Postimees 1936. aastal: kui palju teenib sportlane?

1 min lugemist
Berliini olümpiamängude kangelane Kristjan Palusalu paraadpilt 1936. aastast. FOTO: Mihkel Maripuu
Muinasjutulisi summasid saavad ainult poksijad Ameerikas. – Pesapallimängijale 120 000 dollarit aastas. – Euroopa levinenumaks elukutselise spordialaks on jalgpall. – Hea tasu ainult tippsportlastel. 
Elukutseline sport ei lokka üksi Ameerikas, vaid ka Euroopas. Meil Eestis on püütud sporti täiel määral asjaarmastajate omaks teha ja kui üksikud sportlased asjaarmastaja mõiste vastu patustavad, on neid oodanud diskvalifitseerimine. Nii on tulnud sunniviisil asjaarmastajate sportlaste keskelt lahkuda mõnel jalgpallimehel ja maadlejal, kelle sportlik karjäär sellega ka on enam-vähem lõppenud, kuna aga välismaal alles elukutseliseks minekuga kuulsusrikas tulevik algab. 
Vahest kõige hiilgavama sissetuleku saajad on poksijad ja ameerika pesapallimängijad. Kuid mis kergesti saadud, see antakse ka kergesti välja ja J. Dempseyd, omaaegset poksi maailmameistrit, kes sai maksimaalseid honorare, peetakse praegu vaeseks kui kirikurotti. 
Ameerika pesapalli rahvuskangelane Babe Ruth sai oma rekordilise palga 1930./31. a. hooajal, mil tema aastane tasu tõusis 80.000 dollarile. Sissetulekud ei piirdunud üksi mängutasuga, vaid ta teenis ilusaid summasid kõrvalt, üürides välja oma nime reklaamiks ja tehes kaasa filmides. Aastane kõrvalsissetulek tegi välja 30.000 - 40.000 dollarit. Teised pesapallimängijad samal ajal pidid leppima mitmekümnekordselt vähema tasuga. 
Inglise jalgpallirüütlid saavad esimeses ja teises klassis 4-8 naela nädalas. Tasu pole kaugeltki nii suur, et endale koguda varandust, millega jatkata elu siis, kui jalad või süda on jalgpallimängimisest üles öelnud. Et mängijaile kindlustada «töövõimetuse» päevi, on loodud midagi pensionikassa taolist. 
12.01.1936
Seotud lood
    11.01.2017 13.01.2017
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto