Kaupo Meiel: vallad kaovad, külad jäävad

Kaupo Meiel FOTO: PP

Käisime jõuluajal oma linnaperega (lähtekoht Pärnu linn) külas oma maaperel (sihtkoht Audru vald, Lemmetsa küla). Sõime, jõime, lobisesime, lunastasime kinke välja ja vaatasime tulevikku, millest kangastuv pilt sundis mind igatsevalt ohkama ja ütlema: «Oh, jah, tulime siis tänavu viimast korda jõuludeks maale...» – «Miks nõnda,» küsiti vastu. «No järgmisel aastal on siin ju Pärnu linn ja siis sõidame ainult ühest linna otsast teise,» vastasin.

Kaovadki ära mõnusad retked maakanti ning suvel ei pääse samuti enam Pärnu plaažist, sest Valgerand muutub linnarannaks. Väike provintsilinn hakkab peagi laiuma enam kui 800 ruutkilomeetril ning selle servad kulgevad silmapiirist silmapiirini ja kaugemale veel, ja kõik külad ja kõrtsid, mu noorus, mu võlu, on kõik kokku «Pärnu – Eesti Vabariigi sünnilinn» ja «Pärnu – JUST SEE».

Samasuguseid muutusi toimub üle Eesti palju. Osa valdasid säilitavad oma nime, liitudes väiksematega, osast jääb järele ainult vapp, osast ainult lipp. Elu hakkaks justkui täiesti uute reeglite järgi käima. Ühest vallast saab teine vald, taevast saab põrgu ja maavanaemast linnavanaema. Enam ei ütle me Ernst Peterson-Särgava eeskujul, et lähme linna kirjutama, oma elu kergendama, sest juba linnas kirjutame, oma elu kergendame.

Muidugi on see kõik üks suur jama. Ei, mitte haldusreform, vaid see, et maa muutub üleöö linnaks ja maavanaema linnavanaemaks. Identiteeti ei kanna halduspiirid, vaid pigem sügavalt isiklik tunne, mis ei vaja enamasti vaheastmeid – suurelt on täiesti loomulik hüpata otse kõige väikseima võimaliku identiteeditähiseni.

Suur on Eesti ja see on oluline ning läheb korda, aitab tunda ühtekuuluvustunnet nii rahvuskaaslate kui kaasmaalastega. Väikseim võimalik pole seevastu tingimata linn või vald, vaid pigem isegi talu kui küla, pigem isegi tänav kui linnaosa. Muidugi tundus totter, et Tartus Madruse tänava elanikud tänava nime vastu hakkasid võitlema, aga ometi kannab see osalt mõtet sellestki, et kohapõhise identiteedi puhul on kõige väiksem, antud juhul tänavanimi, kõige olulisem.

Seda identiteeti, väikest kogukondlikku ühtekuuluvust, mis tõesti loeb ja korda läheb, ei määra sunniviisiliselt ükski minister ega ükski reform, selle võtavad endale inimesed ise ja see ei vaja seadustamist. Tartu linn võib liituda kõigi ümberkaudsete omavalitsustega ja usurpeerida Põlvamaa ja Võrumaagi, kuid supilinlased jäävad ikka supilinlasteks ja setud setudeks.

Suur osa võitlusest haldusreformi vastu on puhas poosetamine, kinni hoidmine harjumusest, mõttetuist traditsioonidest ja lihtsast lehmakauplemisest, millest kodanikel üpris vähe võita. Keda peaks nii väga huvitama, kes on need neli-viis vallavolikogu liiget, kes kord kuus ühes toas kokku saavad? Pealegi, viimast inimest, kes oskas peast kõiki riigikogu liikmeid nimetada, näidatakse nüüd metsloomade asemel tsirkuses.

Kunagi lauldi, et «ei ela ma majas, ei tänaval, mu aadress on NSV Liit». Aitab nüüd sellest mõtteviisist, sest elame ju hoopis külas, tänaval, majas, perekonnas. Mis linn, mis vald, mis vallavanem, mis linnapea, ei oma selle kõrval vähimatki tähtsust.

Seotud lood
03.01.2017 05.01.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto