Elu keset ainulaadset ja uhket kirjanduse lilleaeda

Loomingu Raamatukogu kultuurivedurid: Triinu Tamm (vasakul) ja Anu Saluäär (pildilt on puudu toimetaja Kai Aareleid). Veduri on meisterdanud puusepp Boris Puusepp. FOTO: Liis Treimann

Kirjanduse lilleaiana, hortus litterarum’ina on iseloomustanud äsja oma 61. ilmumisaastat alustanud Loomingu Raamatukogu (LR), mida Postimees tunnustas eile Kultuuriveduri auhinnaga, üks selle toimetajaid, Eesti tunnustatumaid tõlkijaid Anu Saluäär. Ajakirja kuuekümnest aastast nelikümmend on ta töötanud toimetuses, aastatel 2008–2013 peatoimetajana.

Kuna veebruaris aasta eest ilmus Postimehes intervjuu praeguse peatoimetaja Triinu Tammega (PM, 25.02.2016), siis seekord räägime n-ö seestpoolt juttu LRi kahtlemata kõige staažikama toimetuseliikmega. Võtan seejuures sinatada ülikooli- ja põlvkonnakaaslast, praegust kolleegi kirjanike liidust.

Tellijale Tellijale

-Küllap mäletad, missugune oli sinu esimene tööpäev või nädal Loomingu Raamatukogus. Kuidas sa sinna sattusid?

Minu esimene tööpäev oli 1. oktoober 1976. Töötasin tehnilise toimetajana ENSV Teaduste Akadeemia kirjastusosakonnas, kui sain ootamatu telefonikõne Jüri Ojamaalt, kes oli kuulnud, et kuskil nurga taga istub keegi eesti filoloog, kes on Tartu ülikoolis õppinud Skandinaavia keeli. Ja Loomingu Raamatukogu vajas just seda inimest teiseks toimetajaks 1973. aastal tööle võetud Terje Kuusiku kõrvale. Aga see ei tähendanud muidugi, et oleksin hakanud tegelema ainult Skandinaavia kirjandusega. Esimese tööna anti mulle toimetada Karel Čapeki «Retk Hispaaniasse».

16.01.2017 18.01.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto