, et naiste tõrjumise kaudu püütakse tugevdada soorolle ning füüsilisel ja moraalsel tasandil kinnistada patriarhaalset ühiskonda. Samas on mehed (kes moodustavad enamiku eri riikide ja tasandite alaliitude juhtkonnast) oma aastakümnetetagust viga usinalt parandama asunud: naiste jalgpalli on üle maailma suunatud aina enam tähelepanu ja raha. Käib hoogne areng.

Mõistagi pole kõik ikka rahul. Äärmuslikud hääled on koguni nõudnud naiste jalgpallimängudele rohkem publikut, jättes vastamata lihtsale küsimusele: kuidas saab tänapäeva ühiskonnas sundida kedagi minema spordivõistlustele? Kuidas saab kohustada naiste jalgpalli vastu huvi tundma?

Sport on olemuselt maskuliinne ja naised selles valdavalt jäljendajad, mitte sportlik avangard ega absoluutne tipptase. Publikut köidab aga just parim, kõrgeim võimalik kvaliteet. Paljuski tuleneb sellest, nagu märgivad uurijad Vic Duke ja Liz Crolley, et «naised ei esinda seda, mida eeldatakse olevat «rahvussport»». Jalgpallis kasutatakse palju militaarterminoloogiat, riikide maavõistlused on nagu sõjad teiste vahenditega ning sõjandus on ikka olnud meeste mängumaa. Paljude riikide jalgpalliliitude logodki on inspireeritud riikluse sümbolitest.

Läinud kümnendil Iisraelis läbi viidud uuring näitas, et kuigi naised sooviksid ühiskonnalt jalgpallureina rohkem tunnustust, usuvad nad, et ühiskond hindab enam akadeemilisi saavutusi kui spordiharrastust ja nende pühendumus jalgpallikarjäärile pole täielik. Nad möönsid, et pere loomine, abielu ja laste sünnitamine võivad sundida neid mängimast loobuma. Iisraeli kodanikud, nii mehed kui ka naised, ei tajunud sidet rahvusliku identiteedi ja naiste jalgpalli vahel ning seda arvamust jagasid ka uuringus küsitletud naisjalgpallurid.

Praegusajal võistlevad naised olümpiamängudel enamatel aladel kui mehed. Meestega võrreldes ei jagata naistele olümpiamedaleid vaid Kreeka-Rooma maadluses, seevastu pole meestel asja iluvõimlemisse ja kujundujumisse. Ja kusagilt ei kosta meeste kisa, et ahistatakse. Samasugust mõõdukust peaks naised hoidma ka jalgpallis, mis on nüüdisaja ühiskonna pöördelises arengus jäänud sisuliselt ainsaks mehelikkuse pelgupaigaks. See on viimaseid valdkondi, kus mehed saavad end tänapäeva maailmas meestena tunda.

Mitte et naiste osalus oleks soovimatu või tõrjumist väärt, aga see on paik, kuhu naised ei tohiks lahtisest uksest feminismi plaksuva lipuga sõjakalt sisse trügida. Mehed tegid kunagi naisi tõrjudes vea, naistel on võimalik selles küsimuses end suuremeelsuse ja empaatiavõime toel paremana näidata. Jätke oma isadele, vendadele ja poegadele nende pelgupaik, soovi korral sisenege sinna respekti ja mõistmisega, mitte loosungeid karjudes ja nõudes. See kehtib ühiskonnaelu igas valdkonnas. Äkilisi muutusi ja sallivust nõudjad sõimavad tasakaalukamat ja evolutsioonilist tiiba radikaalideks, panemata tähele, kumb pool rohkem äärmusluse mõõdu välja annab.

Jalgpalli erilist kohta (meeste) maailmas näitavad kaks esimesena pähe karanud näidet: kui suured ja tähtsad mehed oleks veel keskajal ehitanud kodukohta katedraali, siis tänapäeval asutavad nad jalgpalliklubi (Simon Kuperi ja Stefan Szymanski suurepärane võrdlus); kui paljudes eluvaldkondades oleks võõrastav vaadata, kuidas rahva parimad pojad kuulavad rahvushümni käsi südamel (vasakule poole kalduvale kultuurieliidile oleks see ilmselt lausa skandaalne, et mitte öelda perversne käitumine), siis Eesti koondise kapteni Ragnar Klavani esituses on tegemist normaalse teguviisiga.

Jalgpall on oma üleilmse hiigelauditooriumiga väheseid nähtavaid kohti, kus saab väljendada rahvustundeid, kartmata väljanaermist. Jalgpall on hoiule võtnud meeste hinge ja lojaalsuse.

Seotud lood
09.12.2016 12.12.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto