Sisukord
Arter
Postimees
10.12.2016
Eesti Mälumäng Susi protsess algab tõenäoliselt lähikuudel Palju õnne Dilbert Male Horoskoop Pensioni koju toomise tasu kallineb Tagakülg Kohtunik lubab järgida oma siseveendumust Mudavannid vahelduvad pesuga Toomas Lepp kinnitas nõukogule oma süütust Eesti lühiuudised Uue ministrikandidaat käis Kadriorus Esikülg 10. detsember Väike Vladik tuli Eestisse ravile Majandus Maag teatas Tere ostmisest Ühisdeklaratsioonidega saab tagasi sama palju raha Majanduse lühiuudised Välismaa Rumeenia valib homme parlamenti Rumeenia parteide valimisplatvormid kõik ühte nägu ja sisutühjad Serbia ääremaa sigitab islamiäärmuslasi Arvamus Juhtkiri: vähem silmakirjalikkust (10) Hendrik Alla: kalibreeritud tagumik Värskus tõi võidu Postimees 1914. aastal: sõda Kogemus loeb Ei ühtegi sõna päritolust Sulle, mulle, pigem mulle (1) Ajalugu läbi Eesti fotokuningate kaamerasilma Indrek Schwede veste: jalgpall, meeste viimaseid pelgupaiku Marti Aavik: kes on Eesti eliit ehk seisus kohustab (6) EKI keelekool: endlikepp ja näpupood Kultuur Arhitektid auhindasid parimaid Eesti kultuuri täheatlas: rahvusvärvide sünd Metallica – metal'i tööeetikud Raamat nagu mosaiik: kildudest tervikuks Nädala plaat. Elusam kui aastate eest Aja auk. Sonic Youth murrab läbi Väikene hümn vaimuvalgusele Tähemehe Maal veedetud aastate kroonika Kas Looja tunneb kiusatust? Sport Spordi lühiuudised Sildaru poolel teel tiitli kaitsmisele Venelased on supi sees, millest on raske välja tulla Töö käib Vassiljevi viimase suure lepingu nimel Mariel Gregor: vastumeelsus «kehka» vastu kadugu, aga laiskus samuti (2) Hispaanlaste kasvatatud noore sloveeni tähelend AK Arhitektid auhindasid parimaid Eesti kultuuri täheatlas: rahvusvärvide sünd Raamat nagu mosaiik: kildudest tervikuks Naatukene nihu kaust Aja auk. Sonic Youth murrab läbi Nädala plaat. Elusam kui aastate eest Kas Looja tunneb kiusatust? Väikene hümn vaimuvalgusele Gunda Tire: mida PISA uuring näitab andekate laste kohta? (1) Marti Aavik: kes on Eesti eliit ehk seisus kohustab (6) Peeter Langovitsi tagasivaade: vormelilegendi kiirvisiit Arter Poliitikud, palun, raputage endale tuhka pähe! (3) Ainult wifist jääb väheseks Nõid Nastja on oma kehaga sõber Taste of Asia: ettevaatlikud Aasia maitsed Rotermanni kvartalis Jüri Nikolajev – Eesti hääl Narvas(t) (47) Võimatu moemissioon: leia müts! Põgus põige põhjamaisele jõululauale Teeks õige stiilipeo? Kurb küll, kui ind kaob. Kust leida tiivad? Raju andmine kontori jõulupeol Esoteerikaäri: palju enamat kui kivikaubandus Meelelahutus Koomiks Sudoku

Jüri Nikolajev – Eesti hääl Narvas(t)

15 min lugemist
  • Narvas käib eksperiment, kuidas ehitada Eestit ilma eestlasteta.
  • Ei ole Venemaal nii hull elu, kui Eesti ajakirjandus kirjutab.
  • Narval on olnud vindumisaegu alates 50st aastast lõpetades 200 aastaga.
ERRi Narva korrespondent Jüri Nikolajev Narva jõe kaldal. Taamal paistmas Venemaa. FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

​Eesti raadio Narvas kõlab kui üsna lühike anekdoot. Kahjuks on säärast absurdi Narvas palju ja aja jooksul on narvakad kohastunud võtma seda olukorda stoilise rahuga. Nii ongi Jüri Nikolajevil olnud juba 20 aastat põhjust vahendada Narva eleegiat ülejäänud Eestile ja selgitada saadiku kombel kohalikele, miks on Tallinnas pesitsevad poliitikud mõne otsuse nii- või naapidi langetanud. Ajendi Narva minoorist ja selle kuuldavaks tegemisest kirjutamiseks annab ka asjaolu, et 18. detsembril 1926 sai alguse ringhääling ehk praeguse ERRi eelkäija.

Kas Narva on täiesti tavaline Eesti linn, kus elavad tavalised Eesti inimesed?

20 aastat tagasi tulin ma raadiosse tööle mõttega, et Narva on tavaline Eesti linn. Aga ta ei ole. Ta on kohutavalt ebatavaline Eesti linn!

Arutan ühe kolleegiga tihtipeale, miks on Narva nii kehvalt Eesti ellu lõimunud, miks inimesed ei taipa Eesti elust midagi ja miks seistakse vastu sellele, mida eestlased teevad ja tahavad. Tema käis välja idee, et narvakad elavad nagu võõra võimu all, et siin on väga viisakas luterlik okupatsioon. Jah, siin ei ole koonduslaagreid ja kedagi ei karistata, nagu tõelise okupatsiooni ajal tehtaks, aga see võim on ikkagi võõras. Näiteks nõutakse ebamõistlikke asju, nagu taksojuhtide eesti keele oskus B1 tasemel. Kellele seda Narva linnas vaja on? Milleks?! Noortega on muidugi teine asi, kui nad tahavad Eestis ülikooli minna. Aga eks seda kõike oleks pidanud tegema juba 1991. aastal.

Või tahetakse, et kõik sildid oleksid eesti keeles. Kohalik mõtleb, et nojah, kui tahetakse ja kuna võim on teie käes, eks me siis teeme. Aga sisemiselt on tal tunne, et see on võõras võim. Asja illustreerimiseks kirjeldas kolleeg, kuidas «okupandid» katavad lauda: «Nii, palun, teie toit on siin. Meie läheme ja sööme oma perega eraldi toas.»

Kõik, mis Tallinnast tuleb, võetakse vastu umbusuga – mida need eestlased jälle välja on mõelnud, et vaeseid venelasi piinata.

Mitte eraldi toas, vaid suisa eraldi linnas – Tallinnas!

No jah. Loomulikult on siin palju inimesi, kes on Eesti eluga kaasa läinud. Aga põhimass elab veidi teises maailmas. On see infomaailm või mingi muu maailm, on juba iseasi.

Narvakas on nagu mingi eraldi rahvus – Narva inimene. Alles seejärel tuleb Eesti elanik, siis ollakse maailmakodanikud ja kusagil lõpus on heal juhul kuidagi võõras Ida-Virumaa. Maakonna asjadest ehk sellest, mis toimub linnapiiri taga, ei teata midagi.

Mainisite vastuseisu «eestlaste ideedele», tooge palun mõni näide.

Vanad tuntud teemad: keel, kodakondsus… need asjad venivad aastast aastasse ega lahene kuidagi.

Varem tellis linnavalitsus üle aasta küsitluse rahva meeleolude kohta. Nende protsent, kes olid veendunud, et Eestis diskrimineeritakse venelasi, oli alati väga suur, 80 lähedal. Kusjuures vastajad ise polnud sellega kunagi kokku puutunud! Aga meeleolu ja õhkkond on sellised, et «jah, loomulikult meid diskrimineeritakse! Ah et kuidas? No vot, ei tea…»

Hiljutises kolumnis kehastusite n-ö keskmiseks narvakaks ja tõite välja portsu probleeme: alles 27 aastat pärast keeleseaduse jõustumist tuleb Narva maja, kus saab tasuta eesti keelt õppida; kodakondsuspoliitika ei muutu; hallid passid ei kao kuhugi; suhted Venemaaga ei parane niipea. See oli kurb lugemine.

Kuidagi on alati nii, et kõik, mis Tallinnast tuleb, võetakse vastu umbusuga – et mida need eestlased jälle välja on mõelnud, et vaeseid venelasi piinata. Tihtipeale pean siis mina selgitama, mida see Eesti valitsus jälle teinud on.

Mäletan seniajani, kuidas viimaste lavaproovide ajal käisin kulisside taga nutmas. Nutsin natuke ja siis läksin lavale tagasi, nutsin natuke, jälle lavale.

Seda viimast arvamuslugu kirjutades küsisin kõigepealt oma kolleegidelt, millised on nende meelest narvakate probleemid. Nad karjusid minu peale tund aega ja ma panin selle siis kirja… (Muheleb.)

Ma suhtlen põhiliselt venelastega, teen seda loomulikult vene keeles ning selle käigus kogunevad minusse teatud meeleolud. Need meeleolud mulle alati ei meeldi, aga teisalt ma jälle mõistan narvakaid ja seda, mida nad tunnevad. Selle teeb minu jaoks lihtsamaks see, et ma ise olen segaperekonnast ja mu abikaasa on venelane. Aga näiteks Krimmis toimunu pärast läksin isaga meeletult tülli. Me ei rääkinud pool aastat või rohkemgi.

Miks?

«Krõm naš.»

Te üritasite oma isale selgitada rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtteid?

Selle peale arvas ta, et ma pooldan fašiste… Lõpuks leppisime ära, aga «Krõm» on endiselt «naš».

Mis tema arvamust mõjutas? Meediatarbimine?

Ta on 79-aastane, tal on olemas telekas, arvuti, internet. See on inforuumi küsimus. Muide, kui keegi arvab, et on olemas kaks inforuumi, «meie» ja «nende» oma, siis see pole nii. Tegelikult teeb igaüks omale ise inforuumi, valides, mida ta loeb, kuulab või vaatab. Eks mu isa valib selle, mis on talle omane.

Rääkides eri arvamustest – esmaspäeviti juhin ma väitlussaateid ETV+s. Viimases saates olid IRLi riigikoguliige Viktoria Ladõnskaja ja viimased 20 aastat venelastele eesti keelt õpetanud Kristi Tamm Keeleklikist. Õpetaja selgitas, et eesti keele nõuded on aja jooksul liiga kõrgeks muutunud. Ladõnskaja väitis aga vastupidist ning lõpuks läksid eestlane ja venelane omavahel täitsa tülli. (Itsitab.)

Kuigi lõpuks on mõlemad eestlased, lihtsalt ühel on venepärane perekonnanimi.

No just! Ma püüan alati kohalikele selgitada, et eestlased ongi jonnakad. Jonn on lihtsalt rahvuslik eripära. Kui me oleme ette võtnud mingi töö või tegevuse, näiteks lõimumise, siis punnitame. Ei tule välja? No alustame siis uuesti. Aga järele ei jäta!

Narvas elades hakkad mõtlema, mis on eestlase tunnusjooned, mille poolest venelased erinevad eestlasest. Seda on tihti üsna raske mõista. Jah, üks tunnus on muidugi keel. Viimaste andmete järgi on Narva 60 000 elanikust umbes 3000 eestlased. Vähemast nii nad end rahvuse, keele, passi, maailmavaate või mille iganes alusel identifitseerivad. Oluline on aga see, et neist poolte emakeel on vene keel!

Narvas on eestlased väljasurev nähtus, sest eestlaste osakaal kahaneb kiiremini kui venelaste osakaal. Tõsi, viimastel aastatel on eestlaste protsent veidi kasvanud, aga see võib olla ka sellepärast, et venelasi on rohkem linnast ära läinud.

Mul käivad lapsed Narva eesti koolis. Tütar tuli ühel päeval koju ja ütles, et meie klassi tuli uus poiss, Tõrvast pärit. Aga poiss seisab üksi nurgas, kellegagi ei suhtle. Ma küsisin, miks. Tütar vastas, et ta ei räägi ju vene keelt! Eesti koolis!!!

Narval on olnud pikku vindumisaegu – alates 50 aastast ja lõpetades 200 aastaga. Kust tuleb uus idee ja mis see on, ei tea.

Vahetunnis ilma vene keeleta ei saa?

Jah. See on lõimumine. Narva on polügoon, mis näitab, kuidas üks rahvus teise sisse sulandub. Ja kus see rahvuse piir tuleb, ei tea keegi. Kinkisin Katri Raigile idee või mõtte, et Narvas käib eksperiment, kuidas ehitada Eestit ilma eestlasteta. Sest just seda me üritamegi siin teha – püüame linnas, kus eestlasi on väga vähe, ehitada Eesti riiki. Ma ei tea, mis sellest välja tuleb, sest ehitus alles käib. Aga seda peavad endale tunnistama ka kohalikud eestlased. Paljud neist seda ei tee, sest nad arvavad, et midagi saab veel päästa.

Millele nad loodavad?

Et eestlased tulevad tagasi! Narva on suure eestlaste tagasituleku kunagi üle elanud – kui 60ndatel hakati ehitama elektrijaama, tuli Tallinnast siia palju insenere. Eesti kooli õpilaste arv kasvas 70ndate alguses 400ni ja isegi üle selle. Aga siis läksid nad jälle ära. Ja kes ära ei läinud, need lõimusid.

Kuhu lähevad tänapäeva noored narvakad?

Igale poole. Mul tütar lõpetab sel aastal gümnaasiumi, tema tahab Tallinna. Lihtsalt Tallinna. Küsisin, et miks mitte Tartusse. Ta vastas, et ei, lihtsalt Tallinna. Kuhu, milleks? Ei tea! Olen talle rääkinud, et Tartu on tore, et see on mõnus väikekodanlik linn, oleme seal isegi ringi jalutanud, aga ei aita midagi. Eks tal pealinnas ole sõpru muidugi rohkem.

Neid, kes siia jäävad või tagasi tulevad, peeti varem hädavaresteks ja luuseriteks. Minu klassist on siia jäänud 4-5 inimest, ülejäänud on kõik kusagil laiali.

On kõlanud mõtteid, et peaks ehitama maja, kus Narva eestlased saaksid omakorda Eestiga lõimuda, laulda ilma aktsendita rahvalaule ja lehvitada sinimustvalget.

Eks eestlased püüavad seda teha… Näiteks lasteaias tahetakse jälle eraldada kaht eesti rühma teistest ja viia neid eraldi majja. Jah, võib-olla see aeglustab lahustumise protsessi, aga see kestab ju edasi. Mu tütrel oli korralik eestikeelne lasteaiarühm ja tema eesti keel on täitsa korralik. Pojal polnud rühm kõige parem ja temal on eesti keelega nii ja naa.

Öeldakse, et tütred võtavad eeskuju isa käitumisest. Mu tütar kuulas, kuidas ema ütles näiteks paduška, aga isa ütles padi. Ja tema hakkas siis ka ütlema padi. Mina räägin lastega eesti keeles, ema vene keeles. Ja kui lapsed hakkavad omavahel vene keeles rääkima, siis ma mõnikord käratan.

Teie Nikolajevina käratate, et lapsed ei või kodus vene keeles rääkida?!

(Homeeriline naer.) No tavaliselt püüan natuke vinguda, et ototot! See on Narva linna järjekordne absurd, aga kusagil peab ju eesti keeles ka rääkima!

Sel suvel avastati koos laste Annika (18) ja Toomasega (15) kodukanti ja üle vaadati ka Valaste juga. FOTO: Liis Treimann / Postimees

Teie loote ülejäänud riigi jaoks mulje Narvast. Kas seetõttu on tulnud mõni teema kõrvale heita, et mitte linnale jälle halba reklaami teha?

Kunagi ütles üks uudistejuht, et mis huvitab eestlasi Narvas – arvatavasti mõned üksikud asjad. Piir, Kreenholm, elektrijaamad, passi- ja keeleteemad. Need on asjad, mida inimesed tajuvad ja mõistavad, millega neil on mentaalne suhe.

Tihti heidetakse ette, et räägin Narvast ainult mingit jama, headest asjadest ei räägi. Aga ma püüan sellest mitte mõelda, sest see on teine elukutse, see ongi pressiesindaja või suhtekorraldaja töö.

Mõnes mõttes te selles rollis ju olete?

Jah, muidugi. Ja eks ma vahel ka vaevlen, et jälle need koledad Narva teemad. Aga need on ju olemas! Nendest peab rääkima! Ja kes see muu ikka räägib, kui mitte mina?

Muidu on nii nagu siis, kui Narva linnas hakati tegema esimesi turismivoldikuid. Selleks otsiti linnast üles kaks viimast punaste katusekividega maja, tehti neist pilte ja jäeti sellega ju mulje, nagu terve Narva oleks selline. Aga Narva pole selline! Narva on hoopis teistsugune! Kui turist tuleb linna, siis ta küsib, et kus need majad siis on. Ei ole Narva punaste kivikatustega linn!

Kunagi oli.

Jah, seda siin nutetakse taga. Vanalinn on endiselt inimeste peades. Narva inimesed elavad nende hruštšovkade keskel – see linn on ju üsna kole –, aga inimeste peades on see mälestus alles. Kui sa ütled, et seda vanalinna enam pole, siis on nad üllatunud, et kuidas ei ole, meie peas ta ju on! Tegelikult on vaid mälestus ilusatest aegadest.

Aga see on ju mälestus Eesti ajast, ajast enne nõukogude võimu!

Tegelikult on see mälestus suisa Rootsi ajast.

Nõukogude ajal Narva kolinud venelane igatseb siis taga Rootsi aega? See on ju absurd!

Jah, nii ta on. Vahepeal oli suur rahvaliikumine linnuses toimuvate uuenduste vastu, sinna plaaniti klaasist juurdeehitust. Narvakad kaitsesid siis «meile omast teutooni ordu arhitektuuri». (Itsitab.) Ja kui linnuses ütleb giid, et müüre hakati ehitama umbes aastal 1400, siis narvakad ütlevad, et ja-jah, teame-teame, me ju ise 1980ndatel ehitasime selle linnuse!

Olete öelnud, et peate vahetevahel seletama üle, mida ja miks Eesti valitsus teeb. Mis siis seletamist vajab?

Kohalikud eestlased on Narvas valitsuse esindajad. Tavalise Narva venelase jaoks on ju kõik Eesti poliitikud ühte nägu. Olgu, tuntakse Mart Laari või Mart Nutti, sest tema on see, kes tegi kunagi keeleseadust. Aga kui poliitik midagi ütleb, siis ei tehta vahet, kas ta on EKRE või SDE liige. «Ah, Eesti poliitik ütles, järelikult arvab ka valitsus niimoodi!» Ma siis seletan, et ei ole nii, tuleb vaadata konteksti! Nii et alati tuleb selgitada ja täpsustada. Ja mõnikord ütlen, et see oli vale otsus, et mulle see ka ei meeldi, aga selline on meie valitsus.

Kabineti seinal ripub kingitus tuttavalt fotograafilt - raamitud foto 90ndate lõpust, kui president Lennart Meri külastas Ida-Virumaad. Esiplaanil toonane Virumaa korrespondent Ago Gaškov ja tagapool Narva korrespondent Jüri. FOTO: Liis Treimann / Postimees

Kuidas suhtuti Mart Helme mõttesse, et Eestile ei sobi venelasest president?

See võis küll solvata, aga samas on kohalikel venelastel EKREga sarnaseid põhimõtteid, näiteks kooseluseaduse ja põgenike suhtes. Nii et ses mõttes on Helme täitsa oma poiss!

Jälle üks Narva paradoks… Kas poliitik peaks end väljendades mõtlema, et seda kuuldakse ka Narvas?

Nojah. Aga kui näiteks Venemaal ütleb midagi Vladimir Žirinovski, siis kui tõsiselt seda võetakse? No ei võeta ju! Kõik teavad, et see on Žirinovski, et jaga öeldu vähemalt kahega.

Sündisite Narvas?

Ma olen esimese põlve narvakas. Mu ema suunati 1950ndate alguses, pärast ülikooli lõpetamist, siia kaubandusvalitsusse kaubatundjaks.

Isa tuli koos oma tädiga kusagilt Tšuvašimaalt, Volga kallastelt. Isapoolne ajalugu on aga üsna tume, sest kinnise inimesena pole ta oma lapsepõlvest eriti rääkinud. Aga arvatavasti tuldi Narva paremat elu otsima.

Mina sündisin 1966. aastal. Edasi oli tavaline elu: lasteaeda õnneks ei pandud – ma vihkan lasteaedu, kodus oli väga hea olla. Kui ma läksin esimesse klassi, siis ülejäänud olid omavahel tuttavad juba lasteaiast ja see oli üks kohutav kisakõride kamp. Kodusele lapsele oli see talumatu.

Jüri aprillis 1967 kodusel diivanil. FOTO: Erakogu

Siis õppisin 11 aastat Eesti Töörahva Kommuuni nimelises Narva 2. keskkoolis. Super nimi, eks ole! Muide, Pimeaias on siiani alles mälestustahvel punaküttidele, mille juures käisime pioneeridena auvalvet tegemas. Minu isa veel naeris, et meie käime selle plaadi taga pissil, teie käite auvalves…

Pärast keskkooli lõppu polnud nagu midagi teha, üritasime siis kahe klassivennaga minna Narvast kõige kaugemasse Eesti paika õppima. Selleks osutus Olustvere sovhoostehnikum ja agronoomia eriala. Narvast. Sovhoostehnikumi. Agronoomiks! Bõääh! (Naerab homeeriliselt.) Ma isegi ei tea, mis asi on agronoom!!!

Nii me siis käisime poolteist kuud Viljandi kandis lina kitkumas, kartuleid korjamas ja sõnnikut hangumas. Siis võeti mind sõjaväkke, sest toona õppimine armeesse värbamist ei takistanud. Oli küll jutt, et võib-olla lükatakse teenistust edasi, aga ei midagi.

Kuhu sattusite?

Olin need kaks aastat Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Sisuliselt oli see okupatsiooniarmee. See, kuidas sind kohalikud vaatasid, kuidas Vene sõdur neile mõjus, oli väga ebameeldiv. Ma tahtnuks öelda, et kuulge, vabandage, aga ma pole siin ju vabatahtlikult.

Soldat Jüri Eestist ja soldat Uldis Lätist pärast sõdurivande andmist Saksamaal Glau linnas aastal 1984. FOTO: Erakogu

Nemad ka mitte.

Nojah. Aga nii ma siis teenisin kaks aastat insenerväeosas, olin demineerimismasina komandör. See tähendas, et jalaväe lahingumasina baasil oli ehitatud masin, mis tulistas välja kaks raketti, mõlema küljes oli üks 150 meetri pikkune trotüüliga täidetud tuletõrjevoolik. Tõmbasid siis vooliku sirgu, vajutasid nupule, kõik – ka miinid – lendas õhku ja tankid said pealetungile minna. Sisuliselt oli see täielik enesetapp, sest demineerimismasinas oli mitu tonni trotüüli, aga selle soomusest võis Kalašnikoviga läbi tulistada.

Pärast armeed võtsime dokumendid välja ja otsustasime, et läheme merekooli. Andsin paberid sisse, aga õppima ei läinud – teater tuli vahele.

Mis mõttes «tuli vahele»?

Läksime sellesama sõbraga teatrisse üht tütarlast otsima, aga lavastaja arvas, et me tulime katsetele, et tahame teatris mängida. Kuna me olime purjus, viskas ta meid välja ja ütles, et peame tulema uuesti laupäeval kell 10. Läksime siis kohale, sest mis meil pärast sõjaväge muud teha oli! Ajapikku tekkis mul mõte, et see võikski äkki olla minu unelmate töökoht.

Mu klassivend läks merekooli ja mina jäin teatrisse töllerdama. See polnud muidugi ametlik töökoht, aga pärast sõjaväge pidi ju kusagil töötama. No ja siis tulidki mu koju kaks rahvamalevlast ja miilits. Nad ütlesid, et kuulge, meie andmetel olete te juba kolm kuud ilma tööta. Te peate end tööle vormistama! Tööd on palju, minge kuhu tahate!

Karistuse hirmus läksin siis Kreenholmi kaadriosakonda ja ütlesin, et tahan tööd. «Millist?» «Ükstapuha! Peaasi, et kinni ei panda!» Mind pandi siis viimistlusvabrikusse kangapalle loopima ja selle kõrvalt esinesin rahvateatris. Füüsilist tööd tegin poolteist aastat: hommikul kella kaheksaks kangapalle loopima, siis koju, vahetasin riided, seejärel teatrisse ning kell 23-24 tagasi koju. Ja siis hommikul kella kaheksaks jälle kangapalle loopima…

Rahvateatris sattusin esiti eesti truppi, kus – nagu Narvas alati – oli näitlejaid vähe. Ükskord sattusin vene trupi proovi ajal lava kõrvale vahtima ja mulle öeldi, et mis sa passid seal, marss lavale, mine hoia seal midagi. Ja nii ma vene truppi jäingi. Kui 1989. aastal see teater iseseisvaks muutus, sai sellest minu töökoht.

Töölisliikumise aktivisti Vassili Gerassimovi nimeline kultuuripalee oli Jüri «teiseks koduks» 1987–1996. 90ndate lõpus müüs Narva linn hoone maha ja algas maja allakäik. 1957. aastal valminud Kreenholmi tööliste kultuuripalee mahutas raamatukogu, parteikoosolekuid, tantsusaali, teatrisaalid, kino ja… suure pommivarjendi. FOTO: Liis Treimann / Postimees

Mis teid teatri juures paelus?

Mulle tundus, et teater muudab maailma. 21-aastane inimene on ju maailmamuutja, tahtes seda teha paremaks, huvitavamaks, mõistlikumaks, arukamaks – mida iganes. Mul oli tunne, et teatriga saan seda teha. Töötasin aastani 1996 teatris näitlejana. Tõsi, vahel tuli olla ka kassiir või trupijuht... väikse teatri rõõmud.

1996 tulite raadiosse?

Jah, stuudio oli siin peaaegu valmis ehitatud ja oli vaja leida eesti keelt oskav toimetaja. Siis tuli minu praegune ülemus Galina teatrisse ja ütles, et kuule, kas sa ei tahaks raadiole tööd teha. Mõtlesin, et raadio... no mis seal võib olla? Mingid juhtmed, mikrofonid? Kujutasin ette, et jätkan teatris ja käin natuke raadios haltuurat tegemas.

Kui ta mind siis 1996. aasta augustis siia Puškini tänava ruumidesse tõi ja ütles, et näed, sinna tuleb stuudio ja siin on sinu kabinet, siis ma mõtlesin, et kurat, see on ikka tõsine värk. Ja nii ma tulingi teatrist ära. Lavastaja ei teretanud mind selle pärast 15 aastat. Kohutav solvumine. Ma ju lahkusin septembris, hooaja alguses, ja peaaegu kõikides tükkides mängisin peaosalist. No kust sa asenduse leiad?!

Aga mina ütlesin, et ei jaksa rohkem teatrit teha. Tolleks ajaks oli tekkinud tohutu pettumus ja tülpimus. Mäletan seniajani, kuidas viimaste lavaproovide ajal käisin vahepeal kulisside taga nutmas. Nutsin natuke ja siis läksin lavale tagasi, nutsin natuke, jälle lavale. Hambad olid ristis, ma lihtsalt rohkem ei jaksanud. See tekib siis, kui oled mingit tööd teinud nii meeletult palju, et mingil hetkel hakkab vastu.

Narva Hermanni linnuse kõrval, lossi pargis toimunud kunstnike päevale sõitis teatritrupp kohale oma transpordiga. FOTO: Erakogu

Põlesite läbi?

Täielikult. See kõik tundus nii mõttetu. Sellest alguse eufooriast, et ma parandan maailma, ei jäänud mitte midagi alles.

Võtnud siis veidi rahulikumalt.

Ma olen alati suutnud endale valida töökohad, kus pole korralikku tööaega. Nagu teatris, on ka siin raadios sama häda – eile läksin toimetusest koju, kui kell oli 2.30 öösel. Telesaade ETV+s lõppes 21.30, pärast seda planeerisin tänast päeva, lahendasin igapäevaseid ülesandeid… Ma pean iga kuu tegema vene keeles kuni 20 lugu kohalikule raadiole ja 12 kohalikku uudist eesti keeles, eestikeelseid telelugusid jõuan kuu jooksul teha paar-kolm. No ja siis veel see ETV+ saade.

Kas te Tallinnasse kolimise peale pole mõelnud?

Tallinnasse kolitakse maksimaalselt 25-aastaselt. 50-aastaselt ei kolita enam kusagile, istutakse hoopis kodus ja vahitakse telekast seriaale! (Muigab.) Mul on selle töö tõttu nii palju seriaale vaatamata!

Iga päev on ju Raadio 4s venekeelne saade kohalikel teemadel. Lisaks helistavad igal hommikul «surmainglid», nagu me raadiouudiste kolleege omakeskis kutsume. Neil on vaja ju saadet täita, ükskõik millega! Ja kui mul teemat pole, siis tuleb mingi idee ikkagi välja mõelda!

Mida te siis teete?

Siis mõtlen! Vahetevahel püüan ka vinguda. Eile näiteks ütlesin, et tööd on palju, ei jaksa, ei jõua. Meil on olemas lepingujärgne töö, aga tavaliselt nad ju nõuavad mitu korda rohkem, kui leping ette näeb, sest saated on väga pikaks aetud.

Kokku on Narva stuudios neli raadio- ja üks teleinimene. Eesti keeles töötan ainult mina, ülejäänud teevad venekeelseid saateid Raadio 4 ja venekeelse «Aktuaalse kaamera» jaoks. Ja eks nemadki ole Eesti esindajad Narvas.

Ringhäälingul täitub 18. detsembril 90 aastat. See on väga auväärne vanus.

Pikk ajalugu või numbrid 98 või 89 ei ütle midagi. Palju tähtsamad on need inimesed, kellega sa koos töötad. Ma kasvasin üles koos Riina Eentalu häälega. Kui esimest korda teda stuudios nägin, mõtlesin, et näen jumalat. Või Mall Mälberg! Kui esimest korda tööle tulin, mõtlesin, et kas tõesti mina räägin samas uudistesaates, kus räägib Riina Eentalu või Uku Toom?!

ERRi Narva raadiostuudio Puškini tänaval: Jüri selja taga asub foonika, kust lähevad eetrisse otsesaated. FOTO: Liis Treimann / Postimees

Kuidas haridusega on?

Jah, kõrgharidust mul pole. Raadios töötades proovisin kolledžis õppida, aga töö kõrvalt on see võimatu! Kui üle jala teha, siis muidugi saab, aga mina nii ei oska. Ja öösiti kooliasju tehes jääksin lihtsalt tööl magama.

Venelastel on kaunilt riimuv ütlus: selle töö jaoks pole vaja kõrgharidust, küll aga keskmist taiplikkust. Muide, ma ise põen väga, et mul kõrgharidust pole. Mul oli võimalus õppida ka teatriasja, mind oldi isegi valmis lavakasse vastu võtma, aga ma põgenesin ära. Peitsin ennast suvilasse ega läinud kusagile. Ma ei tahtnud minna – mõtlesin, et siin hakkab praegu töö pihta, elu keeb ja mina pean kusagile ära minema. Ma ei lähe! Ma ei taha! Lavastaja oli muidugi kohutavalt vihane.

Mis Narva teatrist saanud on?

Kui ma teatrist ära läksin, töötas seal 15–18 inimest. Nüüdseks on see kokku kuivanud, sest vahepeal põles maja, seejärel «põles» raha. Nüüd on sinna jäänud 4-5 inimest ja nad teevad põhiliselt lastele mõeldud nukulavastusi. Täiskasvanute repertuaari ei tehta, sest see ei too raha sisse.

Nüüd tuleb Narva Vabalava?

Sinna tahavad nad kõik kokku panna – teatri, ERRi, IT-inkubaatori… see tuleb endise sõjatehase endisesse haldushoonesse, mis on tegelikult keset Narva kesklinna.

Mida keset kesklinna asuvas sõjatehases tehti?

Sõjatehas kesklinnas on muidugi eriti mõttekas, sest kõik teadsid, et see seal on ja seal tehakse salajasi asju. Tõsi, keegi ei teadnud täpselt, mida seal tehakse. Kuulujutt oli, et tehakse tiibrakettidele lõhkepäid. Pärast selgus, et vist oli midagi tuumarelvadega seotud, aga võib-olla tehti ka miskit merepoidele. Ega ma tegelikult siiani täpselt ei tea!

Kui palju käivad kohalikud Venemaal ja võrdlevad enda elu seal toimuvaga?

On inimesi, kes teavad väga hästi, kuidas on elu Londonis või Venemaal, aga samas on suur hulk neid, kes pole kusagil käinud ja kelle jaoks on unelmate maa hoopis Saaremaa!

???!

Saaremaast on saanud kohaliku venelase jaoks muinasjutumaa. Olen teinud tänavaküsitlusi ja uurinud, kuhu tahate sõita, ja siis öeldakse ikka ja jälle, et vot Saaremaal peaks kindlasti ära käima. London, Pariis – jaah, aga vot Saaremaal tahaks ära käia, sest seal on see õige, vot see… miski!

Jüri koos Žannaga (41), kes tegeleb Narva asenduskodus lastega, tähistamas Eesti taasiseseisvumise 23. aastapäeva Kadrioru lossi roosiaias. FOTO: Erakogu

Mul abikaasa vingus kah alati, et me peame minema Saaremaale! Ma ütlesin, et kuule, läheme kusagile mujale – meil on Lõuna-Eesti puhta käimata, või läheme näiteks Lätti. Aga tema ikka, et ei, me peame kõigepealt käima Saaremaal. Võib-olla annab erilise tunde praamisõit…

Mis puudutab Venemaad, siis viimati käisin seal kümme aastat tagasi. Viisat mul pole ja mis ma seal ikka käin? Makarone ostmas või?

Mis pilguga loevad kohalikud uudiseid NATO ja Venemaa pingelistest suhetest?

Tihti ei mõista meie siin oma kohaliku mentaliteediga Venemaal toimuvat, Venemaa mõõtmeid, seal pealinnas pööritatavaid rahavooge. Mis puudutab tavalisi venelasi, siis palka makstakse ja tööd leidub ka – tööpuudus on Venemaal väga väike, peaaegu olematu. Nii et ei ole Venemaal nii hull elu, kui Eesti ajakirjandus kirjutab.

Selles on muidugi kõik ühel meelel, et sõda on halb. Aga Krimm on ikkagi «naš». Kaks aastat tagasi, kui Ukraina värk pihta hakkas, sattusid inimesed täitsa paanikasse, no et tulebki sõda. Mul siis abikaasa ütles, et kuule, teeme lastele passid. Ma küsisin, et mis mõttes. No et igaks juhuks, äkki peab kusagile kiiresti ära sõitma. Ma ütlesin, et me ei pea selleks passe tegema, me oleme Euroopa Liidus, saame ka ilma passita reisida. Aga tema ikka nõudis, et teeme passid ära, sest kõik sõbrannad tegid lastele passe. No ja kui naine käsib, siis tuleb ju teha!

Aga nüüd, kus Trump sai presidendiks, öeldi, et sõda ei tule kohe kindlasti. Ma ei tea, mis sellest kõigest pärast saab.

Millisena näete Narva tulevikku? Eestlased kaovad?

Päris ära eestlased ei kao, sest alles jäävad ju piirivalve, kolledž, eesti kooli õpetajad… aga linna tulevik on ennustamatu.

Narva linnal on alates Rootsi ajast olnud mitu suurt arengut ja need on tihti sõltunud poliitilisest olukorrast. Näiteks Rootsi aja rikastumine sai hoo sisse, sest kusagil algas sõda, mingi meretee pandi kinni ja kaubad hakkasid siit läbi minema. Kogu lugu. Toona said linnaelanikud mõnekümne aastaga nii rikkaks, et ehitasid omale uue linna!

Kreenholm tuli siia hoopis hüdroenergia pärast. Ja kui siis USAs algas kodusõda ja puuvillaga oli kitsas käes, läkski lahti! Enne Kreenholmi manufaktuuri rajamist oli Narvas umbes 5000 elanikku, see oli tavaline uinuv provintsilinn.

Ka nõukaaja areng, püsti pandud tehased ja elektrijaamad, on tulnud väljastpoolt, sõltumata Narvast või narvakatest. Nende narvakate jaoks, kes siin praegu elavad, oli viimati helge aeg 1980ndatel – siis oli linnas 80 000 elanikku, kõik käisid tööl, noori oli palju, muusika mängis, kultuurimajad töötasid, rahvast käis! Praegu on mandumise aeg ja seda seostatakse muidugi Eesti võimuga. Miks te panite kinni Kreenholmi? No kurat, inimesed, saage ometi aru, et see ei käi nii! Pealegi, see, mis oli hea 150 aastat tagasi, ei tööta enam tänapäeval!

Narval on olnud pikki vindumisaegu – alates 50 aastast ja lõpetades 200 aastaga. Praegu on vindumine kestnud 25 aastat. Kust uus idee tuleb ja mis see on, ei tea.

Jüri Nikolajev

Sündinud 14. augustil 1966

1973–1984 Eesti Töörahva Kommuuni nimeline Narva 2. keskkool

1984–1986 armeeteenistus Saksa Demokraatlikus Vabariigis 338. insener-sapööri üksikpataljonis demineerimismasina UR-67 juhi-mehaaniku ja hiljem komandörina

1987–1989 Kreenholmi manufaktuuri viimistlusvabrik

1987–1989 V. Gerassimovi nim. Kultuuripalee Rahvateater

1989–1996 Narva stuudioteater Ilmarine

alates 1996 ERRi Narva korrespondent

Naine Žanna, kaks last.

Seotud lood
09.12.2016 12.12.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto