Sisukord
Arvustused
Postimees
17.02.2020
Toetuste arestimine külvas abivajajates segadust (9) Eesti Apteegireformi ilmselt enam ei väära (3) Soome meri andis välja pool aastat kadunud pärnaka (1) Valvekaamera õppesõiduautosse? Pigem mitte (2) Aevastamishooaeg varsti käes Majandus Galeriid ⟩ Eripärased hotellid raputavad Tallinna (1) Jahenev tööturg vähendab nõudlust töökäte järele 2500 ühendust taotlevad tuludeklareerijate annetusi (1) Välismaa Karmid piirangud näivad pidurdavat viiruse levikut Hiinas Kaljulaid: Euroopa peaks suutma rohkem ise hakkama saada (2) Tosin sõjandustrendi: mida ütleb maailma kohta raport «World Military Balance 2020»? (1) Põhilise julgeolekumurena jäid Müncheni konverentsil kõlama Hiina ja Liibüa Arvamus Juhtkiri: läänetuse lainetus (11) Toomas Toomsalu: sääsereis ja surmakutsar (1) Mart Raudsaar: sõnavabadus ei tähenda ajuvabadust (45) Madis Somelar: minister peaks õpetajatega arvestama (1) Kristjan Vassil: kliinikum vajab muutusi (1) Kultuur Svetlana Aleksijevitš: kirjutamisel juhindun vaistust Anu Raua kunstiteos kroonib Tartu rahu lepingut Elutoasõbralikuks tehtud õuduslugu Sport Taas maailmarekordit nihutanud Duplantis: kavatsen tulevikuski piire kompida Guardiola-ajastu lõpp Manchester Citys? PM ROOTSIS ⟩ Evans näitas, et MM-tiitel on tänavu väga lahtine Loginov jäi norralaste hammaste vahele Vana rekordi alistanud Nazarov: ma ei oodanud sellist aega Tartu Kümmekond entusiasti läbis pika Tartu maratoni raja joostes Laest kukkunud krohvilahmakas sundis spordisaali sulgema Linn tahab nõudeid äpitaksodele karmistada (1) Vehkleja Julia Beljajeva kella ei vaata Arvustus ⟩ Romantiline ja suviselt muretu «Talve» Meelelahutus Koomiks Sudoku

Naatukene nihu kaust

2 min lugemist
Olev Remsu FOTO: Erakogu

Olev Remsu on muidu tore. Eriti kui ta unustab ära kirjanikuks olemise ja paneb juttu, nagu torust tuleb. Või suisa segast: «Kurbmäng Paabelis» on hea näide, raamat, mida M. Juur väidab ennast ainukesena olevat läbi lugenud – valetab, ma olen mitu korda. Või paneb mälestusi, olgu siis suisa või natuke literatuuriks tehtuna, nimed muudetud, seiklused teistele omistatud.

Seda kogumikku või kausta, kuhu lugupeetav oma XXI sajandi leegitseva südamega kirjutatud publitsitika koondanud, ei saa kah halvaks pidada. Ometi, hea ei ole see ka teps. Värk pole ses, et mõni mees, st mina, pole Olev Remsuga hulgas asjades ülepea nõus. Kaust jätab juhuslikult kokku visatu mulje, nagu oleks igavusest rullitud mööda arvuti kaustu ja vaadatud, oh, selle võiks veel korra ära avaldada.

Milles pole ju miskit halba. Ju kõneleb praegu väikene pettumus, sest kaanetekstist oskas mõni mees endale jätta mulje, et saab lugeda Remsu seiklustest idanaabri lõpututes avarustes. Need jutud on tal alati mõnusad olnud.

Saab küll, aga ainult paaris kohas. Kuis veel tosin aastat tagasi segaduses ja natuke heitunud venelased on läbi osavalt suunatud meelepesu uuesti jaurajateks muutunud. Natuke sellest, kuis omal ajal eiteakuhu tõuloomi veeti, et karja parandada, aga tühja need pullid kohalike kidurate lehmadeni jõudsid, söödi juba vaksali taga nahka. Oma viga muidugi, kui loed välja seda, mida tahad lugeda, mitte seda, mis kirja pandud.

Muidu ongi üks arvamusrubriik. Loomulikult viskab ise paadunud tartuiidina näppu ja laulab peas läbi kõik laulud, kus esineb sõna Tartu, kui Remsu leiab, et peaks taastama piiskopilinnuse. Mis peaks, peabki! Ammu aeg luterlaste ja venelaste kuritöö heastada.

Teiste artiklitega – nagu öeldud, noormees ei ole Osakonna kaasvilistlase publitsistikaga paljuski nõus, kuigi enesestmõistetavalt austab teist arvamust. Omaks ei võta. Mustlane on ikka mustlane, neeger on ikka neeger, nii on eesti keeli olnud ja nii jäägu. Kujutlege vaid tuntud lauluviisi, mida meie kursuse kuraator Tema Ekstsellents suursaadik Tiit Matsulevitš teinekord laulda võttis:

Mängi, roma, ma palun sind,

mängi nii, et valust lõhkeks rind.

Möh, kas pole?

Või üks vingemaid luuletusi, mille neeger James Langston Hughes peaaegu sada aastat tagasi kirja pani, mis ka maimäleta mitmenda klassi inglise keele õpikus oli:

I am an African American

Black as the night is black.

Veel kord möh. Kogu rütm ja ilu läheb kolinaga alla.

Õnneks võib veel igapidi mõelda ja kirjagi panna. Remsu on tähelepanelik, vaimukas, need on head artiklid, aga naatukene läheb nihu. Peab hakkama meelde tuletama, mis oli ühiskonna niinimetatud valuteema tol ajal, kui kirja pandi. Oleks terve ajalehe leidnud ja lugenud, pilt kohe ees. Nüüd jäävad õhku rippuma ega mõju suuremat. Nojah, arvasid nii, arvad nii, aega on mööda läinud, mis siis. Eriti kui raamatu lõppu on pandud järele- ja juubelihüüdeid. Mahu täistoppimise mulje jääb.

Tuleb vaid tänada oma laiskust, et omal aal edvistamishoos mõeldud mõte enda mulad kaante vahele toppida ei ole kunagi teoks saanud. Veidi vähem piinlik. 

Olev Remsu «Aja kirju» FOTO: Raamat

Olev Remsu «Aja kirju»

Petrone Print

316 lk.

Seotud lood
    15.02.2020 17.02.2020
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto