Sisukord
Arvamus
Postimees
21.01.2017
Eesti Pensionireform toob olulised muudatused Õiguskomisjon tõmbab šokivangistamisele pidurit (18) Horoskoop Leppik: see pole maailma muutev revolutsioon Male Mälumäng Palju õnne Dilbert Surm liikluses – võigas viis lahkuda (1) Pelikanitibu tuli munast välja Tagakülg Esikülg 21. jaanuar Tallinnas avati hinnalise väljapanekuga eramuuseum Majandus Massihagi esitajad: Cherry omanikud kantisid pankroti kartuses varad ettevõttest välja Välismaa Rootsi rahvaarv ületas kümne miljoni piiri Katrin töötab Bangladeshi slummi laste heaks (2) Arvamus Postimees 1938. aastal: laibad 325 meetrit siinpool piiri Juhtkiri: meie vasakpoolne valitsus on pensioni asjus uskumatult mõistlik (16) Jüri Reinvere: brändrahnuga Euroopas läbi ei löö Trumpi ajastu virvarr (2) Ministeeriumi vikerkaarevärvid Brexitis rohkem selgust Aivar Pau: seisab, ei seisa (4) Kultuur Tõdemused ja seosed Indrek Koffi loomingus 4 linna ja 14 etendust Nädala plaat. Minimalismi ilu Aja auk. Palun tapke hr Kinski! Tallinnas avati hinnalise väljapanekuga eramuuseum Sport Spordi lühiuudised Monte Carlo rallitragöödia: halbade juhuste kokkusattumine, aga eelkõige ettevaatamatus Ilves: kui suusatada ei jõua, pole midagi tahta (1) Eestlased hoiavad Poolas poolfinaalikohast hammastega kinni Omal nahal dopingu proovimisest üleilmse skandaalini Kas F1-sarjas lõppeb üks ajastu? Tallinn Tallinnas avati hinnalise väljapanekuga eramuuseum AK Rahva hääl: mida arvavad ameeriklased Trumpist (7) Akadeemik Jaan Undusk: eks see plahvatuse ootus olegi see, mis elu kunstiks teeb Selgusid Eesti Kultuurkapitali aastapreemiate laureaadid Andrew Kuchins: Trumpil saab olema väga keeruline venelastega ühist keelt leida (16) Mäletaja ja mälestaja Märka 4 linna ja 14 etendust Eesti kultuuri täheatlas: rahvakiriku sünd Scott Abel: Inimgranaat maailma poliitikalaval Aja auk. Palun tapke hr Kinski! David Satter: Trumpi toimik on Venemaa provokatsioon (9) Nädala plaat. Minimalismi ilu Olav Aarna: mida ühist on PISA tulemustel ja kliima soojenemisel? (2) Jüri Reinvere: brändrahnuga Euroopas läbi ei löö Tõdemused ja seosed Indrek Koffi loomingus Valeri Solovei: Trumpi ja Putini kokkuleppe tõenäosus on suur (21) Kõik (rootsi) mehed on sead Peeter Langovitsi tagasivaade: eestikeelne kooliatlas lõvidelt Arter Horoskoop Peaosaline rikkus maffiafilmi Noolemäng on väga tõsine asi Kui nutikas ost on nutikindad? Köögiseiklus võõramaa viljadega Perekond viib võidule Kuidas leinata Facebookis? (1) Mõistlik mood: mõttepaus Kristi Liiva: minu töös on tähendus kõige tähtsam (17) Maitseelamus maailma lõpus Parim, mida talvega peale hakata (1) Sõiduproov. Ford F-150: Kastikate kroonimata kuningas (1) Justin Petrone: vallalise elu Meelelahutus Koomiks Sudoku

Justin Petrone: vallalise elu

2 min lugemist
Justin Petrone FOTO: Margus Ansu

Stockholm. Millal tahes ma seda linna külastasin, alati tundsin kadedust. Olin jätnud seljataha räämas Tallinna sadama, kus uitasid ringi soomlastest viinabrigaadid, ja Rootsi tundus mulle puhtam, ägedam, korralikum... Sel hetkel, kui astusin T-Banasse ja kihutasin sealsesse keskraudteejaama, täis pisikesi nunnusid poode, olin justkui paradiisi sisenenud. Seal tõotatud maal olid kaneelirullid pehmemad, kohv kangem ja skandinaavlased peenemad.

Aga viimasel ajal olen ma õppinud tundma sealtkandi elu pahupooli – tänu oma rootslasest sõbrale Jonasele. Ta on mind kostitanud juttudega, kuidas veetis lapsepõlve kusagil sadama lähedal getos, umbes samasuguses nukras linnaosas, nagu oli alles hiljuti Tallinna linnahalli tagune. Neid Jonase jutte kuulates on minu usk rootslaste ülimuslikkusesse  tasapisi haihtuma hakanud. Ka oma lapsepõlvetänavate tänapäeva kohta pole Jonasel midagi head öelda: see on naabruskond, kus inimesed elavad enamasti üksi, vahivad telekat, vohmivad sisse polarkaka-nimelist saia ja tabloidlehti.

«Huvitav, kas neil üksi kurb ei hakka?» küsisin ma Jonaselt, kui kahekesi Rootsi pealinnas ringi jalutasime.

«Küll nad juba kedagi korraks seltsiks leiavad! Rootsis on üsna levinud, et sul on knullkompis,» vastas mu sõber, kõneldes justkui vanalinna giid järjekordset kultuuriobjekti tutvustamas.

«Knullkompis

«No näiteks naaber, kellega sul on regulaarne seksuaalelu, aga kellega sa pole koos.»

«Aa. Selge.»

Niisiis, Rootsigi oli muutunud seriaaliks «Melrose Place», nagu ka Eesti. Üksikud inimesed otsimas hetkerahuldusi, unustades luteri moraali ja väärtused.

Kuidas sedasama knullkompis’t eesti keelde tõlkida? Näiteks «kõhusõber» või «kepiõde»? Või hoopis inglise keelest, «boonusega sõber»? Igatahes on sama nähtus olemas ka Eestis. Alles hiljaaegu tutvustas üks pikalt vallalisepõlve nautinud tartlanna mulle fakti, et Tartu linn olevat täis lõtvu seksuaalsuhteid. «Tõsi või?» küsisin ma. «Mulle tundub, et Tartu linn on täis vanainimesi nagu Aino ja Endel.»

«Just nimelt, jah, see Endel...» vastas ta kelmikal looritatud pilgul, justkui meenutades midagi, millest pole sobiv seltskonnas rääkida. Ma hakkasin seepeale Tartus ringi liikuvaid inimesi veidi teise pilguga vaatama.

Ja see pole nii mitte ainult Tartus või Stockholmis, vaid ka New Yorgis või Londonis: üha enam inimesi on õppinud elu vaatama kui tasuta lõbustusparki. Elu eesmärk pole hästi elada või korralikult elada, vaid hoopis võimalikult palju põnevusi kogeda. Sa võid olla ka abielus ja lapsevanem, aga ikka veel tõmbab sind sinna Ameerika mägedesse rongitama. Su perekond võib selle käigus laiali laguneda, aga sa jätkad oma sõitu, justkui õnneotsingute nimel, aga vahele siia-sinna tähenduseta seksi tarbides.

See pilt teeb mul meele mõruks, samas pean ma sellega leppima, pean sisse elama. Ka mina olen nüüd ametlikult vallaline. Inimesed küsivad, kas mind leiab Tinderist. Keegi isegi peatas mind hiljuti tänaval ja küsis, kust mind leiab – ta sõbranna olevat huvitatud. «Mind leiab Selverist,» vastasin ma. «Või siis mu tütre lasteaiast.» Miskipärast tundub igasugune internetikohting mulle vale, isegi kui ma pean selle põhimõtte pärast elu lõpuni vallaliseks jääma.

Aga mul on olnud huvitav jälgida, mismoodi Jonas oma internetiromansse arendab. Talle meeldivad koerad, niisiis nopib ta kõigepealt välja tüdrukud, kellel on mõne pildi peal koer: «Siis on teada, et meil on vähemalt midagi ühist.»

Minule on tema entusiasm liiast. Leian end sageli mõtisklemas: miks inimesed üldse tahavad püsisuhet leida? Parem on olla üksi. Kerida end sooja teki alla ja vaadata head filmi, panna siis mõtted päevikusse kirja, süüa mõni kaneelirullike. Ka see on omamoodi elunauding, lihtsalt mitte nii adrenaliinirikas.

Kuni kõlab koputus uksele. Naaber ehk?...

Seotud lood
20.01.2017 23.01.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto