Riigieelarve ja sellega seotud maksuseaduste muutmise seaduste ehk nn kobarseaduse menetlemisel jäeti parlamendile valik – kas olla kõige pakutu poolt või vastu, muud võimalust ei antud.
Nii toimides ei sõidetud üle ainult demokraatlikule parlamentarismile omasest, vaid lisaks mitmest muustki põhiseaduse olulisest printsiibist ja õigusloome tavast. Parlamendi opositsioon juhtis üsna häälekalt ja ööistungitega tähelepanu seaduse ettevalmistamise nii vormilistele kui ka sisulistele puudustele. Kavandatud muudatuste sisu ja neile jäetud vähese aja ning kaasatuse kohta avaldasid protesti ka paljud asjasse puutuvad mõjukad organisatsioonid. Need kõik jäid paraku kohase tähelepanuta. President pidanuks sellisele õigusvastasele praktikale reageerima.
Seaduste väljakuulutamine on Vabariigi Presidendi põhiseadusjärgne kohustus. Seadust välja kuulutades peab president hindama nii seaduse sisu kui ka vastuvõtmise vormi (menetluse) kooskõla põhiseaduse ja seadustega. President võib seaduse välja kuulutada, kuid võib selle ka riigikokku tagasi saata uuesti läbivaatamiseks ja puuduste kõrvaldamiseks. Seda põhiseadusjärgset võimalust on varasemad presidendid ka kasutanud, eriti intensiivselt Lennart Meri, kes pidas õigusriikluse järgimist väga oluliseks.
Seaduse sisu hinnates ei saa president sekkuda poliitilise organi – parlamendi – poliitilistesse valikutesse põhjusel, et talle need ei meeldi või et ta ei ole nendega nõus. Seda sinnamaani, kui need valikud ei ole ilmselt põhiseadusega vastuolus. Praegusel juhul põhjendas president väljakuulutamist sellega, et ta ei saa sekkuda kavandatavatesse fiskaalpoliitilistesse valikutesse. Tal puudub sellekohane põhiseaduslik pädevus. Õige. On tõesti raske näha pakutud muudatuste ilmset sisulist vastuolu põhiseadusega, eriti abstraktselt-etteulatuvalt.
Kuid leides seda, ei ole presidendi põhiseadusjärgne kohustus veel ammendunud. Hinnata tuleb ka seaduseni jõudmise tee põhiseaduspärasust ja kooskõla teiste seadustega ning demokraatliku õigusriikluse põhimõtete ja tavadega. Ning siin ei saa kuidagi presidendiga nõustuda.
Puudusi ja küsitavusi on mitu. Kokkuvõtvalt – viis, kuidas seadusepaketini jõuti ja pakett ise on meie põhiseaduses ette nähtud demokraatliku parlamentarismi, õigusriikluse ja õiguskindluse printsiibiga ning hea õigusloome tavaga vastuolus.
Kõigepealt jäeti opositsioonile, aga ka huvigruppidele väga põhjalike ja kohati radikaalsete muudatustega tutvumiseks, nende läbiarutamiseks ja reageerimiseks erakordselt lühike aeg – nädalavahetus. See ei mahu ühelgi viisil hea parlamentaarse tava ja demokraatliku õigusloome protsessi raamidesse.
Teiseks oli see kobarseadus, kus ühte kimpu oli seotud kümme väga erinevat seadust ja nende muudatust. Esimese lugemise ajal, kus saaks toimuda parlamentaarne väitlus, muudatusi laual ei olnud. Teisel lugemisel esitati olulised muudatused, kuid debatti enam ei toimunud. Sai ainult küsimusi esitada ja rahandusministri vastuseid kuulata.
Lisaks, Eesti õigusloomes on kujundatud heaks, õiguskindlust toetavaks tavaks, et maksumuudatuste jõustumiseks jäetakse vähemalt kuus kuud aega. Sellest vaadati mööda ja ühtlasi ignoreeriti ka õiguspärase ootuse printsiipi.
Jääb mõistetamatuks ja veenvalt selgitamata, miks pidi selle asjaga nii kiirustama. Eelarvega töötamiseks oli veel ca 2,5 kuud aega, enne kui põhiseaduslikud tagajärjed saabuksid. Sinnamaani, s.o märtsi alguseni saanuks rahulikult riigieelarvet kasutada senise eelarve kuupõhiseid mahte ületamata.