Elevus, mis on saatnud esimese mandri ja Lääne-Eesti suursaarte vahel ühenduse pidamiseks riigi tellitud parvlaeva Leigri teekonda Türgist Eestisse, paneb ilmselt paljusid kulme kergitama. Ajakirjanduse suur tähelepanu, sajad fotod saabunud parvlaevast sotsiaalmeedias ja elav arutelu peegeldavad tegelikkust. See, mis mandriinimesele on üks suvine turismireis või mereromantika, on kahele maakonnale sõna otseses mõttes elu tee.
Leigri saabumine ja loodetavasti peatne Hiiumaa liinile asumine on järjekordne ajalooline hetk saartega ühenduse pidamise loos. 1997. aasta suvel rõõmustasid saarlasi kitsukeste Nõukogude tankipraamide kõrval liinile tulnud Regula ja tema kaasteelised: reisijatel oli viimaks ometi hubane salong koos inimlike pardatingimustega. Sel sajandil ehitas Saaremaa Laevakompanii kolm parvlaeva: Muhumaa, Saaremaa ja Hiiumaa, mis näitasid täiesti uut klassi ülesõidu kiiruses. Ilmast tingitud tõrkeid oli sestpeale vaid mõni üksik.
Riik asus Tallinna Sadama ettevõttega TS Laevad suursaartega ühendust pidama tänavu oktoobrist. Liinide ülevõtmine pole paraku kulgenud ladusalt. Ükski neljast laevast, mis Türgi ja Poola tehastest telliti, ei valminud õigeks ajaks. Ka pole avalikkusel seni täit ülevaadet kuludest, mida riigil on tulnud kanda. Teame vaid, et raha ettevõtja Vjatšeslav Leedo «väljaostmiseks» on tulnud kulutada plaanitust enam. Otsustajatel on olnud selg sõna otseses mõttes vastu seina.
Leigrit ootavad nüüd ees kõikvõimalikud asjaajamised ja kombetalitused (ristimine). Kahtlemata on põhjust rõõmustada, kuid hõiskamise ja šampanjapaugutamisega tasuks esialgu siiski pigem tagasi hoida. Enne kaagutamist tuleb ikka muneda.
Leiger on uue karja esimene vasikas (teised laevad on sõsarad) ning kui see pole läinud aia taha – tõe kriteerium on teadagi praktika –, võivad ehk saarlased, muhulased ja hiidlased rõõmustada parima ühenduse üle mandriga läbi aegade. Kuid et me seda kuulutada saaksime, peame nägema uusi laevu tegutsemas aasta ringi ning saama põhjaliku ülevaate, milliseks osutuvad kulud. Küsimus pole ka ainult uutes laevades, vaid kogu süsteemi toimimises: mugav piletimüük, sujuv laadimine ja lossimine sadamates.
Ühendus pidi riigi korraldusel saama kiirem, maksumaksjale soodsam ning läbipaistvam – seda lubati ja seda avalikkus ootab. TS Laevade juhte tuleb tunnustada: keerulises olukorras on nähtavalt pingutatud. Muutuse eest vastutavad poliitikud on püsinud üsna vaoshoitud ja ega uhkustamiseks ole seni põhjust olnud. Õnneks pole suurejoonelisi avaldusi tehtud, sest varasemaid lubadussõnu on tulnud tänavu paraku ohtralt süüa.
