Hendrik Alla: kalibreeritud tagumik

Positmees, Tallinn, 01.12.2016 Eesti Meedia töötaja. Hendrik Alla. FOTO: MIHKEL MARIPUU/POSTIMEES FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

«Inimene on asjade mõõt,» ütles vanakreeka filosoof Protagoras. Pärast aastaid kannatusi kitsastel toolidel ja kuudepikkust tööd nende uurimisel kinnitan, et inimese tagumik on toolide mõõt.

Kultuuriajakirjanikuna käin ma nädalas keskmiselt kord-paar kinos või teatris; kui käimas on mõni festival, siis vaata et iga päev. See on istuv töö ja mu tagumik ning jalad on tunda saanud kõikvõimalikke toole kitsastest kõvadest pukkidest luksuslike tugitoolideni. Kus on kõige suuremad ja kus kõige väiksemad? Põhjalik ja interaktiivsete graafikutega ülevaade 40 Eesti etendusasutuse toolidest on Postimehe veebiväljaandes.

Millegipärast on teatrites toolid märksa ebamugavamad kui kinodes. Minu inspiratsiooniallikas selle looga tegelemiseks on NO99, mis sai uued toolid tribüünidele 2014. aastal. Kõikidest mõõdetud toolidest on need peaaegu kõige väiksemad, 41 X 41 sentimeetrit. Kui selline ruut paberile joonistada, siis tundub, et ruumi küll ja veel, aga arvestage, et peate selle peal püsima sirutamata või püsti tõusmata oma paar tundi. Ja ega teistes teatrites asi parem ole: kui istumisalus ongi suurem, siis on jalaruumi vähem.

Millegipärast on kinotoolid hoopis mugavamad. Ka art-house-kinomajad, nagu Sõprus ja Artis, mis publikut menufilmidega ei peibuta, suudavad endale lubada täiesti korralikke pehmeid käetugedega toole sellise reavahega, et jala võib üle põlve visata, kartmata eesistujale kannaga kuklasse äsada. Mis siis rääkida veel kommertskinodest, kus mõnes on isegi motoriseeritud lamamistoolid.

Teatrite ja kinode esindajad seletasid, miks on kinotoolid teatritoolidest mugavamad. Mõneti kulgeb siin veelahe sedapidi, et enamik Eesti kinodest on kommertsettevõtted, kes peavad ennast ise ära majandama. Teatrid, aga vastupidi, saavad valdavalt riiklikku toetust. Nende põhjendusi lugege palun viidatud veebiloost.

Selle juures on teatripilet kinopiletist enamasti kaks-kolm korda kallim. Ja võrrelge selle juures näiteks Brad Pitti ja Priit Võigemasti honorare! No olgu, see oli nali. Ma tahan öelda, et jääb täiesti arusaamatuks, miks teatrid oma publiku mugavusele nii vähe tähelepanu pööravad. Kas see põhineb arusaamal, et kannatused õilistavad ja eesti teater on miskitpidi üllam kunst kui tselluloidile  – tänapäeval muidugi kõvakettale – salvestatud kujutised?

Kas eelistaksite pigem vaadata pehmes tugitoolis istudes Denis Villenueve’i «Saabumist» või ühe keskmise Eesti teatri keskmisel kägiseval toolil keskmist eesti lavastust (mul on mõned näited, aga viisakuse pärast jäägu nimed mainimata)?

Katse viia kinosaali mugavus kokku elava teatriesitustega tegi Kinoteater oma lavastusega «Once Upon a Time in Estonia», mida mängitakse Solarise Apollo kinosaalis. Tegemist on üsna keskpärase looga, aga vähemalt on pehmes toolis mõnusam tukkuda.

09.12.2016 12.12.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto