Kolmeaastane paus, mil põllumehed jäeti suuremate toetusteta, on viinud meie maaelu sügavasse mõõna, kuid rahasüstid Euroopast peaks aitama põllumehed, piima- ja lihatootjad taas jalule ja kui siis veel virinat kuuleb, peavad tootjad peeglisse vaatama, leiab värske maaeluminister Tarmo Tamm (KE).
Paar nädalat tagasi kuulsin juuksuris ühte klienti kurtmas, et miks küll Martin Repinskile liiga tehakse. Et lõpuks ometi oli üks päriseluga kokku puutunud minister. Jutu lõpuks tõdes naine, et «keegi Tamm» tundub talle ka asjalik. Tavaliselt maaeluministritest juuksuris ei räägita.
Paistab, et maaeluministri teema on hakanud kõiki erutama. Pole üldse paha, kui maaelule hakatakse rohkem tähelepanu pöörama ja maaelu on uue valitsuse üks prioriteet.
Selles mõttes ma Repinskist ei erine, olen samuti olnud maaeluga tihedalt seotud. Maainimesena tean maaelust enam-vähem kõike. Meie kodulaudas on kasvanud kanad, sead, lambad, lehmad, hobune on olnud. Ema töötas farmis, isa oli põllubrigadir. Üksvahe vedas isa hobusega laudast sõnnikut välja ja mul tuli kell viis hommikuti laudas isale abiks olla. Kui maal elad, siis ei ole võimalik, et põllutööd ei tee: olen töötanud teraviljakuivatis, kartuli- ja teraviljakombaini peal. Hiljem olin majandi juhatuses ja aitasin läbi viia põllumajandusreformi.
Aga tehti Martin Repinskile liiga?