Taavi Minnik: mister Universumi tulek

Donald Trump FOTO: Yahoo!

Jaanuari 20. päeval ametisse astuva USA presidendi Donald Trumpi tulevane välispoliitika on suur küsimärk. Kuulda võib igasuguseid oletusi, alustades roosadest unistustest ja lõpetades hüsteeriliste maailmalõpustsenaariumitega. Meenuvad hiljutised Ukraina ajakirjanike küsimused Ida-Euroopat külastanud USA senaatoritele, kellelt päriti, millises järjekorras kavatseb Trump Putinile ära kinkida Ukraina, Balti riigid ja Ameerika takkapeale. Sellist hirmu – mõningatel puhkudel ka lootust – on avaldatud ka mujal, sh meil (mäletate: «Appi tõttab Yana Toom»).

Esimene selgus saabub alles märtsis, seniks on vaid mister Universumi enda lubadus, et tema ametiaeg toob sedavõrd palju säravaid võite, et Ameerika ühiskond võib neist lausa väsida. Tõepoolest, välispoliitilist suurust on taganedes ja alla andes raske luua. Nõnda Ameerikat suureks ei tee.

Trump armastab efektseid ja šokeerivaid samme, tegemist on võimeka oraatoriga, kuid nagu näitasid juba eelvalimised, küündimatu poliitikuga, kes ei tea välispoliitikast pehmelt öeldes mitte midagi. USA poliitilise süsteemi ilu on aga selle tasakaalustatus ja stabiilsus. Võimu usurpeerimine ühe hullu poolt on võimatu. Ka senaator McCain tuletas Ukraina ajakirjanikele vastates meelde seadust, mis on hüsteerikutel kui ka Kremli-meelsetel  kahe silma vahele jäänud: USA presidendil on vetoõigus, kuid mõlemal parlamendikojal on õigus see tühistada, kui selle toetuseks saadakse kokku 2/3 häältest.

Senise põhjal võib arvata, et järgmiseks Ameerika presidendiks on Kongress. Trump, kes valimistel esines establishment’i vastaskandidaadina, vajab nüüd selle toetust, nagu seesama establishment vajab ka Trumpi. Tänapäeva lääne liidrite häda on see, et kõikvõimalike ideoloogiliste, õiguslike ja poliitiliste piirangute tõttu on nad sattunud tupikusse olukorras, kus tarvis oleks otsustavalt vastu astuda ebademokraatlike režiimide tegevusele. Kadunud geopoliitilise tasakaalu taastamiseks on vaja liidrit, kes on valmis need barjäärid ületama.

Seda on vabariiklased taibanud ja siin astub mängu mister Universum, kel psühholoogilised takistused puuduvad ja kes võib ette võtta radikaalsemaid samme, mille peale tema eelkäija eales välja ei läheks.

Selge, et uue administratsiooni prioriteedid on mujal kui Ida-Euroopas. Juba Obama aja lõpus hakati peamise Ameerika strateegilise vastasena pikemas perspektiivis nägema Hiinat. Midagi tuleb ette võtta globaalse terrorismiohu ja Lähis-Idas laiutava Iraaniga. Administratsioonivahetus võib avada teatava võimaluste akna Venemaa jaoks, kuid peab arvestama veel hulga teguritega, alates sellest, et USA poliitikas eksisteerib väga tugev ja mõjukas tiib, kellele on vastuvõetamatu igasugune kokkulepe Putiniga; niisiis ei pruugi seda juhtuda.

06.01.2017 09.01.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto