L, 1.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kersti Kreismann – armastusele truu naine

Pille-Riin Purje
, teatrikriitik
Kersti Kreismann – armastusele truu naine
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Kersti Kreismann Helene Alving rollis, Ibseni «Kummitused» esietendus Eesti Draamateatris 2003.aastal.
Kersti Kreismann Helene Alving rollis, Ibseni «Kummitused» esietendus Eesti Draamateatris 2003.aastal. Foto: Teet Malsroos

Kui mõtlen Eesti Draamateatri näitlejannale Kersti Kreismannile, tuleb meelde vanaaegne ja teatraalne võõrsõna: tragedienne. Ega seda terminit enam vist kasutatagi, meie teatriloos seostub see ennekõike Liina Reimaniga. Aga kui ma 1976. aastal, oma teatrivaatleja tee hakul, korduvalt vaimustusega vaatasin Kreismanni Liisa hulluksminemist Maksim Gorki «Päikese lastes» (lavastaja Merle Karusoo), näis see habras noor naine kompromissitult traagiline. Suuresti häälekõla tõttu: Kreismanni hääles on üllatanud, suisa heidutanud tumenevad modulatsioonid, valuvarjundid, kirglikud traagikasse viskumised.

Tollal tundus Kreismanni hääl peaaegu kardetav, ses hääles peitub eriline veetlus. Tihtipeale meenuvad ta rollide intonatsioonid. Näiteks üks mu lemmiktegelasi, Tammsaare «Tõe ja õiguse» Tiina, kes V osas Indrekule Vargamäele järgneb ja mehele tema tõotust meelde tuletab: «Aga mina ütlen teile, härra, et mina poleks kunagi omale jalgu alla saand...» Seda lauset kuulen tingimata Kreismanni väreleva häälega (Voldemar Panso lavastus «Inimene ja inimene», 1972).

Kersti Kreismann Tiinana Voldemar Panso lavastuses «Inimene ja inimene» (1972).Fotol Kersti Kreismann ja Mati Klooren.
Kersti Kreismann Tiinana Voldemar Panso lavastuses «Inimene ja inimene» (1972).Fotol Kersti Kreismann ja Mati Klooren. Foto: Eesti Draamateater
Märksõnad
Tagasi üles