Oleme astunud instinktidel põhinevasse maailma – neid äratades on kaunis lihtne saavutada oma eesmärk, võim. Mõte Ühendriikide isolatsionismist, mis äsja Time'i aasta inimeseks kuulutatud Donald Trumpi avaldustest õhkub, süvendab ebastabiilsust, kirjutab kolumnist Olev Remsu.
Donald Trumpi triumfiparaadil Nevadas lehvitati Konföderatsiooni lippu. Seda tegi Klu Klux Klani valges kostüümis ja nägu katvas koonjas maskmütsis mees. Tolle punase põhjaga, sinitähelise Andrease-ristiga lipu all võitlesid lõunaosariigid kodusõjas valgenahaliste õiguse eest pidada orje. Tänaseks on lipp kujunenud rassismi sümboliks.
Sigmund Freud pani oma patsiendid tugitooli ning laskis nende assotsiatsioonidel vabalt, kontrollimatult voolata. Ja, oh, mida doktor kõike kuulis! Selgus, et korralikud, kodanlikud, jõukad ja haritud prouad ihkavad hoopis teisi asju, mida korralikud, kodanlikud, jõukad ja haritud prouad ütlevad muidu ennast ihkavat. Assotsiatsioonimeetod pühkis pealt ühiskonna poolt isikule poogitud kultuuriglamuuri ning eetikavaba tõde tuli selle alt välja.
Ameerikas osutus freudistlikuks psühhoanalüüsi meetodiks Trumpi valimiskampaania, see tõi instinktid nähtavale. Kas tõesti süttivad pärast seda, kui mustanahaline president on kaheksa aastat riiki ja rahvast Valges Majas teeninud, Klu Klux Klani ristid?
Ehk tuleb tagasi ka kaunis komme kena naist, kui temast kõnniteel mööduda, tunnustavalt pepu peale patsutada. Ka naine on rahul, ilma selleta oleks ta mööduja peale solvunud – pime peast, ei märganud minu ilu!
Oma mehele aga ütleb naine: «Tead, sina istu sõpradega rahulikult pubis, mina lihtsalt tahan köögis asjatada, mina hoian ka heameelega lapsi, mina teen seda, milleks jumal on mind loonud. Mina pole mõni hoor, kes mööda linna ringi traavib, ühelt ürituselt teisel lehvib. Ja pühapäeval läheme kogu perega ilusti kirikusse.»
Selgub, et väga suur osa valgenahalisi, kasinalt haritud ameeriklasi, nii mehi kui naisi, unistab just kirjeldatud, juba ammu näiliselt kadunud maailmast. Nad ei julgenud oma ideaali tunnistada isegi gallupiküsitlejatele, kes enne presidendivalimisi uurisid, kellele nad kavatsevad anda oma hääle, kultuurivaap keelas seda välja öelda.
Taheti olla niisugune, nagu ühiskond käskis. Ent hääletuskabiini üksinduses, Trumpi valimisprogrammi ja ajakirjanduse kaudu ilmsiks tulnud presidendikandidaadi ahistamisskandaalide julgustusel, kahtlaste tunnistajate silma ja kõrva alt väljas, tundsid nad end sama vabalt nagu prouad Freudi kabinetis ning tegid seda, milleks ürginstinkt neid kallutas. Trumpi (muuseas, Ronald Reagani 1980. aasta kampaanialt plagieeritud) deviisi «Make America great again!» («Teeme Ameerika taas vägevaks!») tõlgendasid nad minevikuihaldusena, isegi võimalusena too paljude meelest kaunis, mees- ja rassišovinistlik minevik taas kehtestada.
Instinktidele rajatud maailm on ennekõike ebastabiilne.
Meie siin kartsime, et Trump muudab USA praegust Venemaa-kurssi, hakkab ehk sõbrakski Vladimir Putiniga. Samasugune hirm oli mujalgi Ida-Euroopas, eriti Ukrainas. Ja nüüd korraga – mõned päevad tagasi tegi Trump üpris Ukraina-meelse avalduse. Kas see valmistab meile heameelt? Osaliselt küll, kuid teeb ka murelikuks. Sellise ebastabiilse, siia-sinna rähklevate seisukohtadega mehe käes on aatominupp! Mis siis, kui tal tekib tuju proovida?
Venemaal pidutseti Trumpi võidu puhul, temas on nähtud oma meest. Ma mõistan selliseid lootusi. Venemaa on jäänud üksindusse, kinni haaratakse ükskõik millisest õlekõrrest.
Pärast valituks osutumist on Trumpi avaldused muutunud ka Venemaa suunal, ta on nimetanud meie idanaabrit vastuoluliseks maaks. Kas tegemist on närvilise hüplemisega?
Igatahes ei vaata niisugustest sõnadest vastu Venemaa-sõbralikkus Euroopa parempopulistide moodi. Aga tuulepea võib täna rääkida üht, homme teist, täna teha üht, homme muud. Ehkki Trump pole (minu teada, kuid ma võin eksida) pruukinud sõna «isolatsionism», on ta seda suunda tublisti proklameerinud. Isolatsionistlik poliitika seab eesmärgiks tõrjuda oma riigist muu maailma ideoloogiline ja/või majanduslik mõju.
Ameerikale ei ole isolatsionism võõras. Viimati hoiti maailma asjadest kõrvale kahe maailmasõja vahel. Toonasele isolatsionismile ei teinud lõppu ameeriklased ise, see tuli väljastpoolt – Jaapan ründas Pearl Harbori ning sellele järgnes Hitleri sõjakuulutus Ameerikale. USA on pidanud isolatsiooni varemgi, näiteks enne Esimest maailmasõda.
Siis oldi tõrjuv Euroopa ja Briti impeeriumi suhtes, ent Kariibi merel ja Vaiksel ookeanil haarati oma mõju alla strateegilisi territooriumeid. Nii et isolatsioon ei pruugi olla absoluutne, see võib olla valikuline. USAs on alati leidunud neid, kes on isolatsionismi pooldanud, nende mõju on olnud viimase saja aasta vältelt kõikuv.
Trumpi kavatsus rajada müür Mehhiko-USA piirile on protektsionistlik samm, võimalik eelsamm isolatsionismile. Ja seda olukorras, kus NAFTA-lepe on kehtinud juba paarkümmend aastat ning paljude ekspertide poolt, hoolimata USA autotööstuse kiratsemisest, väga kasulikuks tunnistatud. Aga kihutustöös ei loe loogika, argumentidel pole mingit kaalu. Trump karjub – latiinode voog on süüdi tööpuuduses! Ja alateadvus usub seda! Trump karjub – ehitame lõunasse müüri! Ja paljude meelest see võõraviha täis endassetõmbumise idee päästab USA.
Loevad instinktid. Ja neid äratades on kaunis lihtne saavutada oma eesmärk, see on võim.
Kui USA loobub maailma korrahoidja ametist, muutub väga palju kogu maailmas, tekiks ebastabiilsus, millest need, kes ei ole rahul praegu maailmas maksva mõjualadeks jaotumisega, püüaksid kindlasti oma kalu püüda. Esmalt plahvatab araabiamaailm, sõjaks ja kodusõjaks läheb seal veel tulisemalt. Islamifašism saab hoogu juurde, võibolla ründab Põhja-Korea Korea Vabariiki.
Peamine muutus ootab ees Ameerika-Hiina suhteid.
Tunduks, nagu tekiks Hiinalgi Ameerika eemaletõmbumise puhul võimalus tuua tagasi nn kodumaa rüppe Taiwan, haarata endale vaidlusalused saared Lõuna-Hiina merel, suurendada oma mõju Kagu-Aasias ja ka Aafrikas, sirutada ennast regionaalvõimust ülemaailmseks tegijaks.
Ent…
Teatavasti on Ameerika üle puistatud Hiina kaupadest. Ameerika on Hiina kõige suurem ja kasulikum turg. Trump lubas oma valimiskampaanias suurendada töökohtade arvu USAs. Sellest ei saa ta kuidagi taganeda, muidu oleks ta nelja aasta pärast suur luuser ja kõikide naerualune. Majanduse aeglase arengu, veel enam seisaku tingimustes on selleks ainult üks vahend – protektsionism, oma majandusruumi ümbritsemine kõrgete tollidega. Või koguni autarkia, igasuguse välismaailmaga kauplemise lõpetamine.
Trump on oma kampaaniaüritustel üpris hüsteeriliselt karjunud: ärme laseme Hiinal siia oma odavat rämpsu vedada! Ja teeninud sellega oma toetajaskonnas marulise heakskiidu. Paljud leiavad, et see oleks õige samm tööpuuduse leevendamiseks, töökohtade arvu suurendamiseks.
Mis saab aga Hiina kaupadest, kui need enam USA turule ei jõua? Veidike võib neid müüa Euroopas ja mujalgi, ent ülejääk saab olema tohutu. Hiinas ei ole teatavasti sotsiaalkindlustust, tähendab kümned miljonid inimesed jäävad lihtsalt nälga ja peavarjuta.
Venemaa loodab Ameerika-Hiina suhete teravnemisest kasu endale, et viimaks ometi täitub seni vaid soovmõtlemises ja propagandas eksisteerinud Moskva-Pekingi liit.
Hiina ja Venemaa suhteid Ameerika võimalik isolatsionism ei parandaks, sest kahel vaesel pole heaks läbisaamiseks mingit alust. Küll aga võib Hiina hakata veel ihalevama pilguga vaatama poolteisele miljonile ruutkilomeetrile, mis kuni 19. sajandi keskpaigani kuulus Hiinale ning praegu on Kaug-Ida nime all Venemaa koosseisus. Seal saaksid töötuks jäänud hiinlased tegelda põllumajandusega, mille saaduste turg maailmas kindlasti ei kahane.
Mõni päev tagasi helistas Trump ootamatult Taiwani presidendile, madam Cài Yīngwénile. Presidendiks valitu ei käitunud ei mees- ega rassišovinistina, vastupidi toetas Hiina Vabariiki.
Häirekella lõid nii Hiina valitsus kui Valge Maja, telefonikõnes nähti Ameerika peatset loobumist ühe-Hiina-poliitikast (s.o Pekingi ainutunnustamisest), mis tooks paraja segaduse Kagu-Aasiasse ja Vaikse ookeani läänekallastele.
Teiselt poolt, Trump on kõrgelt kiitnud ka Pakistani, riiki, mis on peaaegu oma sünnist saati olnud Mandri-Hiina truu liitlane. Nii et senine maailma jaotus sõpradeks ja vastasteks, paistab, et ei kehti, asendub mingi uue, seni tajumatu jaotusega.
Need, kes püüavad oma tungidest ajendatuna võimule pürgida, haistavad tekkivas ebastabiilsuses oma šanssi, olgu meil Eestis või mujal. Ühendriikide mõeldav isolatsionismi kaldumine ja seega võimuvaakumi tekkimine ergutaks populiste, haavaks demokraatlikku kogukonda terves maailmas, Trump oleks sel juhul eriline trump Putinile, annaks talle kauaoodatud võimaluse taastada Venemaa mõju, mis kadus seoses NSV Liidu lagunemisega.
Eesti huvi peaks olema stabiilsus instinktide asemel. See tähendab seda, et säilitame esmalt ise kaine meele. Ei ole mõtet lasta kuuldavale hüsteerilisi karjatusi, nagu tegid kodanlikud prouad Freudi kabinetis ning teevad inimesed siin ja seal Trumpi eeskujul.