N, 19.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tõesti armastada, mitte õppida armastama

Tuuli Koch
, reporter
Tõesti armastada, mitte õppida armastama
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Eesti Rahva Muuseumi direktor Tõnis Lukas sai Postimehe 2016. aasta inimese tiitli puhul kunstnik Ivo Lille klaasskulptuuri.
Eesti Rahva Muuseumi direktor Tõnis Lukas sai Postimehe 2016. aasta inimese tiitli puhul kunstnik Ivo Lille klaasskulptuuri. Foto: Erik Prozes

Postimehe 2016. aasta inimese tiitli pälvis muuseumijuht Tõnis Lukas panuse eest mullu sügisel avatud Eesti Rahva Muuseumi uue hoone valmimisse.

Postimehe tunnustus ei saanud olla teile väga suur üllatus.

Ausalt öeldes esimesel hetkel oli! Aga mõistes, et see on tunnustus kogu ERMi kollektiivile, kogu meie ühisele tööle, tundusid asjad omale kohale loksuvat. See on preemia kõigile meile.

Kas väike rahvas eekõige väärib või vajab suuri asju?

Väärib kindlasti, aga ka väga vajab. Vajab rohkem kui suured rahvad. Nendega võrreldes pingutame palju rohkem, et hoida oma emakeelt, ja me ju põhimõtteliselt valitseme riiki kulukamalt kui võib-olla suured rahvad. Aga need on väärtused, milles oleme ühiselt kokku leppinud: et meil on oma rahvas, oma keel, on rahvusmuuseum, rahvusooper.

Kuna meid on vähe, siis on pingutus suurem, et neid asju ülal pidada ja hoida. Ja ühtpidi võib tunduda, et meil on neid seetõttu rohkem vaja, aga teistpidi võib jääda ka mulje,  kas need meie jaoks mitte liiga suured ei ole.

Uus valitsus lubab Tallinna linnahallile konverentsikeskuse näol uue hingamise anda. Sada miljonit eurot kõlab küll kallina, aga kas see on pigem õige idee?

Kui mõelda sel suvel algavale Eesti Euroopa Liidu eesistumisele, vajadusele suhelda rahvusvaheliste organisatsioonidega ning sellele, et me ei ununeks rahvana, vaid oleksime ka teiste riikide jaoks silmas peetud, et siia tuleks suuri konverentse, siis jah. Väga mitmed ettevõtted, aga ka akadeemilised ja riigiasutused on rääkinud, et suured foorumid lähevad meist mööda seetõttu, et meil ei ole esiteks kas ühendusi või kohta, kus kokku saada. Ühendusi tuleb luua ja hoida.

Kui ERM oleks mõeldud konverentsideks, mida ta ju tegelikult ei ole – meie konverentsisaal on suhteliselt väike –, siis oleks tulnud meile väga mitmed rahvusvahelised suured foorumid, kuid nad eeldavad vähemalt 1500 inimest mahutavat saali. Selliseid kohti ei ole Eestis palju ja Tallinnas võiks olla üks niisugune keskus, et rahvusvahelised suurüritused meist mööda ei läheks.

Räägite ühendustest ja ühendamisest. Kas ERM on Eestit ühendanud? Kas Tallinn või Narva on Tartu rohkem üles leidnud, sest ikka on pealinna inimeste jaoks tundunud kilomeetrid Tallinnast Tartusse pikemad kui vastupidi?

Ikka ühendanud. Kui tsiteerida Ivan Oravat, siis ERM on koht, kus saab teisi eestlasi vaatamas käia. Ehk kogu rahvas kogunebki siia ja sa näed neid.

Alati on neid, kes ütlevad, et mõni asi on liiga kallis, mõni liiga odav. On neid, kes ütlevad, et mõnda teemat on liiga palju, on teisi, kes ütlevad, et mõnda teemat on näitustel liiga vähe. See tähendab, et oleme diskussiooniobjektina ühendanud eesti rahva.

Mis on teie jaoks kõige põnevam või olulisem ese, näitus ERMis?

Esimene sinimustvalge lipp. See on ju tõesti rahva reliikvia!

Aga kindlasti ka Kukruse emand. Tegemist on naisega, kes maeti Ida-Virumaal 13. sajandil arvatavasti 50-aastaselt. Temast pole alles ainult luustik, vaid palju ehteid, tekstiilijäänuseid, aga ka kolm tonni kruusa, kuhu ta maeti. Teda pole tema viimse une keskkonnast välja rebitud. On tehtud visuaalsed rekonstruktsioonid, milline ta võis välja näha, milliseid riideid kanda.

Kukruse emandat on nii palju teaduslikult uuritud, on tehtud eraldi film ja puutetundlik tahvel. See on ere näide sellest, kuidas üks ajalooline objekt on ammendamatu paljude teaduste jaoks: lisaks arheoloogidele ja ajaloolastele on kaasa löönud keemikud, füüsikud, tekstiilikunstnikud, loomulikult geenitehnoloogid.

Mis paneb lapsi imestama?

Muidugi on nad huvitatud kõigist puutetundlikest ekspositsioonidest, aga nende jaoks on olulised ka vanad asjad. Näiteks relvade vitriin või kus toimub reaalne tegevus, kus on mannekeenid, taluelu-taluilu, kus on hobune.

Olen näinud lapsi istumas vitriinialustele, kus näidatakse lambatapust peale, kuidas talutöid tehti, kus jõutakse lõpuks lõngani, kinnasteni. Kuidas kõigepealt lambaid pügati, kuidas villa kraasiti. Lastele tulevad üllatusena ka lihtsamad asjad. Isegi kirve või noa kasutust on neil põnev jälgida.

Postimehe aasta inimese tiitli üleandmise tseremoonial ütlesite väga kenasti, et olete ise inimesena õitsema löönud.

Elu energia leidnud, jah.

Muuseum sõnana kõlab tegelikult pigem nagu seiskumine.

Jah, aga vaidlen sellele väga vastu. ERM on tuhande võimaluse maa! Ta on nii mitmekülgseid tegevusi pakkuv! Me oleme kultuuri-, teadus- ja haridusasutus üheskoos. Ja majanduslikus mõttes ka suurettevõte. Käive, mis meil eri tegevustest tuleb, on päris suure ettevõtte vääriline.

Ehk ERM ei saa kunagi paigale jääda, on võimalus ainult areneda. Mingil hetkel, kui uudsuse võlu kaob, ei armasta meid enam keegi. Selleks et seda ei juhtuks, ei alga ükski meie tööpäev tundega, et kõik on tehtud. Ja see mind lummabki.

Olete pidanud õpetajaametit, olnud minister, nüüd muuseumipealik. Mis neist ametitest on olnud kõige võrratum?

Kõik on alad, kus saab jäägitult pühendada ja pühenduda. Olen selles mõttes õnnelik inimene, et ei ole pidanud õppima armastama tööd, mis oleks juhuslikult sülle langenud, vaid kõik need ametid on tulnud armastusest. Kogu aeg on olnud tunne, et ma saan ka ise midagi pakkuda ja kasulik olla. Millegi praktilise tegemine on mulle väga suur asi. Ehk teemad ja tööd, mida tegin riigikogus või valitsuses, on viinud mind nüüd praktikale. Praktilisele tööle.

Ma võin vabalt õpetada bürokraate, kuidas anda käske-keelde nii, et need poleks elukauged, vaid ka praktiliselt elluviidavad. Mulle meeldib mõista, kuidas asjad päriselt käivad, mitte ainult istuda elevandiluust tornis ja arvata, kuidas on.

Ei, neis tornides ei teata tavaliselt. Ise teha on tohutult mõnus!

See kõlab nii, et praktiline poliitika teid vist küll enam ei huvita.

Ma ei tohi nii öelda, sest ühiskonna asjad peavad minema ja ka lähevad mulle korda ning ma pole kaugelt ükskõikne asjade suhtes, mis Eestis ja mujal maailmas toimuvad, aga tõepoolest, te kasutasite õiget sõna – huvitamine.

Ma olen tabanud end sellelt, et ei loe või ei uuri kõigi poliitikauudiste detaile. Mind ei huvita, millise häälte vahega mõnes riigikogu komisjonis midagi otsustati või kes kellega käib. Huvi päevapoliitika vastu on mul tõesti raugenud ja saan seda seletada eelkõige sellega, et mul on võimalus panna kogu oma energia sellesse töösse, mida hetkel teen.

Selle energia eest teenisite ka Postimehe aasta inimese tiitli ning lubasite panna meie kingitud klaasskulptuuri ERMis väärikale kohale, mis on meile au. Kas oskate aga nimetada eset, nähtust, ruumi, mida oma muuseumi ihalete?

Põhja Konn. Praegu ta magab, aga ta võiks meile elama asuda, siis oleks Eesti Rahva Muuseum eesti rahva jaoks õige pühamu.

Märksõnad
Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Maailm
Arvamus
Kultuur
Sport
AK
Elustiil
Tagasi üles