Eesti rahvas tuleb hoida poliitilistele otsustajatele nii lähedal kui võimalik. Poliitika on eestvedamise kunst, see ei ole meelelahutussektori osa, kinnitab oktoobris ametisse asunud president Kersti Kaljulaid suures aastalõpuintervjuus.
Maailma väljakutsed on igale riigile üksi olles liiga suured
22. detsember 2016, 0:11 18 min lugemist
Alustan Postimehe jaoks ühest märgilisest sündmusest. Selle aasta arvamusfestivalil Paides kõlas Postimehe laval kõnekoosolek, mis kandis nime «Kolm isamaalist kõnet», ja, proua president, teie olite seal üks kõnelejatest. Teie kõne oli nii hõlmav, et oleks võinud olla ka riigipeaks kandideerimise manifest. Tunnistage nüüd ausalt: isegi kui ei olnud veel riigikoguski esimest korda presidenti valima hakatud, oli teil natuke mõttes, et ühel hetkel tuleb Kadrioru ja presidendi tee ette võtta?
Ei, tegelikult ei olnud. Tõsi on see, et ma jälgisin presidendivalimisi, kogu kampaaniat selle võrra tähelepanelikumalt, kuna ka minu käest oli küsitud, kas ma oleksin nõus olema presidendikandidaat. Sel hetkel ühe erakonna kandidaat. Ma ei olnud nõus, aga see teritas tähelepanu.
Rebime siis katte saladuselt: kes oli esimene poliitik, kes tuli teie juurde jutuga, et kas oleksite nõus kandideerima Eesti Vabariigi presidendiks?
Pole saladus, et juba suvel oli Isamaa ja Res Publica Liidus inimesi, kel oli mõttes rääkida minu või [diplomaadi ja poliitiku] Jüri Luigega, kuid need jutud kuhugi kaugemale ei arenenud. Sügisel oli [riigikogu esimees] Eiki Nestor see, kes uuris, kas ma oleksin valmis, juhul kui...
Mis teie esimene mõte seepeale oli?
Keegi peab. Olin väga kurb, et presidendi valimine valimiskogus ei õnnestunud. Just seepärast, et inimesed olid üle Eesti kokku tulnud, see oli pidulik päev, kõigil oli ootusärevus ja siis keegi tegi õhupalli katki. See oli kurb hetk.
