Parem uppumissurm kui NKVD ehk kuidas 16 eestlast pisikese purjekaga üle ookeani sõitsid

Maia Andre saab 1945. aasta 5. juulil kirja Rootsi võimudelt, milles palutakse poliitilistel põhjustel sinna riiki põgenenutel naasta Eestisse, mille nõukogude väed on rootslaste sõnul vabastanud. Viisakas toonis läkitus tekitab õudu, sest nii Maia kui ka tema samuti Rootsi põgenenud lähedased teavad, mis juhtus Eestis pärast punaste võimule saamist, ning aimavad, mis juhtuks kodumaal nende endiga.

Ent märke, et Nõukogude Liit pole oma välismaal viibivaid alamaid unustanud, on õhus teisigi. Venelastele alluvas raadiojaamas sõimatakse üle mere pagenud eestlasi esiti fašistideks ja sõjakurjategijateks. Mõni õhtu hiljem tehakse aga kannapööre ja nimetatakse põgenikke hoopis patriootideks, kes lahkusid kodumaalt sakslaste rõhumise tõttu ning pöörduvad esimesel võimalusel koju tagasi. Naasmise hõlbustamiseks ilmuvad Stockholmi lehtedes kuulutused, milles palutakse eestlastel end NSV Liidu konsuli juures registreerida.

Loomulikult saadetakse ka Nõukogude Liidust põgenikele kirju, milles tõotatakse, et kodumaale naasjatega ei juhtu midagi halba. Rootsi valitsus ei hiilga suure Nõukogudemaa surve all just meelekindlusega (lisaks hulgale SSis võidelnutele saadetakse venelastele tagasi isegi 600 alust, millega nõukogude võimu eest Rootsi põgeneti) ja tavaliste rootslaste vastuseisust hoolimata on oht, et need, kes ise ei lähe, saadetakse tagasi sunniviisiliselt. Nii langetavadki Maia lähikondsed otsuse: põrutame Ameerikasse, Venemaast nii kaugele kui vähegi võimalik!

Mul on hea meel, et me põgenesime, sest ma ei kujuta ette, mis elu meil Eestis oleks olnud…

72 aastat tagasi lõppenud merereisi üleelanutest on teadaolevalt tänaseks elus vaid kolm õde, kes kandsid neiupõlvenime Küün. Inga (praegu Barrett) meenutab: «Venemaa okupeeris Eesti siis, kui mu vanemad olid umbes 30-aastased. Nad mäletasid seda aega ega tahtnud, et nende lapsed peaksid sellises olukorras elama. Kuna isa oli teeninud mereväes ja töötas Tallinna sadamas lootsina, siis ei kohutanud teda mõte ookeani ületamisest.»

Kaks peret ja viis poissmeest

Meresõiduks on tarvis väga paljusid asju – ennekõike purjekat – ja raha saamiseks võeti pardale nii palju inimesi kui mahtus, paar koikut tehti veel juurdegi. «Mõned isa sõbrad tahtsid samuti Rootsist lahkuda ja nii võetigi lisaks Paalbergide perekonnale paati viis poissmeest,» räägib Inga.

Kuna rahaga oli kitsas, valiti üle ookeani sõitmiseks kooruva värviga ja vaid 11,2 meetri pikkune purjekas nimega Erma. Rannikuvetes posti vedamiseks ehitatud alus oli algselt mõeldud neljale-viiele inimesele. Kuid eestlasi mahtus laeva suisa 16 ja nende hulgas oli neli väikest last!

Loomulikult polnud kellelgi kehtivat passi, rääkimata viisast USAsse sisenemiseks – kodumaa oli ju okupeeritud ja Rootsi kodakondsuse asemel oli osal ette näidata vaid Rootsis väljastatud välismaalase pass. Kuna sellega ei tohtinud riigist lahkuda, öeldi huvi tundvatele ametimeestele, et sõpruskond tahab avastada Rootsi rannikut. Ka lastele räägiti, et ees ootab vaid lühike meresõit.

Otsad anti 9. augustil 1945. aastal. Kuna Bornholmi saarel baseerusid Vene väed ning selle ümber tiirutanud torpeedopaadid ja allveelaevad tulistasid kuulujuttude põhjal kõike, mis nägemisulatusse sattus, võeti pärast Stockholmist lahkumist suund hoopis Göta kanalile. Hinnalise diislikütuse kokkuhoidmiseks etendati Lõuna-Rootsit poolitavat kanalit läbides Repini maali «Burlakid Volgal» ja veeti seitse tonni kaaluvat paati edasi pikkade köitega kanali kaldalt.

Torm sundis Norras maale

Pärast Rootsi vetest välja saamist tabas reisiseltskonda esimene suurem tagasilöök: Norra rannikul mäslenud torm pani 50-aastase Erma ohtlikult lekkima ning suund võeti rannikule. «Norras tõmmati paat parandamiseks slippi mööda veest välja. Pehastunud kohad parandati vasest lehtedega ära nagu katkine püksipaar,» meenutab Inga, kes reisi ajal oli vaid seitsmeaastane. Koos vanade paikadega oli «ookeanilaeva» kohati mädanenud ja sipelgatega asustatud parrastel peaaegu kakskümmend lappi.

Kuna laevapere raha oli selleks hetkeks peaaegu otsas, tasuti sadama kasutamise eest lastele mõeldud kondenspiima ja talveriietega ning sõja tõttu täiesti laostunud norrakad võtsid need tänuga vastu. Ees ootava merereisi seisukohast oli aga eluliselt oluline norrakate info miinide kohta…

«Norrakad hoiatasid, et Briti õhujõud olid merre puistanud palju miine. Panime vahid välja, kuid õnneks sattus meie teele vaid üks miin, millest suutsime küll üsna napilt mööda manööverdada,» räägib Inga. Ja kuna öösel vahid miine ei näinud, loodeti pimedas heale õnnele.

Pärast Põhjamerre jõudmist olnuks loogiline purjetada Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel asuva Inglise kanali suunas, kuid taas oli poliitika teinud omad korrektiivid: Prantsusmaa valitsus oli sundinud Leedu põgenikke koju tagasi pöörduma ja riskide vältimiseks tuli võtta suund Šotimaa põhjaranniku poole. Tänu kohalike soovitustele liiguti läbi Põhja-Šotimaad poolitava Kaledoonia kanali ja muuhulgas ka Loch Nessi järve, ent koletist kahjuks silma ei hakanud.

Ent koletisest suuremakski kuulsuseks kujunesid kohaliku meedia abil hulljulged eestlased, kes põgenesid väikese purjekaga nõukogude võimu eest. Nende nägemiseks tulid inimesed kanali äärde ja lüüsidele. «Meid lausa külvati üle porgandite, kapsaste, peetide, salati, leivapätside, kuklite, maiustuste ja tillukeste suhkrupakkidega. Mõned lasid nööri otsas alla isegi pudeleid värske piimaga. Üks mees viskas laeva villase teki. «Lastele!» hüüdis ta. «Et hoida neid soojas! Jumal kaitsku neid!»» meenutab reisi kaasa teinud ajakirjanik Voldemar Veedam raamatus «Purjetamine vabadusse».

Iiri meri võttis Erma vastu tohutute tormituultega, mis paisusid Beauforti skaala järgi 11 pallini 12st. Veel 71 aastat hiljem meenutab Inga marutuuli kõhedusega hinges: «Meie laevuke poleks neid kohutavaid-kohutavaid torme üle elanud, aga Jumal aitas.»

Inga õde, reisi kümneaastasena läbi teinud Aimi Brown kartis toona vaid kahel korral: «Esimene kord siis, kui veel Rootsis olles purjekas tuule tõttu kaldus ja mul oli tunne, et kukun kohe vette. Teine kord oli Iiri merel, Dublini lähistel. Torm oli nii suur, et kuigi meil oli ankur väljas ja mootor töötas, liikusime ikkagi ranna poole. Olime eesmises kajutis ja seal oli lainete pekslemine vastu laevakeret eriti hästi kuulda ja tunda.»

Lapsed, kapten ja ajakirjanik lubati maale

Peaaegu orkaani mõõtu tuuled viskasid mitu alust rannale ning erinevalt 11,2-meetrisest laevukesest sundisid sadamasse tagasi pöörduma ka peaaegu 2300 inimest mahutava ja 314 meetri pikkuse RMS Queen Elisabethi.

Pärast Põhja-Iirimaad oli järgmine võimalus maale astumiseks alles Madeiral. Sõidetud oli 2600 meremiili, ent suurem osa teekonnast ootas veel ees. Saare immigratsiooniameti tõttu lubati aluselt maale tulla vaid lastel, kaptenil ja end ajakirjanikuna esitlenud Veedamil. «Skandinaavia konsul viis lapsed konsulaati, saime sõita mööda kitsaid tänavaid mäe otsa, kus oli saadiku maja. Vaatasin üle aia ja nägin, et tänav oli väga kaugel all,» meenutab Aimi.

Samal ajal kui lapsed külastasid kommipoodi, sõid jäätist ja mängisid konsuli aias, palus Erma kapten Harry Paalberg oma New Yorgis elavalt isalt – samuti kaptenilt – raha toidutagavarade täiendamiseks.

««Kui me oma reisiga pihta hakkasime, ei arvestanud ei Arvid ega mina nii paljude viivitustega,» alustas Harry. «Praeguseks ajaks oleksime pidanud tegelikult olema juba poolel teel üle Atlandi. Kuid oktoobri lõpp on juba käes ja me oleme ikka veel Madeiral ning ees on ligi 5000 meremiili. Mis puutub toitu, siis tuleks meil elada peamiselt kartulitest ja riisist. Need on siin odavad ja me oleme võimelised ostma mõlemaid suurtes kogustes. Esimesteks nädalateks on meil loomulikult ka leiba, võid, sinki ja natuke sealiha. Kuid pärast seda vaid oliiviõliga segatud kartulid ja riis,»» meenutab Veedam oma raamatus.

Ankur hiivati Madeiral alles 20. oktoobril, sest oma aja olid võtnud viivitused Rootsist lahkumisel, laeva parandamine Norras, tuulevaikus ning kaks nädalat kestnud tormivangis olemine Iirimaal. Nii nagu Kolumbus omal ajal, kasutas ka Erma Atlandi ookeanil püsivalt puhuvaid passaattuuli.

«Seadsime kursi New Yorgi peale,» meenutab Inga, «kus elas kapten Harry Paalbergi isa. Lisaks Harry naisele ja tütrele olid paadis ju ka tema ema, tädi ja tolle tütar. Ja seal, New Yorgis on ju ka Vabadussammas…»

Ent New Yorki Erma ei jõudnud. USA rannik oli juba peaaegu käeulatuses, kui laev sattus tormide kätte. Need olid nii tugevad, et üle teki rulluvad lained pressisid end läbi kõikvõimalike pragude kajutitesse. Kajutid ja ka meeskonna riided olid kaks päeva ja ööd kestnud maru lõpuks läbi vettinud ning kuna kätte oli jõudnud detsember koos lumetormidega, oli laeval ka kohutavalt külm.

«Hoolimata sellest, et meeskond oskas vaid sekstandi ja üldise Atlandi ookeani kaardi järgi väga hästi navigeerida, oleksime tormiga võinud ikkagi põhja minna. Lisaks olid toiduvarud USA ranniku lähedusse jõudes nii otsas, et päevas saime vaid pool tassi riisi ja pool tassi vett,» meenutab Inga.

Ent täiesti lootusetus olukorras hakkas silmapiirilt paistma alus, mis tuli otse Erma suunas. See oli USA sõjalaev John P. Gray, mis andis pardalolijatele vett, diislit ja toidumoona. Ja 128 päeva ning 8247 meremiili pärast Stockholmist lahkumist maabuti Virginias Norfolkis Little Creeki sadamas.

Rahvariided selga ja jõulupuu alla

«15. detsembril 1945. aastal maabusime Little Creeki mereväebaasis. Meile, lastele, pandi selga Eesti rahvariided ja kuna neil oli juba jõulupuu üleval, siis laulsime isa õpetatud «Oh my darling Clementine’i». Loomulikult saime uskumatu vastuvõtu osaliseks,» meenutab Inga.

Ent seltskonna katsumused polnud veel lõppenud – seaduse silmis olid nad pelgalt illegaalsed immigrandid. «Kuna mu vanavanemad olid ema sündimise ajal töötanud Venemaal, siis sõitsime neljakesi – ema Nora ja kolm last, Aimi, Inga ja Ulla – rongiga Kanadasse, kust sisenesime Venemaa sisserändekvooti kasutades taas Ühendriikidesse. Laeval tüürimeheks olnud isa Arvid pidi aga ära ootama seadusemuudatuse, mis võimaldas põgenikel kodakondsust saada.»

16 pardalolnust on tänaseni elus õed Küünid. Aimi Brown läks USAs kooli 1946. aasta veebruaris ja omandas pooleteise kuuga inglise keele. Ta õppis Virginia tehnikaülikoolis elektriinseneriks ja töötas terve elu lennuametis (Federal Aviation Administration).

Inga Barrett õppis Mary Washingtoni ülikoolis õpetajaks ning töötas sel alal Norfolkis. Ulla Kemmann õppis samuti õpetajaks, spetsialiseerus puudega laste õpetamisele ning töötas hiljem väikeettevõtete raamatupidajana.

«Kuigi olen 80, tunnen end väga noorena! Käisin mullu kruiisil Alaskal ja 2015. aastal sõitsin viis päeva autoga läbi Ameerika, et külastada oma sugulasi ja 70. sünnipäeva tähistavat õde,» teatab Aimi kepsakalt.

Mis puudutab Eestis käimist, siis esimest korda pärast 1943. aastal Rootsi põgenemist külastas Aimi Tallinna 1993. aastal. «Mu ema oli väga õnnelik, kui Eestisse jõudsime. Sugulased viisid meid muu hulgas Tallinna vanalinna, kus mu ema ütles, et ta teab, kus on vaateplatvorm! Ja pärast kõiki neid aastakümneid teadis ta täpselt, kuhu minna! Käisime ka koolis, kus ta oli õppinud, ja Kalamajas Kungla tänaval, kus elas mu vanaema, samuti vaatasime üle suguvõsale kuulunud talusid. Eks paljud kohad nägid siis välja nii, et nad vajavad veel veidi tööd. Olen Eestis käinud neli või viis korda ja loodan, et saan sel aastal jälle tulla! Ja Ulla võtab oma lapsed ja lapselapse ka Eestisse kaasa,» lubab Aimi.

«Aga mul on hea meel, et me põgenesime,» ütleb Inga ja lisab: «Ma ei kujuta ette, mis elu meil Eestis oleks olnud…»

Kuigi 1945. aastal tehtud avaliku arvamuse küsitluste järgi pidasid ameeriklased sisserändekvoote – näiteks eestlasi lubati aastas riiki 124 – liiga suureks, muutus ameeriklaste hoiak pärast seda, kui hakkasid levima uudised Erma meeskonna merereisist. Isegi president Harry S. Truman tundis 1946. aasta oktoobris muret 48 eestlase väljasaatmise pärast, kes «hiljuti näitasid üles julgust ja meelekindlust, ületades Atlandi ookeani kahe väikese paadiga», ning palus ametnikel uurida võimalusi neile kodakondsuse andmiseks.

Nõukogude võimu tsementeerumine Baltikumis, oht Rootsist tagasisaatmise ees, USAs 1948. aastal vastu võetud seadusemuudatus põgenike vastuvõtmiseks ning uudised Ermast tõid aastate jooksul USA ja Kanada rannikule veel mitukümmend alust kokku tuhandete põgenikega.

Raamat Erma merereisist ilmus 1952. aastal ja tõlgiti rohkem kui kahekümnesse keelde, mille hulgas on esindatud isegi jaapani ja tai keel. Arvustustes sai teos kõrgeid hindeid ja seda võrreldi isegi Thor Heyerdahli bestselleriga Kon Tiki ekspeditsioonist üle Vaikse ookeani. 

«Purjetamine vabadusse» rakendati külma sõja ajal propagandavankri ette, ning samasugune oli ka autor Voldemar Veedami elutee, kes töötas 1955. aastast kuni 1970ndate lõpuni Ameerika Hääle Eesti osakonnas.

Eesti 100. sünnipäeva puhul loovutasid raamatu kaasautori Carl B Wall poeg ja tütar raamatu kordustrüki õigused sihtasutusele Unitas ja filmiõigused produktsioonifirmale Factory. Unitase nõukogu esimehe, ettevõtja ja jahtkapten Meelis Niinepuu sõnul otsis ta autori pärijaid 10 aastat ning leidis nad lõpuks ühe Inglismaal elava purjetaja kaudu.

«Kui ma tutvustasin Carl B Walli lastele mõtet tähistada Eesti Vabariigi sajandat sünnipäeva raamatu ülemaailmse kordustrükiga, olid nad otsekohe nõus ja ütlesid, et see oleks nende jaoks suur au,» räägib Niinepuu. Eestikeelne kordustrükk koos värvifotode, kaardimaterjali ja arhiivimaterjalidega peaks raamatupoodidesse jõudma veebruaris enne vabariigi aastapäeva.

«Kõige huvitavam raamatus ilmuv arhiivimaterjal on kindlasti 1991. aastal Paul Reinholmile saadetud kiri, mille autor oli Erma rahva näljast ja janust päästnud USA sõjalaeva radariohvitser. Ilma selle meheta poleks see purjekas võibolla kunagi Ameerikasse jõudnud. Seoses Eesti taasiseseisvumisega otsis vanahärrad kunagised paadipõgenikud üles. See on üks liigutav kiri ja ühtlasi kummardus kogu eesti rahvale,» lisab Niinepuu.

Aasta teises pooles ootab järge inglise keelne versioon raamatust ning mängufilmini loodetakse jõuda mõne aasta jooksul.