Eestlased võtavad Siberis kaua kartuleid

Krismar õpilastega Stolbõ rahvuspargis. FOTO: Krismar Rosin

Istun Krasnojarski Karl Marxi tänava raamatukogus ja ootan, et saaks alustada eesti keele tunniga. Keda aga pole, on minu õpilased – Siberi  eestlaste järeltulijad. «Küll nad tulevad, võtavad alles kartuleid,» lohutab mind kohaliku Eesti seltsi esinaine Veera. Lisaks temale on seekord kohal veel kolm naist, kes kõik usinasti näputööd teevad.

Tellijale Tellijale

Põhikooli ajal sai õpetaja kunstitunnis mu oskamatuse üle naerda ja tüdrukud näpuga näidata. Nüüd, kümmekond aastat hiljem, pistavad eesti-vene mammid mulle Siberis vardad ja lõnga pihku ja näitavad, kuidas kudumine käib. Natukese aja pärast otsustan käsitööst puhata, aga Veera leiab, et niimoodi ma küll kampsunit valmis ei saa.

Õnneks saabuvad kolme nädala pärast lõpuks ka kartulivõtjad, kellele ma oma olematu vene keele abil hakkan eesti keelt õpetama. Õpilasteks on tüdrukud, kelle eestlastest vanavanemad olid kunagi Siberisse küüditatud. Eesti keelt nad ei räägi, erinevalt Veerast ja näputöömammidest. Alustame tervituste ja sõnade pööramisega, aga sageli tundub mulle, et pigem õpin mina vene keelt kui nemad eesti keelt. Väljakutse missugune! Mu Eesti juurtega õpilased paluvad pidevalt eesti muusikat, teevad kodutöö alati korralikult ära ja tulevad tihti tundi mõne uue sõna või lausega. Näiteks «Mul on pohmakas» või «Ta pole hea. Ta on sitapea». Jälgin, kuidas tüdrukud Eestist kauges Siberis algtasemel eesti keelt räägivad, ja mõtlen, et küll see meie keel on kaunis – miks ma küll kodumaal sellest nii hästi aru ei saanud?

13.01.2017 16.01.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto