Jüri Kolk: pime ja külm

Jüri Kolk. FOTO: Sille Annuk

Eesti elanikke seob üks isiklik ja samas ühine episood, kogemus, mida lõunapoolsete rahvaste esindajatel ei ole. Mingis eas – kes nooremana, kes vanemana – oleme igaüks iseseisvalt avastanud, et meie ametlik kliimaretoorika (rõõmuküllane jauramine meie võrratutest valgetest öödest ja linalakk-neiu küttimisest) vaikib maha meie pimedad päevad.

Tellijale Tellijale

Mul pole inimpsühholoogiat puudutavate küsimuste lahkamiseks vajalikke volitusi ega autoriteeti, aga usun, et kõige ilgematest hirmudest ja kannatustest ülesaamiseks peab nendest ikkagi rääkima. Seda ei pea tingimata tegema avalikult, aga teema tuleks läbi närida põhjalikumalt, kui seda võimaldab kui tahes mahlakas kirumine. Jube mõeldagi, mida arvavad meist teised rahvad, kui märkavad, et salgame oma hirmu talve ees.

Muide, mõeldes meie meeli rõõmsalt erutavast, kuid nurjumisele määratud suvisest jahist linalakk-neiule, tasub meeles pidada, et talv peab jahti meile endile. See jaht ei ole sugugi nii nigelate tulemustega. Talv püüab kõik kinni ja notib maha, vajutab päris lapikuks. Muidugi toibume me saadud hoopidest teatud määral uuesti. Suvel oleme ärevil nagu ööbikud ja teised lodevuspagulased ning püüame nende lühikeste öödega võtta, mis me vähegi võtta oskame ja jaksame.

13.01.2017 16.01.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto