Online-meedia tegijate meelehärmiks on kindlalt kanda kinnitanud uued, ootamatult osavad nähtused, nagu näiteks salakavalad sotsiaalmeediarakendused, meediaväljaandeid meenutavad agregaatorid, libauudiste virvarr.
Põlvkondlikkus ja vanad formaadid
Traditsioonilise lugemisharjumuse esindaja loeb 2017. aastal endist viisi ajalehte üsna keskendunult, lehitsedes seda aeglaselt – iga lehekülg on oluline. Lugemisväärne tekst loetakse algusest lõpuni läbi.
Uue aja lugeja võtab lehe kätte – nii harva kui seda juhtub –, lehitseb seda ja laseb sageli lihtsalt silmad üle, ilma suurema süvenemiseta. Ta saab märksa lühema aja jooksul soovitud infohulga kätte ja läheb järgmise tegevuse või info otsingule.
Traditsiooniliseks vana kooli lehelugemiseks sobib ikka veel klassikaline leheformaat: kindel arv lehekülgi, kindlad rubriigid, teatud maht ja põhjalikkuse-üldistuse tase. Võiks arvata, et seni kuni selline vana kasutajaharjumus on piisavalt tugev, on sellel formaadil ka elujõudu.
Seevastu internetiajastu lugemisharjumus lähtub sellest, et info pole piiratud ega lõpetatud. Erinevalt alguse ja lõpuga ajalehest ajab internet üle, sealt tulevat võikski ahmima jääda. Ilmselgelt on sellises külluses kasvanud uue aja lugejate põlvkonnal meediale teised ootused.
Online’is pole formaatidel vahet – ajakiri ja ajaleht veebis on peaaegu sama asi. Isegi telekanal online’is on peaaegu samasugune kui ajaleht veebis. Internet on täis meediakanaleid, millest ei saa peale vaadates aru, mis on nende profiil, ikka üks ja sama: lood, videod, sekka reklaamid.
Uue aja lugeja jaoks, kelle esimene valik on sotsiaalmeediakanal, mitte uudisveeb, pole ammu enam määrav, mis on pakutavas uudisvoos väljaande nimi või kas see on pärit uudiste või telekanali veebist. Esmane valikuimpulss on hoopis uudise pilt ja teema.
Huvitav on näha, kuidas tasapisi võtab ka Eestis ilmet uut tüüpi meedia loomise mudel – uue põlvkonna ajakirjanikud teevad üksiküritajatena meediat ja moodustavad omavahel võrgustikke. Selle asemel, et teha suurt meediaettevõtlust, hoiavad nad omaette, igaüks tegutseb iseseisvalt mingi segmendi või niši teemadega. Selle võlu on iseseisvus ja isikupära. Need on nende tegijatele viimaste aastate suurte meediaväljaannete koondumise ja üheilmelisteks muutumise kõrval suur trump.
Juhuslikkus versus teadlikkus
Nüüdisajal võib sukelduda infovoogu mistahes ajahetkel, ava vaid telefon või arvuti. See on kaasa toonud määratu hulga juhuslikkust. Suur osa infost, mis digitaalselt meile ette satub, on juhuslik – sotsiaalmeediast, blogidest, jagamistest.
Meedia ei saa teisiti, kui peab arvesse võtma, mis ühel või teisel hetkel rahva meeli köidab, ning otsustama, kas ja kuidas seda esile tuua, kas ka võimendada. Juhuslikku laadi ja sageli n-ö viraalselt leviv sisu on täiesti spontaanne – sisustrateegiatega või toimetuse hommikuste koosolekutega sellist asja ette ei planeeri.
Torkab silma uue aja teadlik lugeja, kellele näib klassikaline meedia oma formaadi tõttu juhuslik, kuna see on liiga laia haardega ja samas liiga vähese fookusega. Uue aja teadlik lugeja tahab rohkem nišilähenemist. Ta lähebki pigem lugema sinna, kus kogu selle niši teemad koos on. Sageli hoopis võõrkeeles. Peavoolumeedial on keeruline sellistele vajadustele vastata.