Sisukord
Kolumnistid
Postimees
22.02.2020
Eesti Viljandi valmistub võõrustama presidendi pidu (7) Süda läheb soojaks ja hingele pai – pannakse tähele Mida teha vabariigi aastapäeval? (2) Majandus Põhjamaade pankade veri hakkas viimaks hüübima Välismaa «Ihne nelik» keeldus kriipsugi taandumast (34) KOHALIK VAADE ⟩ Kolmejalgsed vallandasid Leedus liiklusraevu (15) Liibüas evakueeriti sõja jalust mitu tuhat kaamelit Arvamus Juhtkiri: viinarindel muutustega (5) Evelyn Kaldoja: valgustav lobiabsurd (1) Õlitööstuse eestkõneleja (6) Sipsik elab veel! (1) Läti ema eksirännakud (3) Esitus, mis tõi pisara silma Kertu Birgit Anton: kliimapööret ei tehta meie eest ära (22) Kultuur ELBERT TUGANOV 100 ⟩ Filmiarhitekt, kes ehitas Eesti animatsioonikiriku Loosiõnn innustas rahvariideid uurima Sport Eesti mehed vollemaailma absoluutses tipus Taavi Libe: kuidas tuua inimesed video­mängude abil spordi juurde? EAL nõuab Rally Estonia korraldamise eest meeletut summat (1) Kriisk: presidendiamet oleks minu olümpia Soomlase ajastu start jahmatas isegi suuri optimiste Kliima Uus normaalsus: jäävabal talvel sööb torm Eesti randa nagu labidaga Merendus Hiina viirus muserdab maailma laevandust AK Tehnoloogiagigantide uue põlvkonna juhid Liiga hilja ja poolikult tehtud otsus Ukraina ekspert: «Ilma Venemaa otsese sekkumiseta oleks see sõda varsti läbi» (75) Hasso Krull: maa, rahvas ja riik (21) VIDEO ⟩ Kunst sinu ümber. Dokumentaalne poeet Kristina Norman ELBERT TUGANOV 100 ⟩ Filmiarhitekt, kes ehitas Eesti animatsioonikiriku Kus poliitik ees, seal bandiidid taga Nädala plaat. Nagu seest külm juustuburger Nädala plaat. Ruttab aeglaselt keset üksildasi masse Kutse presidendi vastuvõtule Juurikas. Eesti tänab (5) Arter Depressiooni põrgust pääsenud Liis Velsker: emotsioonide kõikumine oli nii metsik, et ma enam ei jaksanud nendega tegeleda (4) Käputäis Eesti «kurjategijaid» Siberi kolkas... Viirusest ohtlikum (38) Kaitsja, kes võib mõnikord osutuda tapjaks VIDEO. Mägine Itaalia: hirmud, viirastused ja maagia Ei karjet, ei kõmakat, matkaja lihtsalt kadus teelt Ekstreem-Sipsiku seiklused Umbe hää süük!* Arter otsis võrumaist pidupäevamaitset Loosiõnn innustas rahvariideid uurima Superstaar Anne Veski: «Paabulinnuks ei pea saama!» (1) Kodune helisüsteem 10 000 euro eest. Eestis loodud Audese tippkõlarid valmivad kuulmise järgi (22) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Hardo Pajula: suure Kanaema saabumine

4 min lugemist
Hardo Pajula FOTO: Erik Prozes

Saabuvas matriarhaadis peaks olema tagatud kõigi inimeste võrdsus kui demokratiseerumisprotsessi lõppeesmärk. Suur Kanaema peab meid selle utoopilise sihi saavutamiseks üha rohkem rivistama, kantseldama, kamandama ja korraldama, kirjutab Edmund Burke’i Seltsi asutaja Hardo Pajula.

Tänaseks päevaks on Donald Trumpi ootamatu valimisvõidu kohta ilmunud juba vagunite viisi käsitlusi, eritlusi, uurimusi, pajatusi ja sajatusi. Minu jaoks võttis asja kõige napimalt ja elegantsemalt kokku Märt Väljataga üsna kohe pärast tulemuste väljakuulutamist.

Tema sõnul ei kannustanud Trumpi valijaid majanduslikud motiivid, «pigem ajendas neid soov tähtsust täis moraliseerijatele, igasugu kaagutajatele koht kätte näidata». Kaagutamist on olnud viimastel aastatel tõesti kõvasti ja miski ei viita sellele, et Trumpi võit siin midagi muudaks, pigem vastupidi.

Pea kolm aastat tagasi avaldasin ma siinsamas (Postimees 4.2.14) arvamusartikli «Maternalistide unenäod», milles kirjutasin: «Tänaseks oleme Big mother’i poliitilise ettehooldusega juba nii harjunud, leppinud või sellest sõltuvad, et riigi sissetung üha uutesse eraelu sfääridesse kohtab pigem valijate heakskiitu. Käib omalaadne võistlus selle üle, kes hüsteerilisele kanaemale uusi siblimispiirkondi leiutab.»

Selle aasta septembris tsiteeris prantsuse kirjanik Michel Houellebecq oma tänukõnes, mille ta pidas Frank Schirrmacheri auhinna üleandmise puhul, Tocqueville’i tähelepanekuid inimesi igaveses lapsepõlves nunnutavast «ainukesest õnnetoojast» ja sõnas siis kokkuvõtteks: «Tänapäevane «määratu suur hooldaja» ja «ainus võim» ei ole oma loomult enam mitte isalik, vaid emalik. See uus ajastu /.../ kujutab endast matriarhaadi tagasitulekut uues vormis – nimelt riigina.»

Kinnisvarasuurnikust riiukuke võitu võib mingil määral pidada tagasilöögiks demokraatia edasisele demokratiseerumisele, mis näib olevat õhtumaise elukorralduse põhiline allhoovus. USA ajaloolase Martin Malia sõnul on kõik oktsidendi suured revolutsioonid alates 15. sajandi hussiitide sõdadest kuni 1917. aasta oktoobrini olnud teetähised demokraatia hüppelisel laienemisel.

Stalini Nõukogude Liit ei olnud kindlasti poliitilise demokraatia musterkuju, ent sotsiaalses plaanis sobitub ka Vene revolutsioon sellesse trendi. Lõppude lõpuks kisti pärast bolševike võitu poliitikasse ja anti haridus – olgugi et vägisi ja määratute inimkaotuste hinnaga – seni kõrvaltvaataja rollis püsinud vene talurahvale.

1920. aastal vastu võetud USA põhiseaduse 19. täiendus, millega naised said valimisõiguse, on osa samast mustrist ja sellisena kahtlemata tervitatav. Edasi on sündmused arenenud võrdlemisi kiiresti ja praegust olukorda iseloomustavad kõige kõnekamalt kaks statistilist näitarvu. Esiteks sai lõppeval aastal USA ülikoolidest bakalaureusekraadi 1,5 korda rohkem naisi kui mehi. Teiseks on ainus demograafiline grupp, kus suremus viimasel kümmekonnal aastal kasvanud on, 30–65-aastased valged mehed.

Feministide ja korralike kodanike arvates – need on USAs niikuinii enam-vähem kattuvad mõisted – on asjad kõige paremas korras. «Matriarhaat on tulekul,» juubeldas mõni kuu tagasi üks südi Ameerika kirjaneitsi, «mõnele inimesele väärtusnihked ei meeldi. Enamik meist arvab, et aeg selleks on küps.» Enamik ameeriklastest hääletas seekord siiski uute väärtuste vastu. Mis saab edasi?

Trumpi hoogsat mööbeldamist hakkab saatma veelgi kangem kaagutamine ning vasak- ja paremleeri vastasseis muutub veelgi lepitamatumaks. Pew’ uurimiskeskuse andmetel peavad vastaspooled juba praegu teineteist ohuks riigi saatusele.

Demograafilisi tõsiasju see ei muuda. Valge mees käib alla, kirjutab Märt Väljataga teisal (Sirp 4.11.16), ja jälle peab temaga nõustuma. Küsimus on selles, kuidas tollesse tõika suhtuda. Eespool osundatud naiskirjaniku arvates puudub muretsemiseks põhjus. Kõrgkoolitatud naiste armaada kisub lihtsalt narko- ja alkouimas kaltsakproletariaadilt teatepulga käest ning viib meid empaatia, avatuse, mitmekesisuse ja muu lipu all hierarhiavabasse tulevikku.

Saabuvas matriarhaadis peaks olema viimaks saavutatud kõigi inimeste võrdsus kui sajanditepikkuse demokratiseerumisprotsessi lõppeesmärk. Kummatigi peab Suur Kanaema meid selle utoopilise sihi saavutamiseks üha rohkem rivistama, kantseldama, kamandama ja korraldama. Siin pole midagi uut, kõik utopistid on lõpuks avastanud, et mida ebarealistlikum on eesmärk, seda halastamatumad peavad olema selle saavutamiseks kasutatavad vahendid. Siin ei muuda sugu midagi.

Meil võib aga tekkida kahtlus, kas allakäik on ikka ainult valge mehe pärisosa või on tegemist sootuks laiaulatuslikuma nähtusega. Kui me küsime, mida kõik need preilnad viimastel aastakümnetel seal universiteetides õigupoolest õppinud on, tikub vägisi keelele tähendamissõna pimedaid juhtivatest sõgedatest. Briti filosoof Roger Scruton kirjutab artiklis «Ülikooli lõpp», et üleüldise demokratiseerimise käigus on see, mida keskaegsed hereetikud kunagi demokratiseerima hakkasid, peaaegu täiesti kaotsi läinud. «Meie ülikoolid pöörduvad üha enam kultuuri vastu, mis neile kord aluse pani, ning hoiavad selle noorte eest varjul,» ütleb Scruton.

Kahtlemata näeb suur osa inimestest just sellesama juudi-kristliku kultuuri hääbumises valgustatud mõtlemise triumfi. Lõppeks on pimedad eelarvamused asendatud progressiivse teadusega ja vanu võimustruktuure põlistavad mõttemustrid egalitaarsete tõekspidamistega. Tõsi ta on, et kirikute ja kloostrite asemel on meil nüüd telejaamad ja ülikoolid, aga telekat põrnitsev kodanik on oma loomuselt laias laastus samasugune nagu tema Jan Husi põletamisele kaasa elanud eelkäija.

Mõlemad moodsad võtmeinstitutsioonid täidavad sama rolli, mis nende keskaegsed eellasedki – loovad ja hoiavad üleval ortodoksiat. Trumpi valimisvõit on seega mingis mõttes sarnane böömi kiriku-uuendaja rünnakuga valitseva katoliikliku dogma vastu. Böömimaal oli 15. sajandi alguseks liiga palju klerikaale, USAs on 21. sajandi alguses liiga palju kaagutajaid, see tõsiasi oli nii Husi kui ka Trumpi reformatsiooni peamine eeldus.

Trumpi ja nüüdisaegse ortodoksia suhetest annavad kõige paremini aimu kaks fakti: Washington DCs sai ta neli protsenti häältest (sic!) ning kogu riigis toetas teda vaid kaks suurt ajalehte. Seetõttu on ka täiesti mõistetav, miks suur osa jänkidest pidas targemaks oma tegeliku eelistuse targu maha vaikida. Ja just seepärast oli telestaari võit ka nii suur üllatus. Trump oli sisuliselt kirikuvande all ja ning iga inimene astub kiriku ametliku dogma vastu omal riisikol.

«Ameeriklased on viimastel aastatel käitunud nagu totalitaarse riigi kodanikud. Kes arvas, et selleks on olnud hea põhjus, see valis Trumpi,» kirjutas Christopher Caldwell. Suure Kanaema saabumine ei kutsu seega esile üldist heakskiitu. Ma arvan, et hea põhjusega.

Seotud lood
21.02.2020 24.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto