Sisukord
Teater
Tänane leht
09.01.2017
Eesti ​Kõige kiuste sündinud poiss (7) Mälumäng Politseil pole trahvide tasumisest ülevaadet Male Dilbert Palju õnne Horoskoop Pevkur valmis koostööks kõigiga Majandus Rõivamüüjad: väike turg ei lase odavamalt müüa Soome metsanduskontsern loob Pärnusse 200 töökohta Investor Mari alustab investeerimist (10) Majanduse lühiuudised Nafta hinda tõstab spekulatiivne raha Välismaa Meeste raske võitlus progressi tuuleveskitega Piltuudis: külm paneb Kreekas migrandid proovile Jaht mere pisaratele: hobist tasuva salakaubanduseni Trump tunnistas Venemaa rolli häkkerirünnakutes Välismaa lühid Normandia mungad pruulivad käsitööõlut Julgeolek külvab Saksamaal tüli Arvamus Kristi Malmberg: milleks tavalisele inimesele investeerimine? (2) Postimees 1931. aastal: võttis teise mehe naise ja mööbli – koolijuhataja seiklused Mõisakülas Juhtkiri: Hanno Pevkur sai võidu, Kristen Michal proovikivi (1) Art Johanson: üks püüdlus saada aru, kes on tänapäeval äärmuslased (1) Maali Kahusk: uue valla nimi – poliitilised otsused arvestavad rahva arvamusega haruharva (3) Erki Must: vabadus nimega Rail Baltic (6) Kultuur Prantsusmaal on teater hüljanud oma sümboolse jõu Seksikas, saatanlik ja geniaalne Sport Kalev muutus ühtsemaks ja parandas tabeliseisu Spordi lühiuudised Suusakuningas: võitsin nende poiste nimel, keda starti ei lubatud Parim eestlane MK-sarjas vajab mõnd lisameetrit Koondise pidev järelkasv võib varsti peatuda Mäesuusalegend tõmbas kummalisel viisil karjäärile joone alla Käsipallikoondis lõpetas esimese vaatuse puhaste paberitega Tarbija Mida teha, kui parklas liikuma pääsenud ostukäru mõlgib autot? Tarbija lühiuudised Tartu Müüa 15-korruseline maja Annelinnas. Kuidas on see võimalik? (4) Selgusid kõige täiuslikumad klähvijad Tartu kahes muuseumis algas uus aasta kallima piletiga Ülikooli raamatukogu saab remondi ajal mälestiseks Nõo valla kaotatud aeg ja käest lastud võimalused Tartumaa Suusatalv meelitab taas Ülenurme vald otsib algklasside maja ehitajat Meelelahutus Koomiks Sudoku

Prantsusmaal on teater hüljanud oma sümboolse jõu

10 min lugemist
Hortense Archambault FOTO: Ilka Kramer/MC93 Bobigny

Prantsuse teatrijuht Hortense Archambault juhtis kümme aastat (2004–2014) koos Vincent Baudrillier’ga Avignonis maailma üht olulisemat teatrifestivali. 2015. aastal läks ta Lõuna-Prantsusmaa päikeselisest väikelinnast Avignonist otse Pariisi probleemsesse eeslinna juhtima teatrit MC93 Bobigny. Arvestades ühiskondlikke protsesse, jälgitakse seda teatrit Prantsusmaal nüüd suure huviga. Archambault’ga vestles Teater NO99 sügisese Prantsusmaa turnee lõpupäevil Teater NO99 dramaturg Laur Kaunissaare.

- Kas Bobignysse suundumine oli teadlik valik?

Jah. Aga see otsus sündis juba Avignonis. Me asutasime seal Vincentiga uue teatrisaali nimega La FabricA, mis ehitati linnaossa, mida peetakse pisut probleemseks. Selles linnaosas on puudu paljudest asjadest.

Kui küsida inimeste käest, oleks nad vaevalt esimesena vastanud, et meie linnaossa on vaja teatrit. Aga hiljem võtsid just kohalikud La FabricA väga omaks. See kogemus Avignonis andis indu ja mulle tundus, et just sellistes kohades on teater poliitiline. Poliitika on huvitav siis, kui ta ei suhestu pelgalt iseendaga, vaid avab end teistele sfääridele.

Me ei ela tänapäeval enam maailmas, kus kõik alluks ühtedele reeglitele. Intellektuaalselt huvitav on just erinevate maailmade kokkupuutumine. Sellepärast ma tahtsingi juhtida teatrit, mis ei asu elitaarses kesklinnas, vaid seal, kus elavad tavalised inimesed. Teatrit, mis asub piirkonnas, mida peetakse keeruliseks. Bobignys elab väga erinevaid inimesi. Siin on koos kogu maailm. Kõrgharidusega valge inimesena võid end üsna kiiresti leida tohutus vähemuses.

-Mis on Pariisi eeslinnas teatri juhtimise juures keeruline?

Seesama, mis on keeruline eluski. Tihtilugu ümbritsevad meid inimesed, kes on meie põlvkonnakaaslased, kel on samad veendumused, mis meil endil. Sa oled omade keskel. See kõik on huvitav, see meeldib mulle endale ka, see on mugav. Aga see takistab toimimast poliitiliselt moel, mis tundub mulle oluline. Ma tahan jõuda teatrini, millel oleks väga eriilmeline publik. Just see ongi väga keeruline.

-Mida te oma Avignoni aastatest Bobigny jaoks õppisite?

Väga palju. Isegi kui see kunagi täielikult ei õnnestu, tuleb oma peas kunstiline küsimus eristada menu küsimusest. Minu jaoks ei ole olemas ühest reeglit, mis ütleks, mis teeb lavastuse menukaks või mittemenukaks. On vaid oskus lasta vaatajal teosega kohtuda. See kuulus arusaam rahvalikust teatrist – seda ei ole tegelikult olemas.

Muidu võiks ju võtta telestaarid, tuntud inimesed, panna lavale ja see peakski tooma populaarsuse rahva seas. Avignonis kujunes sellest suur võitlus ja lõpuks me võitsime. Isegi vaatajad, kes olid algul pigem skeptilised, muutusid uudishimulikuks ja tahtsid vaatama minna uusi asju – mis võisid muidugi olla nii halvad kui head –, sest nad olid huvitatud loomingust endast.

Ma arvan, et väga oluline on just uudishimu, kokkupuude sellega, mis pole etteaimatav. Selle enesekindluse eksperimenteerida sain ma kaasa Avignonist ja see annab mulle palju jõudu.

-Kas te elate ka ise Bobignys?

Ei ela, aga üsna seal lähedal.

-Sellised teatrid nagu teie MC93 Bobigny planeeris kunagine esimene kultuuriminister André Malraux just suurelamutega eeslinnadesse. Tihti oli neis eeslinnades tugev toetus kommunistlikule parteile. MC93 Bobigny asub praegugi aadressil Lenini puiestee 9. Kas Bobigny on ka tänapäeval vasakpoolne?

Muide, sealsamas on ka Karl Marxi avenüü. (Naerab.) Peab tõdema, et kõige huvitavam kultuuripoliitika oli Prantsusmaal just kommunistlikul parteil. Nad arvasid, et töölised väärivad parimat, ja rajasid töölislinnaosadesse teatrid, millel on korralikud rahalised vahendid ja mis on tihti ka kunstiliselt edumeelsed.

Prantsusmaa kommunistliku partei probleem oli selles, et nad ei suutnud mõista, et ühiskond on pidevas muutumises. Nad räägivad tänapäevani mingist ühtsest töölisklassist. Aga Bobigny's pole enam ühtegi sellist töölist! On töötud ja on inimesed, kes rapsivad mitmel kohal. Varem töökohade ümber eksisteerinud tugistruktuure ei ole enam olemas.

Oluline on mõista, et religiooni esilekerkimine toimub just sellises kontekstis. Kommunistid on kaotanud ühed valimised teiste järel. Bobignys valiti kommuniste juba aastast 1920 ja ometi muutus see linn viimaste valimistega küllalt üllatuslikult paremtsentristlikuks. Õigupoolest on selliste kohtade probleem väga madal osalus valimistel. Inimesed lihtsalt ei hääleta, nad ei usu poliitikasse. Teate, selle linnaosa peamine probleem on vaesus.

-Kas Bobigny elanikud võtavad teatrit omaks?

Ei. Aga kõik samas teavad, et nende linnaosas on selline teater. Nad ütlevad, et see on pigem koht, kus pariislased käivad oma meistriteoseid vaatamas. Mul ei ole küll täpset statistikat, aga ma arvan, et publiku suhtarv on 80/20 pariislaste kasuks – Bobigny asub otse metrooliini lõpus, siia on lihtne tulla.

Muide – see, et inimesed, kes tunnevad, et nad on ühiskonnas kõrvale jäänud, ei taha teatrisse tulla, ei kehti vaid Bobigny puhul. See on probleem kogu ühiskonnas. Minu töö ongi see teater kohalikele tagasi anda.

Väga paljud ei tunne, et nad on teatrisse oodatud. Nad arvavad, et teatris tegeletakse teemadega, mis neid otseselt ei puuduta. Inimesed tunnevad end kõrvale jäetuna, sest neil ei ole kas vastavat haridust või nad ei valda teatris käimise nn kirjutamata reegleid, «koodi», nad ei ole kultuuriliselt teatriga harjunud või ütleb nende religioon, et teater on halb.

-Te mainisite religiooni esiletõusu. Kuidas suhestuvad Bobignys omavahel religioon ja teater?

Mulle tundub, et Prantsusmaal on teater hüljanud oma sümboolse jõu. Ma arvan, et see on suur viga. Suured ühiskondlikud debatid – näiteks ilmalikkuse ümber toimuv – jäävad teatrist kõrvale. Prantsusmaa on ilmalik nagu mitte ükski teine riik maailmas.

Printsipiaalselt ilmalikuks muutus Prantsusmaa 20. sajandi algulaastatel, mil vabariiklastel õnnestus eraldada riik väga tugevat võimu omanud katoliku kirikust. Paradoksaalselt on aga ilmalikkuse institutsionaliseerimine viinud vaimsuse tõrjumiseni ühiskonnast.

Arvatakse, et vaimsed ja religioossed väärtused on teisejärgulised. Eriti lihtrahva elukohtades, nagu seda on Bobigny, lasti neil küsimustel areneda tänavatel ja omasoodu. Sestap ongi palju islamit, mis on paljude jaoks uhkuse ja identiteedi allikas. Aga on ka palju erinevaid kirikuid, evangeliste, Jehoova tunnistajaid ja teisi.

Minu jaoks on oluline, et teater on koht, mis ei ole küll religioosne, kuid kannab siiski teatud vaimsust. See on eriline paik, kus ühiskond areneb ning kus tehakse tööd, mis on ühtaegu nii intellektuaalne kui vaimne. See pole koht nagu iga teine.

-Kuidas on Prantsusmaa intellektuaalset kliimat mõjutanud julgeolekutaseme tõstmine pärast terrorirünnakuid? On see mõjutanud ka teatrielu?

Raske öelda. Mulle tundub, et see on tugevalt mõjutanud seda, kuidas paljud inimesed tajuvad ümbritsevat reaalsust. Ei saa enam endale udujuttu ajada. Peame silmitsi seisma omaenda ajalooga ja mõistma, mis meie ümber toimub.

Me peame endalt küsima, mis on õigupoolest Prantsusmaa, milline on meie identiteet, kuhu me tahame, et see ühiskond areneks. See on pannud paljud inimesed tahtma kohtuda inimestega, kes on neist erinevad, keda nad ei tunne. Nii et mõnes mõttes on kõigel toimunul ka positiivseid tagajärgi. Aga on ka teistsuguseid, reaktsioonilisi seisukohti.

-Mida nemad tahavad?

Reaktsionäärid? Noh, nagu kõikjal maailmas. Nad tahavad tagasi Prantsusmaad, mis oleks tore, kokkuhoidev, etniliselt ühtne. See on pettekujutlus! Nad ei suuda... Nad ei taha tunnistada muutusi. Vähemasti mulle tundub, et nad ei taha.

-Kas te tunnete isiklikult inimesi, kes toetavad Front Nationali?

Bobignys mitte, aga üldse Prantsusmaal – muidugi. Mulle tundub, et Front Nationali tulek on muutnud avaliku debati kuidagi banaalsemaks. Just see teebki mulle kõige rohkem muret! Jah, banaalsus! Ei ole enam teatud... Öeldakse avalikult välja asju, mis on talumatud ja mis eitavad kõigi inimeste võrdsust, ja seda võidakse teha üsna banaalsel moel.

Inimestele hüütakse tänaval järele, etniliste gruppide liikmeid võetakse kõiki ühe mõõdupuuga. «Meil on kõrini süüdi olemisest, aitab küll sellest kolonialismist rääkimisest! Meie, valged eurooplased, muutume vähemuseks ja see protsess tuleb peatada!» See on ju õigupoolest rumal jutt. Levitatakse maailmalõpu-meeleolu ja seejuures on ka kuidagi ebaselge, kas seda maailmalõppu tulekski oodata või tuleks sellele vastu seista.

Olukorra teeb minu meelest keeruliseks see, et selline meeleolu levib erinevates ühiskonnakihtides, ka intellektuaalide hulgas.

-Kuuldavasti suurendati reaktsioonina viimaste aastate terrorirünnakutele Prantsusmaal kultuuriministeeriumi eelarvet.

Toetuste kasv ei ole just tohutu, aga jah – see on tõsi. See puudutas küll pigem teistsuguseid teatreid, kui seda on Bobigny teater.

Ma ütleks, et Prantsusmaal on paljudel tajuprobleem. On näiteks palju inimesi, nende hulgas ka kunstnikke (keda ma väga austan), kes ei taju lõhet selle vahel, mida nemad mõtlevad ja mis ühiskonnas tegelikult toimub.

Nad arvavad, et nende elu on enam-vähem selline nagu teistelgi. Aga see ei ole nii! Paljud inimesed lihtsalt ei jõua teatrisse. Ükspäev keegi just rääkis mulle: «Jäta nüüd! Inimeste teatrisse saamine ei saa ju olla väga raske!» Aga asi saab alguse väga lihtsatest probleemidest. Näiteks sellest, et teater algab õhtul kell kaheksa. Kui sa oled tõusnud kell viis hommikul, unisena metroos tööle loksunud, pärast lastel järel käinud, siis sa ei tule enam teatrisse. Ja asi pole üldse selles, et sa ei tahaks tulla. Sellist olukorda ei suuda mõned ettegi kujutada. Kõik algab väga reaalsetest küsimustest.

Me tegime laiale publikule päevaseid etendusi. Kõik meie etendused ei olnud muidugi päevased, aga see töötab mõnede noorte ja näiteks vanemate inimeste puhul. Päevane aeg on nende jaoks lihtsam.

Võib-olla peab alustama täpselt nii lollidest asjadest. Muidugi ei leia kohe kõigile sobivaid lahendusi, aga tuleb vähemalt üritada. Ja siis inimesed kas tulevad või ei tule.

-Bobignys on palju madala haridustasemega inimesi ja isegi neid, kelle prantsuse keele tase pole just perfektne. Kuidas toimib teil traditsiooniliselt tekstikeskne teater?

Õigupoolest ei tea kunagi, mida inimesed näha tahavad. Hiljuti rääkisin ühe sotsiaalhariduse taustaga inimesega ja tema ütles, et probleem on selles, et Bobignys ei näe suuri klassikuid nagu Molière, et neid näeb ainult Pariisis. Tema jaoks oli just see oluline. See on küll subjektiivne, aga ma arvan, et on ekslik arvata, justkui inimesed tahaksid tingimata näha midagi lõõgastavat.

Kui ma juhtisin Avignoni festivali, siis ma kogesin, et väga paljud käisid vaatamas ka emotsionaalselt ülitugeva laenguga lavastusi, mille järel inimestel olid väga erinev arvamus. Just see ongi kõige huvitavam: teatrimaitse ei sõltu haridustasemest. Kõik sõltub sellest, kuidas inimesed vaatavad. Inimene võib olla väga haritud, aga ta ei oska vaadata. Ja vastupidi – inimene võib olla olematu haridusega, aga ta oskab vaadata.

Probleem on selles, et paljud inimesed tunnevad, et neil ei või olla oma arvamust. Nad tunnevad, justkui nad ei tohiks arvata, et see või teine asi neile meeldib või ei meeldi. Ja kui nad tunnevad, et nad ei saa aru või et neile nähtu ei meeldi, leiavad nad lohutust arusaamas, nagu polekski see nende jaoks. See on väga imelik nähtus! Aga teater peaks olema koht, mis tunnustab inimeste õigust ise otsustada. Teatril on võim inimesi sümboolselt tunnustada. Ka igapäevaelu tasandil.

-Mis mõttes?

Me peaksime palju rohkem mõtlema sellele, kuidas me inimesi teatris vastu võtame. Ma arvan, et inimesed tulevad siis, kui nad tunnevad, et nad on oodatud. Ja kui nad tulevad selle tundega, on etenduse kvaliteet juba midagi muud.

Küsimus on, kuidas murda inimeste arusaama, et teater ei ole nende jaoks. See on olulisem kui küsimus teatri repertuaarist. Ma arvan, et kõik inimesed on võimelised tajuma ilu ja tarkust.

-Kuidas te oma teatrisse lavastusi valite?

Muidugi on tähtis ühiskondlik foon. Ma valin töid, mis on tunduvad mulle olulised. Võib-olla mitte niivõrd klassikuid, pigem nüüdisaegset teatrit. Ma püüan valida väga erinevaid töid, sest ma arvan, et inimesed elavad väga erinevates universumites. Ja üks kriteerium on muidugi ka ilu. Ma ei pea õigeks otsustada selle järgi, mida oleks publikul lihtne vaadata. Tähtis on pigem, et teos kõneleks publikule millestki olulisest. Konkreetselt pean näiteks oluliseks kutsuda kunstnikke Aafrikast ja araabia maailmast.

-Kas Aafrika ja araabia kunstnike leidmine on raske?

Araabia maailmas küll, sest sealne traditsioon on pigem jutuvestmiskeskne. Aga Aafrikas see-eest on andekaid teatrikunstnikke küllaga.

Ajalooliselt on teater olnud pigem Euroopa nähtus. Just siin arenes välja teater, mis ei ole seotud jumalatega. Võimsat teatrit leidub ka Aasias või Indias, kuid seal on see väga seotud rituaaliga.

Aga kui vaadata Aafrikat, siis on täiesti uskumatu, mis seal praegu toimub! Seal on väga tugev ja omapärane teater, mille juured ei asu Euroopas. Nagu ütleb kongo kunstnik Dieudonné Niangouna – teater tuli paadiga ja kujutavad kunstid lennukiga. Aafrika teater oli pikalt pisut vanapärane, aga praegu toimub seal võimas areng. Ja Aafrika teatrikunstnikud reisivad päris palju ka Euroopa lavadel.

-Mil määral sõltub teie teater piletitulust?

Mitte väga. Alla kümne protsendi kogu eelarvest. Kui me suudame teenida rohkem, siis seda parem. Aga meil ei ole seda kohustust ja see teeb meie otsused väga vabaks. Muidugi ma tahan, et meie teatris käiks palju rahvast, aga see ei ole esmane eesmärk. Esiteks – külastatavuse kasvatamine võtab palju aega, ja teiseks – ma saan pakkuda väga madalaid piletihindu.

On näiteks palju inimesi, kellele meeldib käia teatris, aga kellel ei ole selleks raha. Tihti on nii, et kui sul on vähe raha, siis sa pead üsna pikalt ette planeerima. Sellepärast me mõtlesimegi välja spetsiaalse abonemendi süsteemi: maksad kümme eurot kuus ja võid vaadata nii palju etendusi, kui tahad. Soodusabonement on seitse eurot kuus ja see on kümneks kuuks. Ega me neid abonemente nüüd ka hullumeelsetes kogustes ei müü, aga ikka üksjagu. Täishinnaga piletid moodustavad müüdud piletitest umbes 15 protsenti ja kõik ülejäänud on mingil moel sooduspiletid.

-Kas madal omatulukohustus on Prantsusmaa ametlik kultuuripoliitika?

Jah. Algul oli see üldine poliitika, aga nüüdseks on olukord muutunud: suurtes teatrites nagu Odéon on ka kohti, mis maksavad 40 eurot. Üldiselt – ma ei tea küll, kuidas teil Eestis on – on teatripiletid Prantsusmaal odavamad kui näiteks Saksamaal.

-Kas tulevik toob selles osas muutusi?

Eks kõik sõltub valimistulemustest. (Naerab.) Kindlasti on neid, kes ütlevad, et omatulu osakaal peab tõusma. Aga ma arvan, et Bobignys see ei muutu.

-Te ilmselt käite teatrit vaatamas üle maailma?

Ma püüan jah. Aga praegu on see pisut raskendatud, sest osa majast on remondis ja sellega on palju tegemist.

-Kas te eelistate pigem arendada koostööd kunstnikega, keda te juba tunnete, või leida uusi talente?

Praegu kasutan ma pigem oma vanu sidemeid. Mulle meeldib vist jah pigem arendada varasemat koostööd. Aga muidugi on vaja mõlemat, muidu ei ole ju ka huvitav. Tuleb leida tasakaal. Vahel ma palun kolleegidelt, kes reisivad palju, et nad läheksid mõnda lavastust vaatama ja ütleksid mulle, mida nad sellest arvavad.

-Kuidas vältida kaugete maailmajagude kunstnikke esitledes eksootika ja ajakajalisusega flirtimist?

Ma arvan, et kõik sõltub teoste tugevusest. Minu jaoks nad ei ole eksootilised. Tihti on asi ka selles, et on olemas teatri vaatamise «koodid», mida meie ei valda. Ja ka vastupidi: Euroopa teatris on palju selliseid «koode», mida ei ole neil, kelle juured on mujal. Viimaks sõltub palju ka sellest, kui ausalt sa teost vaatad.

Minu jaoks on eeskätt tähtis, et kunstnikud, keda ma esitlen, oleksid olulised kunstnikud. Erinevus näiteks Eestiga võrreldes seisneb selles, et ka suur osa publikust, kes neid teoseid vaatab, pärineb mujalt. Sellisel vaatajal on nende kunstnike loominguga väga lähedane suhe ja sellist publikut on Bobignys palju. Ehkki muidugi ei ole mali kunstniku etendusel ainult malilased. Siin on palju erinevaid kultuure. Siin on väga palju inimesi Indiast ja ka palju idaeurooplasi.

-Millised muljed on rahvusvahelistel kunstnikel Bobignyst?

Nad teavad, kuhu nad tulevad ja mida ma selles teatris teha püüan.

-Veel mõne aasta eest olid paljud poliitikast tüdinenud, sest igasugune muutus näis mõeldamatu. Nüüd on emotsioonid tagasi ja poliitikas näib kõik ühekorraga muutumises olevat. Mida tähendab teie jaoks praegu poliitiline teater ja teatri poliitilisus?

On olemas kujutlus poliitilisest teatrist – ma ei tea, kuidas Eestis, aga Prantsusmaal on selline kujutlus laialt levinud – kui teatrist, mis peaks hukka mõistma. Selline teater eksisteerib tänapäevani, aga mind see ausalt öeldes väga ei huvita.

Mind huvitab teater, mis küll tegeleb ühiskondlike probleemidega, aga mis pigem näitab olukorra keerukust, mitte ei anna hinnanguid. Minu jaoks on oluline, et teater kui kunstivorm oleks mitmehäälne ning et vaataja tõeliselt osaleks teoste toimimises.

Keerukust lisab veelgi tõsiasi, et igal vaatajal oma vaatenurk. Küsimus pole mitte niivõrd teostes enestes, vaid selles, mis neid ümbritseb. Poliitiline teater ei sünni mitte lavastustest, mis kannavad poliitilist sisu, vaid teostest, mis loovad poliitilise olukorra koostoimes publikuga.

Mina ei ole muidugi kunstnik, ma olen teatrijuht. Mind huvitab lisaks kunstniku positsioonile ka see, kuidas luua ruumi, kus iga vaatenurk saaks ärakuulatud. Võib-olla on just see miski, mida demokraatia ei ole suutnud.

Seotud lood
07.01.2017 10.01.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto