Sisukord
Arter
Postimees
07.01.2017
Eesti Piiripatrull lõppes hädakutsega (6) Male Mälumäng Palju õnne Horoskoop Tagakülg Dilbert Parvlaev seisis masinarikke tõttu keset merd Sünniaastaks 2017 Postimehe aasta inimesed Eesti lühiuudised Tõesti armastada, mitte õppida armastama Postimees investeerib arengusse Postimehel on üle-eestiline uudisvoog Välismaa USA brigaadi kraam jõudis Euroopasse Trump tõrgub Venemaad süüdistamast Venemaa võitleb salaviinaga Elon Muski murelaps lendab taas Mida arvab Prantsusmaa uus president Venemaast (9) Arvamus Juhtkiri: muusade tempel Tartus (1) Taavi Minnik: mister Universumi tulek (21) Halli kardinali lahkumine (1) Edasi (Postimees) 1990. aastal Saadiku lahkumine Mees teiselt planeedilt Margus Paas: ametlikud allikad valetavad, aga mina tean, et… (13) Kultuur Aja auk. Ministry kohtub William Burroughsiga (3) Sport Spordi lühiuudised Peep Pahv: unustatud vana ehk õige aeg Eesti oma superklubi loomiseks (2) Paleepööre vormel-1 sarjas? Ferrari loodab Mercedese edu saladuse keelatuks kuulutada (2) Iseteadlikud maailmarändurid Nõlvak ja Tiisaar – kodutud, ent sihikindlad Koondise tulevikulootus küpseb Sloveenias AK Kallutatud sotsiaalmeediast ja libauudistest võib saada vesi klassikalise ajakirjanduse veskile (4) Edetabelid Postimehe töötajate saavutused 2016. aastal Andrus Karnau: Luisa Värk ja Edgar Savisaare toimikud – Pressinõukogu argipäev 2016 Kaebused Postimehe peale pressinõukogus Meedia aastal 2017: eneseotsingud jätkuvad Aja auk. Ministry kohtub William Burroughsiga (3) Arter Horoskoop Arteri persoon Garri Kasparov: Putin tähendab sõda (80) Mida toob aasta uus? Kuraditosin küsimust Miks kõik armastavad Raivo E. Tamme? (1) Filmisoovitus: pöörane psühhopõnevik, kus miski pole nii, nagu näib Kaja Kallas: uusaastalubadused Kala kalambuuriga Parem uppumissurm kui NKVD ehk kuidas 16 eestlast pisikese purjekaga üle ookeani sõitsid (20) Sõiduproov: Mercedes-Benz GLC Coupé. Veidi vaheldust (1) Kikkpoksi trenn, kus lüüa ei saagi Meelelahutus Koomiks Sudoku

Kikkpoksi trenn, kus lüüa ei saagi

7 min lugemist
«Oksenurgas» tegelevad algajad üldkehalise ettevalmistusega ja vahel juhtub, et keegi hakkab pingutuse tõttu oksendama. Klubi reeglite järgi peab oksendaja järgmine kord teistele kooki tooma. FOTO: Liis Treimann

Vähemalt alguses. Sest sa ju ei oska. Ja veelgi enam – sa lihtsalt ei jõua.

Mittejõudmine ehk kehv füüsiline vorm ongi enamasti see, mis inimesed Mait Valge juurde trenni ajab. Ilmselt Eesti ühes kinnisemas, Einherjer K1ckboxing nime kandvas klubis käib vaid kümmekond inimest ja see tähendab, et treener jõuab kõigile tähelepanu pöörata.

Välja näeb see nii, et Valge liigub mööda puitpõrandaga spordisaali ringi, siin korrigeerib käe asendit, seal soovitab mõnd uut üldfüüsist treenivat harjutust ja kolmandas kohas vaatab, et üksteise peal harjutavad inimesed liialt hoogu ei sattuks.

«Nüüd tuleb tüdruk, kes on lugematu arv kordi Eesti meister ja rahvusvaheline tšempion. Ta on 16 aastat trenni teinud, aga enam ei võistle,» ütleb Valge ja nookab ühe preili suunas. «Trennis käib ta selleks, et aidata ühel 16-aastasel tüdrukul tšempioniks saada.»

Üle askeetliku spordisaali läheneva neiu nimi on Eve ja minu vanaema ütleks teda nähes: «Söö ometi, lapsuke!» Kuulsusrikka võitlusmineviku asemel võiks teda kahtlustada näiteks sügavas huvis Pilatese ja aeroobika vastu.

«Kümne aasta jooksul on olnud kaks-kolm tüdrukut, kellega Eve on poksinud rohkem kui korra. Ülejäänutega on nii, et nad tuuakse võistlusele kohale, pekstakse nagu lihatükki ja siis neil läheb isu ära. Nii ongi nad spordile kadunud ja kogu aeg on vaja üha uusi ja uusi peale tuua. Viimane kord, 2015. aastal, tuli Eve meistriks nii, et finaalivastane keeldus ringi tulemast. Mõistlik treener, saan temast täiesti aru,» ütleb Valge. Üritan seepeale mitte mõelda, mismoodi nägid pärast võistlust välja need, kes olid sattunud treenima nende vähem mõistlike treenerite juurde.

«Eve kõige kiirem matšivõit on kas 23 või 24 sekundiga. Ta pani vastasele jalaga nihukse paugu vastu pead, et tüdruk kukkus kokku, hakkas nutma ja oligi kõik. Esimeses raundis,» rõhutab Valge. Noogutan heakskiitvalt ja üritan Evele mitte jalgu jäädes «oksenurga»* poole nihkuda.

Ja olgem ausad, «oksenurk» ehk võimlemismattide, kangide ja kõikvõimalike muude piina… vabandust, trennivahenditega varustatud ala ongi algajale paras koht. Esiteks sellepärast, et kikkpoks nõuab tugevaid lihaseid ja ülihead vastupidavust ning kirglikult Youtube’ist autosaadete vaatamine ei arenda kumbagi.

Kuna jalaga poksikoti tagumine nõuab aju ja kõigi jäsemete koostööd, tuletab see koordinatsiooniharjutus meelde põhikooliaegsed peotantsutunnid. FOTO: Liis Treimann

Teiseks seetõttu, et kui inimene viitsib peaaegu pool aastat tegeleda trennis peamiselt üldkehalise ettevalmistusega – kusjuures ainus kokkupuude poksikotiga on siis, kui ta seda trenni alguses üles riputab ja lõpus maha võtab –, annab see tunnistust teatavast kogusest tahtmisest ja püsivusest. Ja selline asi juba vihjab treenerile, et tal on mõtet hakata huvilisele poksimise algtõdesid õpetama.

Pärast üldfüüsilise noorteaja lõppu hakatakse harjutama tehnikat. «Ma ei kannata seda, kui nad valesti poksivad! Isegi kui nad võistlema ei hakka, siis tahan, et nad õpiks tehnika ära, mitte et vehiks nagu tuuleveskid filmides või tänavakakluses,» ütleb Valge.

Tehnika omandamise käigus treenitakse lihasmällu enda kaitsmine vastase eest: käsi tuleb hoida näo ees ja lõuga peaaegu vastu rinda ning oma silmnägu tuleb õla taha ära peita. Kui peaks juhtuma, et teooria meelest läheb, siis tuletab treener seda kohe meelde. Muidugi õpitakse ka lööke – esmalt enda ees vehkides, seejärel poksikotil ning lõpuks kaaslaste peal. Nii saavad selgeks näiteks vasaksirge või paremhaak ja mis seal salata, ka see, kuidas jalaga vastase reielihast kloppida.

Muide, kui jalg tundub näiteks näo kõrval suhteliselt turvaline ja tagumiseks isegi sobivalt tuim tükk, siis tegelikult jääb löögi korral reielihas kahe luu vahele. Juba väga nõrk (et mitte öelda õrn) löök reie pihta tuletab meelde loo kurdist poisist, kes jalgpalli mängides saab tabamuse kümnesse ning looteasendis värava ees väherdes toob kuuldavale «EBAMUGAV!!!».

Pärast üksikute löökide selgeks saamist hakatakse neid kombineerima. Et vähem haiget saada, õpitakse vastase hoope blokeerima või nende eest kõrvale põikama ning lõpuks jõutakse teisele kontralöögiga vastamiseni. No ja rääkimata lihasmälu treenimisest ja reaktsioonikiiruse lihvimisest, milleks kulub aastaid.

Nii nagu suvel rannas promeneerides, läheb kerelihaseid vaja ka kikkpoksis. FOTO: Liis Treimann

Heidan selili matile ja hakkan põlve küünarnukiga kokku viima. Minu vastas teeb sama üks kõhetu noormees. «Pikk sihuke, kuradi Ostankino! Aga kui tuleb ja paneb käed ja jalad tööle, siis lendab vastane kohe minema. Löögijõud on tal tugev, kiirus hea ja tehnika filigraanne,» meenub Valge räägitu.

Tõesti, võrdlus Moskva teletorniga on täitsa täppi, mõtlen oma kõhulihaste nõrkust needes. Mitmekordne Eesti meister, muidu IT-alal tegutsev Ivar on äärmiselt muhe ja abivalmis ning erinevalt minust ta miskipärast ei hingelda. Ega higista. Ikkagi 18-aastane Einherjeri klubi kogemus turjal…

«Kõikides kikkpoksi liigutustes on vaja kerelihaseid. Et põlv ei läheks tagurpidi ja meniskid ja muud asjad terveks jääksid, on vaja treenida põlve stabilisaatoreid,» põhjendab Valge harjutuste valikut. Selge, treenime! Kerelihaseid ja põlvelihaseid. Kõhulihaseid ja neid mingeid muid. Minul on juba nii palav, et vesise näo pealt kukuvad prillid põrandale. «Ostankino» jaoks on tegemist kerge soojendusega.

Pärast seda, kui olen vehkinud kangiga, tekitanud piimhapet kõhulihastesse ja andnud sangpommi tõstes valu reitele, tahaksin trenni lõppenuks lugeda, ent Valgel on teised plaanid. Mind käsutatakse koos «Ostankinoga» – kes on jätkuvalt mitmekordne Eesti meister kikkpoksis – vastamisi ning kästakse ettepoole kallutades haarata kätega teineteise kaela tagant ehk klintšida (ingl clinch).

Teoorias tuleb vastast lihtsalt veidi sakutada, praktikas hingeldan juba 20. sekundiks korralikult ja selle käigus erituva higihulga kirjeldamine on nii ebasünnis, et tooks kaasa lugejate massilise pöördumise pressinõukogu poole. Umbes 30. sekundil tänan vastast tähelepanu eest, sest olen nii läbi, et ainus, mida suudan, on lihtsalt ühe koha peal seismine. «Ostankino» jaoks on endiselt tegemist kerge soojendusega.

Klintši harjutamine mitmekordse Eesti meistriga kikkpoksis. FOTO: Liis Treimann

Hetkelise hingetõmbepausi ajal elu ja inimeste üle järele mõeldes konstateerin fakti, et suuremal osal treenitavatest on kõrgharidus ja kõigi emakeel on eesti keel. Vaevalt selle mõtte lõpuni jõudes märkan, et kikkpoksi hakkavad imiteerima tütarlapsed, kes trenni alguses mängleva kergusega 16-kilogrammist sangpommi ja muud spordivarustust tassisid. Ja see polnud mingi meeste mühaklikkus, vaid noorteajaga kaasas käiv kohustus!

Võitluse imiteerimine tähendab, et lüüa ei tohi ehk piirduda tuleb lahtise käega vastase otsaesise ning jalaga teise jala puudutamisega.

«Pange käsi otsaette, ärge jutustage, hoidke hambad koos! Kadri, ära lõuga tõsta! Liis, puusad ette!» Kostab heli, mis kaasneb poksikinda nühkimisega mööda vastase näokaitset, ja selle järel kõlab üks üsna süütu vandesõna. «Ouuuuuu,» kergitab treener seepeale detsibelle.

«Kurat» ei tohi ka öelda?! «Ei,» teatab Valge ja lisab: «Tegelikult ei tohi midagi rääkida, kui sa tahad, et hambad suus püsiks.» Aga puusad? «Tal on jalad liiga laiali! Nagu Iron Maideni bassimees, kes seisab kõlari peal ja mängib. Nii ei ole võimalik poksida! Jalad peavad olema õlgade laiuselt ja üht jalga ei tohi teisest tahapoole panna, sest muidu ei saa jalalööki teha.»

Hiljem jätkub matš põrandal: tüdrukud istuvad, näod vastamisi, võimlemismatil, harkis jalad põlvedest põimitud. «Mida lähemal oled, seda vähem haiget saad. Löögi hoog on ju väiksem,» selgitab Valge.

«Lagipähe ja kuklasse ja selga ei tohi lüüa,» kõlavad manitsused. «Jalad sirgeks! Ära vaata maha! Hoia käed näo ees! Ära karda! Hoia hambad koos ja ära keera pead ära! Käed näo ees!»

Nad ju nühivad lihtsalt üksteist poksikindaga?! «Nad peaksid poksima, aga see pole neil veel nii lihtne,» ütleb Valge ja osutab: «Näe, nüüd sai kõhulihas otsa!» Üks tüdrukutest on selili vajunud, aga ajab end aeglaselt taas püsti. «Tule tagasi, kus su kõhulihas on? Kuklasse ei löö, lagipähe ei löö! Kümme sekundit nüüd, läks! Teeme lõpuni!»

Tüdrukud jätkavad näokaitsmete nühkimist. «Nad peaksid lööma nii, et tatti lendab, aga kuna nad on algajad, siis ei tule välja,» kostab treeneri suust.

«Aeg!»

Üks tüdrukutest langeb matile selili. Otsaesist, põsesarnasid ja lõuga katva näomaski varjus võib näha pingutusest peedikarva jume omandanud neiut, näos pärlendamas higitilgad nagu suvehommikused kastepiisad lilleõiel.

«Kui sa viid sportlase võistlema, aga ta füüsis on nii kehva, et ta on juba pärast esimest minutit nagu makaron, siis on ikka piinlik. Minu võistlejad lähevad võistlustele ainult siis, kui ma näen, et nad on võimelised füüsiliselt kolm-neli matši järjest vastu pidama ja ka võitma,» ütleb Valge hiljem.

Et füüsis oleks tasemel, on klubis kord aastas kehalised katsed. Kavas on Cooperi test, viimase mehe jooks ja 400 meetri jooks. Lisaks peavad mehed suruma oma kehakaalu kolm korda rinnalt ja 50-kilogrammise kangiga suruma nii mitu korda, kui tuleb. Tüdrukud võivad kolm korda suruda vaid poolt oma kehakaalust ja 50-kilogrammise kangi asemel on neil 20-kilone. Lisaks tuleb ette jalgrattaga Pärnusse sõitmist, kümnevõistlust, orienteerumist, kõva mehe jooksu...

Ahjaa, trenni lõpuks saan proovida poksikoti töötlemist jalaga. Selgus, et hea löögi tegemine on teoorias väga lihtne: jalad peavad olema õlgade laiuselt, löögijala põlv tuleb tõsta koti suunas ja lasta säärel järele minna. Samal ajal tuleb õlaga varjata lõuga, mis peab olema vastu rinda ja mida lisaks kaitseb üks kinnastatud käsi. Käsi peab olema näost õigel kõrgusel ja kaugusel, sest vastasel juhul lööksid sa ju ennast ise oma kämblaga näkku, kui vastase hoopi su kätt tabab. Kui tuleme nüüd tagasi alumise korruse juurde, siis tugijalg on vahepeal pööranud end poksikoti poole, et taanduda löögi lõpus endisesse asendisse, mille lähedusse maandub vahepeal õhus olnud jalg. Ja see kõik käib vaid ühe löögi kohta!

Aga lõpuks on see ikkagi vägivald? «Tõsi, selles spordialas on palju füüsilist kontakti ja haiget saab ka,» ütleb Valge. «Mulle on oluline, et nendel, keda treenin, oleks kupli all kõik korras. Ja nagu sa näed, siis ei ole siin trennis mitte ühtegi noort kiilakat üleni tätoveeritud ahvi, kelle eluunistus oleks tänaval või ööklubis kellelegi jalaga pähe virutada. Selliseid ma ei treeni! Mul on siin inimesed, kellel on elus hoopis teised eesmärgid. Isegi kui nad ei võistle, teeb mulle rõõmu see, kui mu õpilased on heas toonuses, arenevad ja nende silmad trenni tehes säravad.»

Ja lohutuseks minusugustele lisab Valge jutu lõpuks: «Ütlen alati oma värsketele õpilastele, et ärge võrrelge ennast nendega, kes on minu juures käinud 10–15 aastat, võrrelge iseendaga – milline sa olid kolm kuud või pool aastat tagasi!»

FOTO: Liis Treimann

Einherjer K1ckboxing

Klubi nimi on inspireeritud norra mütoloogiast, kus «einherjar» tähendab lahingus hukkunud sõdalasi, kelle valküürid on toonud Valhallasse. «See nimi tekitas esimestel aastatel segadust, sest vene klubid arvasid kogu aeg, et Eesti meistrivõistlustel võistleb mingi Saksamaa klubi – no et fašistid on tulnud võistlema,» muheleb treener Mait Valge ja lisab: «Seda nime ei suuda nad siiani välja hääldada.»

Mittejõudmine ehk kehv füüsiline vorm ongi enamasti see, mis inimesed Mait Valge juurde trenni ajab. Ilmselt Eesti ühes kinnisemas, Einherjer K1ckboxing nime kandvas klubis käib vaid kümmekond inimest ja see tähendab, et treener jõuab kõigile tähelepanu pöörata. Välja näeb see nii, et Valge liigub mööda puitpõrandaga spordisaali ringi, siin korrigeerib käe asendit, seal soovitab mõnd uut üldfüüsist treenivat harjutust ja kolmandas kohas vaatab, et üksteise peal harjutavad inimesed liialt hoogu ei sattuks. «Nüüd tuleb tüdruk, kes on lugematu arv kordi Eesti meister ja rahvusvaheline tšempion. Ta on 16 aastat trenni teinud, aga enam ei võistle,» ütleb Valge ja nookab ühe preili suunas. «Trennis käib ta selleks, et aidata ühel 16-aastasel tüdrukul tšempioniks saada.» Üle askeetliku spordisaali läheneva neiu nimi on Eve ja minu vanaema ütleks teda nähes: «Söö ometi, lapsuke!» Kuulsusrikka võitlusmineviku asemel võiks teda kahtlustada näiteks sügavas huvis Pilatese ja aeroobika vastu. «Kümne aasta jooksul on olnud kaks-kolm tüdrukut, kellega Eve on poksinud rohkem kui korra. Ülejäänutega on nii, et nad tuuakse võistlusele kohale, pekstakse nagu lihatükki ja siis neil läheb isu ära. Nii ongi nad spordile kadunud ja kogu aeg on vaja üha uusi ja uusi peale tuua. Viimane kord, 2014. aastal, tuli Eve meistriks nii, et finaalivastane keeldus ringi tulemast. Mõistlik treener, saan temast täiesti aru,» ütleb Valge. Üritan seepeale mitte mõelda, mismoodi nägid pärast võistlust välja need, kes olid sattunud treenima nende vähem mõistlike treenerite juurde.

Seotud lood
06.01.2017 09.01.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto