Ahto Lobjakas: öös on kõik presidendid hallid

Poliitikavaatleja Ahto Lobjakas. FOTO: SCANPIX

Inglise teoloog Thomas Fuller kirjutas 17. sajandil: «Öö on kõige pimedam enne koitu.» Südaöösel jääb meie laiuskraadidel koiduni veel hea jupp aega. Astronoomilise kokkuleppena koidab kell 24 uus aasta, aga Eesti presidendi uusaastapöördumine on paratamatu antikliimaks enne ilutulestikku ja pärast tundidepikkust telehuumori-sülti.

Pärit on kesköise riikliku telejutluse komme Nõukogude Liidu aegadest, mil NLKP juht kainestas prassijaid ideoloogilise selgitustööga — kuigi tõele au andes üritati Kesktelevisioonis vana-aastaõhtut vähemalt täita kultuuriprogrammiga.

Eesti riigipea, kes ta ka parajasti poleks, peab oma uusaastakõnet juba ette kaotajapositsioonilt. Ideoloogilist autoriteeti pole tal ammu ja teda vaagitakse nagu iga teist õhtu jooksul ekraanile ilmuvat meelelahutajat. Peaminister on siin selges eelisseisus oma suhteliselt vara eetrissejõudva intervjuu ja kaine publikuga.

Lennart Meri ja Arnold Rüütel apelleerisid hallipäisuse autoriteedile. Toomas Hendrik Ilves püüdis seda puudust kompenseerida kirikuõpetajalike manerismidega (mis aitasid ka aktsenti andeks saada). Kersti Kaljulaidile võib vaid kaasa tunda. Eesti noorima presidendina ning naisena ei olnud ta ilmselgelt oma mugavustsoonis. End juba traditsioonide murdjana näidanud Kaljulaid kas ei osanud või ei julgenud vastu astuda postsovetlikule avalikule ootusele uusaastaööl.

Kuigi pöördumine lindistatakse, pole kahtlust, et Kaljulaidi jaoks on žanr ebamugav. Formaat võimendas tema ilmselt harjumatusest tingitud ebakindlust: president mõjus robotlikult, tal oli tuntavaid raskusi siira naeratamisega, kõnet hakkisid tehislikud pausid, kehv lavastajatöö viis ta pilgu aeg-ajalt mujalevaatavalt valele kaamerale.

Soov sõnumit inimlikustada oli selles kontekstis vaid tervitatav ning kriitikud, kes on kõnele heitnud ette intellektuaalset hõredust, vaatavad mööda selle emotsionaalsest aspektist. Kaljulaidi jäikus hajus kõne edenedes (kuigi aega ei jätkunud siira kontakti tekkimiseks) ja tema jutus oli toone (kui mitte argumente), mis kandvalt erinesid Ilvese omadest. Kui Ilvese kõnede sõnapilve keskel oli alati rasvaselt sõna Eesti, siis Kaljulaid rääkis Eestimaast. Kui Ilves kurtis kõnest kõnesse sõimamise ja vaenamise üle, siis Kaljulaid tervitas arutelu ja kriitikat.

See ei vabanda siiski välja kõne sisulist pealiskaudsust. Julgeolekupoliitika jälgijad võisid vaid pead vangutada pirueti üle, millega president liikus nelja lausega Süürialt NATO kollektiivkaitsele, jättes mulje, et vahepeal ei olegi midagi. Kõik me teame, et vahepeal on Venemaa, kelle jaoks Süüria ja Balti riigid on kaks eri asja.

Õpetlik peaks olema kontrast Soome presidendi Sauli Niinistöga. Kõne põhiteljed olid mõlemal pool Soome lahte samad: rahu ja heaolu. Niinistö «liigume nüüd varjude vallas» oli kujundivõimsuselt lennartmerilik, Trumpi ja Putin äranimetamine varjude heitjatena tervitatav otsekõne. Muidugi, Niinistöl oli Kaljulaidi ees suur eelis: ta pidas oma uusaastakõne 1. jaanuari selgel keskpäeval.

Seotud lood
31.12.2016 04.01.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto