Juhtkiri: mets pole porgandipeenar

Metsa on palju FOTO: Urmas Nemvalts

Eestil pole oma Gazpromi nagu meie idanaabril. Küll on meil Eesti metsad, mis katavad suure osa me maast ning soojendasid ja toitsid kunagi Eesti külasid. Kuid mets pole pelgalt materiaalne ressurss, vaid osa kultuurilisest ja ajaloolisest keskkonnast, millega koosmõjus on kujunenud tervete rahvaste kultuurid ja tavad. Muuhulgas ka meie oma – nii on rõhutatud, et eestlased on metsarahvas. Esimesel iseseisvusajal kõneles sellest näiteks folklorist Oskar Loorits. Semiootikust kirjanik Valdur Mikita on aga eestlasi nimetanud metsaserva rahvaks, kes seisavad põllul seljaga metsa poole.

Olgu sellega kuidas on, kuid erilist rolli mängib mets eestlaste teadvuses ja kultuuris kindlasti. See paistab selgelt välja metsaseaduse plaanitavate muudatuste ümber lahvatanud kirgedest. Muudatused puudutavad muuhulgas okaspuude raiet: kuusikute lageraieks lubatavat raievanust tahetakse alandada 80 aastalt 60 aastale ning leevendada  piiranguid männimetsa turberaiele.

Okaspuupalk läheb hästi kaubaks. Okasmetsa raie riigimetsas toob raha riigi rahakotti ning oleks kasulik metsatöötlejatele, kuna suurem pakkumine hoiab toorainehinnad madalad. Põhimõtteliselt on viimasel kümnendil tegeletud peaasjalikult sellega, et metsaraie piiranguid leevendada, mis on kahtlemata ka ettevõtjate lobitöö tulemus. Nii muudeti 2008. aastal metsamajandamiskava metsaomanikule soovituslikuks dokumendiks, siis kaotati ära osa kaitsealadest ning 2013. aastal leevendati lageraienõudeid. Selle tulemusena on raiumine Eestis lihtsam ja raiuda tohib rohkem.

Olgugi et mets on erinevalt näiteks Gazpromi gaasist taastuv ressurss, tähendab nende liiga kiire maharaiumine, et mets ei jõua taastuda. See ongi viinud kuusikute pindala vähenemiseni ning võib tulevikus viia niikaugele, et meile harjumuspäraste okaspuumetsaga kaetud maastike asemele ilmuvad kännud ja lehtpuuvõsa. See on ebameeldiv väljavaade. Huvitaval kombel on metsade kaitse tõusnud samal ajal  päevakorda ka meie lõunanaabrite juures Lätis, kus laialdaselt protestitakse riigifirma VAS Latvijas valsts meži tegevuse ja – olgem ausad – ahnuse vastu.

Metsal on põhimõtteliselt kolmikfunktsioon: peale materiaalse ka ökoloogiline ja kultuuriline. Oluline on leida nende kolme vahel kompromiss, mis tagab, et metsi majandataks nõnda, et kunagi saaksime järeltulevatele põlvedele pärandada metsad ühes seal elavate lindude ja loomadega, seal kasvavate seente ja marjadega ning puhaste veekogudega. Metsa väärtus on meie maale ja rahvale tunduvalt suurem kui pelgalt neli tuhat eurot hektari eest, mis riigi või ettevõtja kaukasse teoreetiliselt võib lisanduda. Tegemist on millegi mõõdetamatuga.

Seotud lood
15.12.2016 17.12.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto