Postimees 1927. aastal: Oskar Lutsu saatuslikud pühad

Oskar Luts FOTO: Repro

Püha öö, õnnistatud öö! Kui inimese tunded ja teod küll alati sarnased oleks, siis ei tunneks ilm valu ega häda. Vaikselt kirikus viibimise ja koduste visiitide tähe all möödus ka esimene püha. Liikumine suurenes uuesti teisel pühal, mil avati teater, kino ja teised asutused.

Tartu intelligents koondus seekord küll «Vanemuisesse». Lõunane etendus, samuti ka õhtune tõmbasid kokku suure hulga teatrisõpru. Ka kinodes oli rahvast.

Restoranides võis elavat liikumist märgata. «Vanemuise» einelaud oli rahvast täiskiilutud. Inimene seisis kahe tule vahel: ühelt poolt kutsusid muusikariistade helid, teiseltpoolt kõlasid kõrvus karskuslauliku sõnad: «Põrguhaud, see ennast avab, kinni oma ohvri tabab…» Aga süda muutub rahulikumaks, esimene kutse ületab teise, kui kohutavate kõrtsilaudade hirmuäratavais soppides ka tuntud karskusvõitlejat Aleksander Elangot näed istuvat ning vahel neitsikut tantsitavatki.

Kui ei olnud kõrtsiminekust kasu mitte teistel, siis kirjanik Oskar Lutsul ometi: tuntud «naistepõlgaja» sõdurist-noorpoeedi juuresolekul jõi ta viimase klaasi, andes lubaduse edaspidi mitte juua. Aega pole määratud – seega on maksev karskustõotus elu aja kohta. Kahju ainult, et ühtki karskusliikumise meest juures ei olnud, oleks võinud ka allkiri võtta, ja seda poleks kirjanik vististi keelanudki. 28.12.1927

27.12.2016 29.12.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto