Sisukord
Arter
Postimees
27.02.2020
Eesti ravi- ja riigiasutused on koroonaviiruseks valmis Eesti Vox populi: kas koroonaviirus hirmutab? Eestlane Tenerifel: mingit viirusepaanikat pole Valitsus lükkas hoolduskindlustusmaksu idee laualt sahtlisse (1) Talv jõudis lõpuks Eestisse Majandus Linnahallile ulatasid abikäe üleaedsed (1) Walt Disney juht astus ootamatult tagasi Välismaa Ajajoon: kuidas Covid-19 Hiinast maailma levis KOHALIK VAADE. Itaaliat räsib viirusega samavõrra hirm ja valeinfo Ukraina ülemraada spiiker: valimisi ei saa pidada ajutiselt okupeeritud aladel Kara-Murza andis FBI kohtusse India usutüli muutus erakordselt veriseks Arvamus Juhtkiri: nii ei saa rallit sõita Marti Aavik: viirus ja vändaga raadio Raul Rikk: kelle tehnoloogiast sõltume? Loretta Kruusimäe: puue kui praktiline takistus armastusele Sergei Metlev: sinimustvalge defitsiit 14 välisministrit: kodusõja lõpetab vaid kokkulepe Erkki Koort: miljon põgenikku Sindi kandis Meie Eesti Maaja Vadi: halb juhtimine toob vinduva töötüli Mare Teichmann: ettevaatust – tervist ohustav töökeskkond Kadri Tammepuu: juhtimispraagist ilustamata Mart Murdvee: miks targad on ikka vaesed? Kultuur Lummav ja groteskselt stressi tekitav film Seebivaht ühiskonna ideaale ei kanna Kuidas mõista käsutäitjaid? Filmide tegemine on kui puhkus Sport Kompromissi ei leitud – Rally Estonia jääb sel aastal ära Maria Šarapova jättis tennisega hüvasti Maa Elu Pooled hundid jäävad küttimata Nädala mõte: ei tahaks ka tasuta Maamehe üllatus: päikesepaneel võib loodust kahjustada, diiselgeneraator mitte Kevadel metsas toimetades tuleb lindudele mõelda Seakatk andis tõuke rajada oma tapamaja Frank Kutteri tööprotsess võimaldab stressivaba liha Soid taastatakse järjest enam Looduslike võtetega haigusele vastu Milline võib tulla kevad ja suvi? Tomatikasvatajad jahivad uusi sorte Mees ehitas vaatetorni asemel tornsauna Tartu KIRI: kuidas küll kaitsta oma vara? Martin Kallasmaa: jagatud auto on ühiskonnale kasulikum Osa kiibiga koeri siiski ei leita üles Ahhaa keskuses valmis erakordne orienteerumisrada Burgerikiosk ja Delta võistlevad parima tiitli nimel Tuttpütt – kergesti äratuntav, ent siiski vähetuntud Meelelahutus Koomiks Sudoku

Sinustki võib saada püromaan

2 min lugemist
Norra idüll: kui hea on bensiinilõhn enne päikesetõusu! FOTO: Kaader filmist

«Püromaan»

Norra 2016

Režissöör Erik Skjoldbjærg

Osades Agnes Kittelsen, Henrik Rafaelsen, Trond Nilssen jt

1 tund 37 minutit

Kinodes alates 13. jaanuarist

Mu taat on tuletõrjuja ja mina tulesüütaja / me süütame ja pumpame ja üksteist üle trumpame. – Hando Runnel, tsitaat mälu järgi.

Kinnisvara põletamine on Norras traditsiooniline kultuurilise eneseväljenduse avaldus. 1994. aastal anti kohtu alla ja mõisteti 15 aastaks vangi Norra kirjanik ja muusik Varg Vikerns, üks Norra black metal’i juhtivaid figuure. Peale mõrva süüdistati teda vähemalt seitsme kiriku ja kabeli mahapõletamises, nende hulgas oli ka 12. sajandist pärinev arhitektuurimälestis.

Erik Skjoldbjærg, kes jättis filmisõbra silma võrkkestale jälje oma 1997. aasta filmiga «Insomnia», võtab selle teema taas vaatluse alla. Tema uue filmi tegevus toimub 1980ndate paiku Norra kolkakülas, kus on ebatavaliselt palju mahajäetud puitmaju. Ideaalne koht inimesele, kel tikud näpu vahel sügelevad. Film, muide, põhinevat tõesti aset leidnud sündmustel.

Värskelt keskkoolist välja pääsenud 16-aastane Dag (Trond Nilssen) elab koos vanematega. Isa on kohalike priitahtlike pritsimeeste pealik ja esimest korda sõitis väike Dag temaga tulekahjule juba kümneaastasena. Ema Alma räägib küll, et poeg võiks tööle minna, näiteks postkontorissegi. Aga papa Ingeman, kelle tervis hakkab vaikselt üles ütlema, arvab, et aega on selle kiire asjaga, ja näeb poega pigem enda järeltulijana pritsimeeste pealikuna. Mis siis, et raha ei maksta. Tasu peitub siin töös eneses.

Juba üsna filmi alguses saab vaataja aru, et Dag ongi see püromaan, kes armastab mahajäetud ja mõnusalt purukuivadele lobudikele bensiini ja tikke tutvustada. Seejärel saab koos isa ja teiste pritsimeestega sireeni saatel ju kustutama sõita. Aga mis seda tulekummardamist põhjustab, jääb vaatajale seletamata.

Võtme võiks pakkuda Dagi ja temavanuste tütarlaste stseen järve ääres, kus poisilt küsitakse, mida tema tulekahjust päästaks. Dagi meelest polegi sel juhul midagi väärt päästmist. Tuli on tema jaoks puhastav ja lunastav stiihia. Samas stseenis ujub ta järvele, et siis veealuse kivi peale püsti ronides tüdrukutele vee peal kõndivat Jeesust näidata. Aga need lahkuvad juba popimate poistega. Püromaanil ei õnnestu kedagi lunastada. Selliseid õrnu vihjeid Dagi tulearmastuse põhjuste kohta annab režissöör veel, aga vaataja mureks jääb neid tõlgendada ning nende tõesust tõestada. Film ei anna meile lõplikku tõde.

Skjoldbjærgi film liigub unenäolises tempos läbi Norra mägimaastike, leekide ja üsna uimaste norralaste. Dag, tundub, et lausa soovib, et lõpuks tema süütamistele, mille põhjust ta isegi ei tea, piir pandaks, ja jätab seetõttu maha ilmselgeid asitõendeid. Kohalik politsei ei ole aga kuigi osav neid kasutama, sest üldiselt usutakse 800-pealises kogukonnas, et süütamiste taga peab olema keegi väljastpoolt.

Kui lõpuks tuleb oma teod üles tunnistada, on Dagi põhiline mure, kas see töövõit kirjutatakse ikka kohalike võmmide, mitte riikliku politsei kontosse. Süüdlane saadakse lõpuks kätte ja süütamised lakkavad. Sellega film lõpeb.

Päriselus selgus aga, et Dag oli vaimselt nii haige, et teda ei saanudki kohtu alla anda. Niisiis naasis ta kodukanti, kus peale murelike külaelanike leidus hulganisti purukuivi puuehitisi. Seda lugu Skjoldbjærg meile enam ei räägi.

Seotud lood
    26.02.2020 27.02.2020
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto