P, 25.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Raamat nagu mosaiik: kildudest tervikuks

Kätlin Kaldmaa
Raamat nagu mosaiik: kildudest tervikuks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tiina Laanem
Tiina Laanem Foto: Christo Neemre

Tiina Laanem tuli eesti kirjandusse põmaka ja pauguga, kui ta oma esimese romaaniga «Väikesed vanamehed» võitis 2006. aasta romaanivõistluse. Romaani anonüümselt hinnanud žürii oli veendunud, et tegemist on mehe kirjutatud raamatuga, nii et üllatus oli suur. Kirjastused tegid autorile üksteise järel pakkumisi ja aasta hiljem ilmunud «Väikesed vanamehed» läksid kaubaks nagu soojad saiad.

Tema teine romaan «Sidrunid ja siilid» (2009) ja novellikogu «Õnnelik jää» (2012 ) on pärast õnnestunud debüüti kirjaniku positsiooni eesti kirjanduspildis ainult kinnitanud. Iseäranis pika sammu edasi võttis Laanem novellidega. Tegemist on autoriga, kes oma loominguga tõsiselt tööd teeb, nii et sellest töötoast tulevad välja ainult lõpuni läbi töötatud ja viimistletud kirjutised, ei midagi poolikut. Nüüd siis «Pildilt kukkujad», romaan, mille eelkäijaks oli Vanemuise teatris mängitud samanimeline näidend.

Ei ole sugugi ebatavaline, kui ühes žanris alguse saanud tekst kasvab ja areneb ja žanrit vahetab. Ainult romaani lugenuna ei pane see sugugi imestama – on ju «Pildilt kukkujate» puhul tegemist perekonnalooga, mis saab alguse 1930ndatel ja jõuab välja aastasse 2008. Pikad lood nõuavadki pikemat käsitlust.

Märksõnad
Tagasi üles