Sisukord
Eesti
Postimees
23.12.2016
Eesti Vägivaldsed surmad on meeste maailm Mälumäng Bordellis käinud diplomaat polnud akrediteeritud Horoskoop Male Dilbert Palju õnne Tagakülg Munemine enne pühi Pärnumaa taluperenaine Maarja – inglite ema Majandus Karm alkoholipakett läheb leevendamisele (5) Majanduse lühiuudised Maapoe pidaja: kallima napsu riiulilt pühime niikuinii juba ainult tolmu (1) Mihklipäev tapamajas (7) Välismaa Tõendid viitavad üha selgemalt tuneeslasele Esimene ohver (3) Iskanderid kui asi iseeneses Kaliningradi jaoks (3) Mõrvatud diplomaat (1) Arvamus Peeter Langovitsi tagasivaade: lumetorm tõi valged jõulud Juhtkiri: jõulupühad – see on rahuprotsess Juhan Mellik: hoidkem moslemitele pöialt (9) Esimene ohver (3) Suures mängus sees Mõrvatud diplomaat (1) Mihklipäev tapamajas (7) Mart Kivastik: mida teha viinakuradiga? (35) Postimees 1994. aastal: ajakirjanikud peavad aasta tähtsaimaks sündmuseks Estonia katastroofi ja Vene vägede väljaviimist Tiia Kõnnussaar: sellest, mis meid koos hoiab (3) Kultuur Kunstnik, kes töötab igasugustel kütustel Don Juan peegelduste püünises Sport Spordi lühiuudised Kalevi peatreeneri mure – kui neid pallikaotusi poleks… Õpetajad teevad, mis suudavad, et «kehka» oleks lahe (1) Venemaal toimuvat MK-etappi boikoteeritakse Baruto: head võimalused tuleb vastu võtta Dopingukütid tõstavad selgrootu Bachi vastu mässu Suures mängus sees Arter Ahvikuninga sehkendused Ära pauguta, lemmikud kardavad! (3) Teet Hanschmidt: kui sõnad võiksid tappa, küll oleks palju laipu! (2) Tähesära veiniklaasis Trendihoiatus: mida kanda aastal 2017? Kõige mõjukam jõuluvana on naabrimees-jõuluvana Suurim väljakutse: mitte midagi teha Siberis süüakse käbimoosi ja mängitakse pakases jalgpalli Ilona Leib: ma armastasin jõule Vanamoodi jõulud Tahad olla lahe tüüp? Siis pea joomisega hoogu! (9) Meelelahutus Koomiks

Pärnumaa taluperenaine Maarja – inglite ema

4 min lugemist
Endises laudas, kus Maarja oli veetnud lehmi talitades pikki päevi, valmib nüüd imekaunis keraamika. Vankris on Lille Ly. FOTO: Aldo Luud

Maarjakase talu heledasilmne perenaine Maarja Sepp toimetab köögis, kümneaastane Tom kõrval ja kümnekuune Lille Ly rinnal. Habras naine on läbi tulnud meeleheitest ja leinast – kümne aasta eest detsembris uppusid kodutiiki kolmeaastane Liisi Lota ja viienda sünnipäeva lävele jõudnud Ats.

Maarja, Lille Ly ja Tom. FOTO: Aldo Luud

Nüüd on Maarjal (40) jälle põhjust naeratada. «Jaa, ma olen õnnelik,» ütleb ta. «Usun, et Lota on nüüd Lille kaitseingel,» lausub ta pisitütart hella pilguga vaadates.

Teekond meelerahu taasleidmiseni pole kulgenud lihtsalt. Maarja teab, et valusaid tundeid läbi elamata ei ole võimalik jätkata elu, olla ema ja naine. Ta loodab, et saab oma lugu jagades anda lootust kellelegi, kes on ehk elule alla andmas. Selleks pöördume Maarja loal ajas tagasi.

Aastal 1997 ehtis ajakirja Eesti Naine esikaant foto 19-aastasest armsa naeratusega taluperenaisest Maarja Kasest, kes oli võitnud kooli missivalimised. Neidis viis ellu unistuse hakata Pärnumaal Lydia Koidula sünnikoha kõrval vanaisa talus suurt lüpsikarja pidama. Ta abiellus ja sünnitas kolm last. Elu edenes ja õitses kuni saatusliku talvepäevani 28. detsembril 2006. Kirikukalendri järgi on see süütalastepäev.

Lapsed lahkusid süütalastepäeval

Vanima lapse Atsi viienda sünnipäevani oli jäänud vaid mõni päev. Pererahvas tegi peoks ettevalmistusi ja ootas külalisi. Seitsmekuune Tom magas vankris ja Maarja silmas aknast õde-venda õunapuude juures mängimas.

«Oleksin lapsed hetk varem tuppa kutsunud, aga otsustasin oodata Tomi ärkamiseni ja kuuse alt mänguasjad kokku korjata,» meenutab ema. Saabusid külalised ning Maarja hakkas lapsi otsima. Ta tõttas alateadlikult maja taha tiigi juurde.

Järgnenud minutid ja tunded on Maarja muutnud mõtteis värvideks. «Hetk, mil näen laste jopede kapuutse jäises vees hulpimas, on musta värvi. Kaua aega oli seal värvi asemel lünk, tühjus.»

Edasi mäletab Maarja kiirabi ootamist ja meeleheitlikku püüet lapsi elustada. «Kui mulle jõudis kohale, et Ats ja Lota on läinud, hakkas mul kohutavalt külm, läksin tuppa, istusin kuuma vanni ja ainult karjusin!»

Tol õhtul saatis Maarja sõpradele ja lähedastele sõnumi: «Ats ja Lota on nüüd inglid...» Õde-venda olid olnud lühikese elu jooksul lahutamatud, justkui sukk ja saabas. Mõlemad olid sündinud enneaegsena – ju oli neil nii ellu tulemise kui ka elust lahkumisega väga kiire.

Vanematel oli kindel soov, et lapsed saaksid sängitatud maamulda veel vanal aastal. Hea tuttav valmistas kaks väikest kirstu. Lotale valis Maarja imeilusa roosa printsessikleidi, mis oleks talle kindlasti väga meeldinud. «Lastele armsad mänguasjad panime neile kaasa, Lota kussutas ju oma kaisukaid vahel poole ööni. Tema padjapüüril pidi alati olema nööp, mille tüdruk uinudes pihku võttis. Nõelusin ka kirstu padjale nööbi,» räägib Maarja.

Laste ärasaatmine toimus aasta viimasel päeval, kirik oli rahvast tulvil.

Liisi Lota ja Ats on alati kodus. FOTO: Aldo Luud

Järgmist aastat pärast laste surma Maarja peaaegu ei mäletagi. Pärast õnnetust ei olnud ta saanud toast sammugi välja, sest minestas õues kohe. «Psühholoogi sõnul oli see organismi kaitsereaktsioon, emotsioon oli nii tugev, et oleks teinud mind hulluks. Eks ma ajuti keerasingi ära ja ainult karjusin: ma ei taha, ma ei taha! Mees pani Tomi mulle sülle, siis tulin jälle mõistusele.»

Kui kevadel hakkas päike paistma, tundus see nii ülekohtune – milleks päike ja lilled, kui pole Lotat ja Atsi! «Jah, muidugi oli ka enese süüdistamist,» tunnistab noor naine. «Ma ei süüdistanud ennast mõistusega, küll aga südames.»

Ats ja Lota, hoidke teineteist

Koduõue tiigi vedas laste isa samal talvel põllukive täis ja ehitas õnnetuspaigale ümmarguse põhiplaaniga maakividest paviljoni, kuhu pani tahvli kirjaga: «Ats ja Lota, hoidke teineteist!» Paviljoni katab lõpmatusele viitav kuppel.

«Ega neid kordi olnud vähe, kui tahtsin minna lastele järele, aga väike Tom hoidis mind pinnal. Sest minul ei olnud õigust võtta Tomilt ema, sellepärast et minul oli raske,» kõneleb Maarja avameelselt.

Enne õnnetust oli olnud Tom väga rahulik laps, aga pärast õnnetust ei saanud ema teda enam hetkekski sülest maha panna. Eks tajus temagi peres juhtunut ja emme šokki. «Kui Tom oli sama vana kui Lille praegu, ei olnud mind tema jaoks õieti olemaski olnud,» pihib naine.

Just poja käitumine andis Maarjale märku, et ta on iseennast ära kaotanud. Tasapisi hakkas naine leidma uut hingamist. Valus kaotus muutis Maarja ja tema abikaasa maailmatunnetust ja viis nende teed lahku. Nüüd on Maarja uuesti abielus ja väga tänulik uue armastuse eest.

Ligi viie aasta eest müüdi lüpsikari ja endise lehmalauda ruume täidab praegu hoopis savikoda. «Juhtus nii, et kahe aasta eest läksin Tomiga saviringi kaasa, aga kunstipisiku sain hoopis mina,» muheleb Maarja. «Mina mitte, mina käin jalgrattatrennis,» ütleb poiss vahele.

Maarja päevi täidabki nüüd peale Lille Ly eest hoolitsemise looming. Savikojas hakkab silma naiseliku joonega elegantne keraamika: õhulised voolavad vormid pitsi, lillede ja liblikatega. Silmailu pakuvad vaagnad, kruusid ja tassid, aga ka prossid ja kaelaehted ning erilise sõnumiga külmikumagnetid.

Paljud huvilised on Maarja loomingulise pesa üles leidnud ja osalevad siin vahvates õpitubades. Peale kauni keraamika valmivad käsitööna lõhnavad seebid. «Kord ostis minu tehtud kausi pime tüdruk – kuigi ta ei näinud, tajus ta tunnet, mille mina olin luues sinna pannud,» on Maarja loojanatuur rahul.

Endisesse lauta on ennast mahutanud lisaks sepikoda, mis on peamiselt abikaasa Meelise valdus. Aga Maarjagi on valmistanud väiksemaid sepistöid, näiteks käepidemeid ja nagisid.

Kõik on korras, kõik on hästi

Loomulikult oli uue armastuse krooniks lapseootus. «Ma ootasin väga just tütart,» tunnistab Maarja. Hoolimata suurest rõõmust, oli naine olnud pisut ärevil. «Rääkisin sellest emale, kes nägi järgmisel ööl unes roosas kleidis Lotat tantsimas ja laulmas: «Kõik on korras, kõik on hästi!» Minagi tundsin siis, et kõik ongi hästi.»

Varem oli Maarja olnud ülekohtuselt karme saatuselööke toonud elu peale vihane. Nüüd ta teab, et sellel pole mõtet, pigem tuleb tunda rõõmu väikestest asjadest ja armastada veel rohkem seda, mis sul on. «Tahan õpetada pojale ja tütrele oskust armastust märgata, vastu võtta ja edasi anda,» kinnitab ta.

Maarja ütleb, et ei pea lahkunud lastele mõtlemiseks minema kalmistule või õnnetuspaigale. «Nad on kogu aeg minuga.»

Hingedepäeval oli Maarjal külas kaugel Iirimaal elav õde. Üheskoos meenutati lahkunuid: Atsi, Lotat ja vanamemme. «Korraga kuulsime mõlemad selgelt, et keegi justkui helistaks toas kellukest. Lapsed andsid endast märku,» usub Maarja.

Tiigi asemel on nüüd paviljon. FOTO: Aldo Luud
Seotud lood
    22.12.2016 27.12.2016
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto