Sisukord
Arvamus
Postimees

Mari Matjus: miks mõni tohib ja mõni ei tohi uberdada?

3 min lugemist
Mari Matjus FOTO: Erakogu

Eesti on reguleerimas kokkuleppevedusid. Mida peame silmas pidama, et me ei reguleeriks kiirustades ja valesti, kirjutab konkurentsiõigusega tegelev vandeadvokaat ja õppejõud Mari Matjus.

Euroopa Liidu Lepingu artikkel 4(3) nõuab igalt liikmesriigilt kaasaaitamist ühenduse eesmärkide saavutamisele. Üks EL-i eesmärke on tõhus konkurents. Liikmesriik peab küll tagama pakutavate kaupade-teenuste ohutuse tarbija jaoks, kuid sealt edasi peab riik hoiduma põhjendamatust sekkumisest tõhusasse konkurentsi ja laskma Adam Smithi turumajanduse nähtamatul käel oma tööd teha.

Konkurentsiõiguse eesmärkideks on kaitsta esiteks tõhusat konkurentsi kui protsessi ning teiseks tarbija huve. Tõhus konkurents on karm, aga õiglane. Konkurentsiõigus ei eelista konkreetseid ettevõtjate gruppe, näiteks hiljuti turule sisenenud väikeettevõtjaid, või vastupidi, seniseid turuvalitsejaid.

Transporditeenuste kontekstis ei hooli konkurentsiõigus sellest, kas kliente kaotavad tuntud taksofirmad või kokkuleppevedusid tegevad Taxify juhid. Tõhusa konkurentsi mõõduks on see, et riik on taganud ausad mängureeglid, kus võidab see, kes suudab pakkuda oma kliendile parimat teenust. See, kui teatud ettevõtjate grupp teeb häält, et neile tehakse liiga, võib tähendada nii ebaõiglasi mängureegleid kui ka tõhusalt toimivat konkurentsi, kus innovatiivsema, mugavama ja soodsama teenuse pakkuja turuosa juurde võidab.

Sisuliselt erinev teenus

Praktikas on näiteid, kus seadusandja on otsustanud teenust reguleerida, ent pole keelanud reguleeritud teenusega osaliselt või täielikult võrreldava teenuse osutamist ilma seaduses sätestatud nõuete täitmiseta. Selle üks näidetest on advokaadibüroode kõrval eksisteerivad õigusbürood. Sisuliselt pakuvad mõlemad kliendile õigusnõustamist, kuid advokaadi kutsenimetuse saamiseks peab inimene omama õigusteaduse magistrikraadi ja sooritama Eesti Advokatuuri eksami.

Nii nagu erinevad seaduse nõuded advokaadi- ja õigusbüroodele, erinevad ka seadusest tulenevad õigused. Näiteks tohib üksnes vandeadvokaat esindada klienti riigikohtus. Seega ei tähenda erinevate nõuete kehtestamine sarnastele teenustele automaatselt, et tegemist on reeglite väänamise ja ebaausa konkurentsiga. Vastupidi – see vastab enam kui 2000 aastat tagasi Aristotelese sõnastatud õigluse põhimõttele: võrdseid tuleb kohelda võrdsetena ja ebavõrdseid ebavõrdsetena.

Taksojuhtide ja kokkuleppevedajate samasugune kohtlemine oleks põhjendatud, kui pakutavad teenused oleksid identsed. Siiski on võrreldavates teenustes mitmeid erinevusi. Takso tohib püüda klienti tänavalt ja liigelda bussiradadel. Taksos saab klient tasuda nii sularahas, kaardiga kui arvega.

Taksoga sõitev klient saab erinevalt Uberi ja Taxify kliendist jääda anonüümseks. Takso ei paku kliendile kohest elektroonilise tagasisidestamise võimalust. Seetõttu ei ole tegemist olukorraga, kus partnerjuhtidel on üksnes õigused ja taksojuhtidel kohustused. Lisaõigustega kaasnevad ka lisakohustused, täpselt nagu advokaadi- ja õigusbüroode näites.

Riik ei tohi kokkuleppevedude reguleerimisel kehtestada nõudeid, mis piiraksid kokkuleppevedajate õigusi taksofirmade kasuks, ilma et see oleks vajalik mõne kõrgema eesmärgi, näiteks tarbija ohutuse tagamiseks. Mõned kogu kokkuleppevedude avaliku diskussiooni jooksul väljapakutud meetmed seda testi ei läbi.

Esiteks, kokkuleppevedude tegemise lubamine üksnes füüsilistel isikutel piiraks ettevõtlusega tegelemise vormi. Selline regulatiivne piirang ei teeni muud äratuntavat eesmärki peale taksoettevõtjate ärihuvi piirata kokkuleppevedajate tegevuse haaret, sundides neid tegutsema ebamugava FIE regulatsiooni alusel.

Teiseks välistaks nõue, et kokkuleppevedaja oleks kasutatava auto omanik või vastutav kasutaja, üüritud auto kasutamise ja seetõttu piiraks kunstlikult potentsiaalsete partnerjuhtide ringi. Mõlemad kujutavad endast regulatiivset sisenemisbarjääri.

Tarbija kui kohtunik

Ühe kokkuleppevedaja sõitude maksimaalne lubatud arv ja kokkuleppeveo käibe ülempiir on kunstlik kaubaturu piiramine ilma õiguspärase eesmärgita. Kui niimoodi lepiksid omavahel kokku konkurendid, siis ähvardaks neid karistusseadustiku alusel kuni kolme aasta pikkune vanglakaristus kartellikuriteo eest. Kui sellise reegli kehtestab riik, siis vangi teda mõistagi panna ei saa.

Kuid riigijuhtidel tuleks olla valmis Euroopa Komisjonis selgitama, kuidas kummaline konkurentsi piirav siseriiklik nõue aitab kaasa tõhusale konkurentsile kui EL-i ühele eesmärgile ja kas liikmesriik mitte ei tööta sellise reegli kaudu eesmärgile hoopis vastu.

Konkurentsiõiguse probleeme aitab vältida väljaselgitamine, milliste riskide juhtimiseks kokkuleppevedusid üldse reguleeritakse. Reeglid peavad aitama neid riske maandada. Näiteks Leedus piirdub regulatsioon kokkuleppevedude seaduslikkuse nentimisega. Riigi ülesanne on tagada ausate reeglitega mänguväljak ning kohtunikuks on tarbija, kes hääletab telefoniga traditsioonilise ja innovatiivse teenuse vahel.

Mari Matjus on advokaadibüroo Jesse & Kalaus partner ja TÜ konkurentsiõiguse vastutav õppejõud. Mari Matjus on nõustanud konkurentsiõiguses Uberit.

Seotud lood
14.07.2020 15.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto