N, 30.06.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mariel Gregor: vastumeelsus «kehka» vastu kadugu, aga laiskus samuti

Mariel Gregor
Mariel Gregor: vastumeelsus «kehka» vastu kadugu, aga laiskus samuti
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Mariel Gregor.
Mariel Gregor. Foto: Postimees

«Veremaitse suus», «sportimise isu kadus igaveseks», «vihkasin kehkat» ja teised seesugused lausekatked kostavad paljude täiskasvanute suust, kui nad oma kooliteele tagasi vaatavad. Kehalise kasvatuse tund äratab pea kõigis kas väga positiivsed või väga negatiivsed mälestused.

Mina kuulun nende hulka, kelle jaoks oli kehaline alates esimesest klassist lemmiktunniks, algklassides polnud mu jaoks lahedamat mängu kui rahvastepall. Ja nii arvas valdav enamus meie klassi poistest ja tüdrukutest. Mis ei tähenda, et polnud alasid või nüansse, mis mulle ei meeldinud ja mida pidi seetõttu järele aitama. Või et ei pidanud pingutama. Polnud vastumeelsemat asja kui võimlemisveerand, ja saingi seal ehk mõne nelja ja sellega tuli leppida, ju siis ei osanud piisavalt hästi.

Kahjuks on ka neid lapsi, kelle kehalised võimed pole algupäraselt väga head ja/või kel puudub sisemine soov ja motivatsioon kehalise kasvatuse tunnis osaleda ning seal pingutada. Ja see on osaliselt tingitud meie koolide normatiivide põhisest hindamissüsteemist (lisaks kodust, kus liikumist ei soosita). Kehvemad saavad halvemaid hindeid, tahavad veelgi vähem kehalises osaleda ja lõpptulemusena jäävad veel kehvemaks ning nende tervis nõrgaks.

Märksõnad
Tagasi üles