Sisukord
Arter
Postimees
21.01.2017
Eesti Pensionireform toob olulised muudatused Õiguskomisjon tõmbab šokivangistamisele pidurit (18) Horoskoop Leppik: see pole maailma muutev revolutsioon Male Mälumäng Palju õnne Dilbert Surm liikluses – võigas viis lahkuda (1) Pelikanitibu tuli munast välja Tagakülg Esikülg 21. jaanuar Tallinnas avati hinnalise väljapanekuga eramuuseum Majandus Massihagi esitajad: Cherry omanikud kantisid pankroti kartuses varad ettevõttest välja Välismaa Rootsi rahvaarv ületas kümne miljoni piiri Katrin töötab Bangladeshi slummi laste heaks (2) Arvamus Postimees 1938. aastal: laibad 325 meetrit siinpool piiri Juhtkiri: meie vasakpoolne valitsus on pensioni asjus uskumatult mõistlik (16) Jüri Reinvere: brändrahnuga Euroopas läbi ei löö Trumpi ajastu virvarr (2) Ministeeriumi vikerkaarevärvid Brexitis rohkem selgust Aivar Pau: seisab, ei seisa (4) Kultuur Tõdemused ja seosed Indrek Koffi loomingus 4 linna ja 14 etendust Nädala plaat. Minimalismi ilu Aja auk. Palun tapke hr Kinski! Tallinnas avati hinnalise väljapanekuga eramuuseum Sport Spordi lühiuudised Monte Carlo rallitragöödia: halbade juhuste kokkusattumine, aga eelkõige ettevaatamatus Ilves: kui suusatada ei jõua, pole midagi tahta (1) Eestlased hoiavad Poolas poolfinaalikohast hammastega kinni Omal nahal dopingu proovimisest üleilmse skandaalini Kas F1-sarjas lõppeb üks ajastu? Tallinn Tallinnas avati hinnalise väljapanekuga eramuuseum AK Rahva hääl: mida arvavad ameeriklased Trumpist (7) Akadeemik Jaan Undusk: eks see plahvatuse ootus olegi see, mis elu kunstiks teeb Selgusid Eesti Kultuurkapitali aastapreemiate laureaadid Andrew Kuchins: Trumpil saab olema väga keeruline venelastega ühist keelt leida (16) Mäletaja ja mälestaja Märka 4 linna ja 14 etendust Eesti kultuuri täheatlas: rahvakiriku sünd Scott Abel: Inimgranaat maailma poliitikalaval Aja auk. Palun tapke hr Kinski! David Satter: Trumpi toimik on Venemaa provokatsioon (9) Nädala plaat. Minimalismi ilu Olav Aarna: mida ühist on PISA tulemustel ja kliima soojenemisel? (2) Jüri Reinvere: brändrahnuga Euroopas läbi ei löö Tõdemused ja seosed Indrek Koffi loomingus Valeri Solovei: Trumpi ja Putini kokkuleppe tõenäosus on suur (21) Kõik (rootsi) mehed on sead Peeter Langovitsi tagasivaade: eestikeelne kooliatlas lõvidelt Arter Horoskoop Peaosaline rikkus maffiafilmi Noolemäng on väga tõsine asi Kui nutikas ost on nutikindad? Köögiseiklus võõramaa viljadega Perekond viib võidule Kuidas leinata Facebookis? (1) Mõistlik mood: mõttepaus Kristi Liiva: minu töös on tähendus kõige tähtsam (17) Maitseelamus maailma lõpus Parim, mida talvega peale hakata (1) Sõiduproov. Ford F-150: Kastikate kroonimata kuningas (1) Justin Petrone: vallalise elu Meelelahutus Koomiks Sudoku

Peaosaline rikkus maffiafilmi

3 min lugemist
Kaader filmist. FOTO: outnow.ch

Kolm Oscarit ja kaks Kuldgloobust võitnud «Argo» tõstis Ben Afflecki režissööride kuldliigasse, kuid see võis olla mõnevõrra ennatlik. «Öö seadus» (originaalpealkiri «Live by Night») kestab kaks tundi ja üheksa minutit. Põnevat filmielamust on seal pooleteise tunni või tunni ja neljakümne minuti jagu. Viimased pool tundi võib filmisõber hääletu nutitelefoniga Facebookis veeta, oma meile vaadata, sõnumitele vastata ja mõelda, kuhu sööma minna.

«Öö seadus», 2017

Dramaatiline krimipõnevik

Režissöör ja peaosatäitja Ben Affleck

Osades Elle Fanning, Brendan Gleeson, Chris Messina, Sienna Miller, Zoe Saldana, Chris Cooper

Kinodes alates 20. jaanuarist

Filmi sisu seisneb lühidalt selles, kuidas Esimese ilmasõja veteranist Joest (Ben Affleck) saab alguses pangaröövel ja pärast salakaubitseja. On nii seksi kui ka tulistamist, tagaajamised toimuvad vanade autodega, mille maksimumkiirus oli umbes 100 km/h ja mille sünkroniseerimata käigukast peategelase pahandustesse viibki.

Kui toimetajal olnuks lubatud kärpekääre kasutada, võinuks «Öö seadus» olla hoogne maffiafilm keeluseaduseaegsest Ameerikast, kus naised on ilusad, mehed ülikondades, muusika lõbus ja interjöör vintage.

Kõigepealt heast. Kõik peale Afflecki teevad hea rolli. Sienna Milleri mängitud elukutseline tüdruksõber on hooralik ratsionalist, kes küll korraks laseb end tunnetest ja mängu ilust pimestada, kuid teab siiski hästi, et tunnete nimel pole mõtet surra. Joe isa, politseiülema abi kehastav Brendan Gleeson («Braveheart», «Assassin’s Creed») paneb kaasa tundma – vana mees püüab hoida oma raisus last, aga ega täismeest ei suuda tema enese eest keegi kaitsta.

Filmis konkureerivad omavahel iiri ja itaalia maffia. Ent kui itaalia maffiapealik Maco Pescatore (Remo Giorne) on ärimees don Corleone vaimus («Sinu jaoks olen ma mister Pescatore!»), siis iiri maffiapealik Albert White (Robert Glenister) on … Donald Trump! Just selline, nagu ta – Trumpi ennast tsiteerides – «liberaalsete filmiinimeste» arvates olla võiks: kollakasblond, oranži jumega, huuled põlastavalt torus, ebaratsionaalselt õel. Ma ei tea, kas karakteri loomisel oli eeskujuks just Trump, aga öeldakse ju, et millest süda täis, sellest suu räägib, ja väga trumpilik kukkus see tegelane välja küll.

Põnevaid tegelasi ja näitlejatöid on filmis veel kuni vanameister Chris Cooperini, kes püüab kõige kiuste ausaks meheks jääda. Aga kasu pole sellest miskit: kui oled huntidega, siis tuleb uluda, muidu söövad hundid su ära.

«Öö seaduses» on tunda nii Martin Sorsese «Casinot», Francis Ford Coppola «Ristiisa» kui ka Terence Winteri, Martin Scorsese ja Mark Wahlbergi ühistööna sündinud seriaali «Keeluaja seadus» («Boardwalk Empire»). Võimalik, et kui viimases üht peaosalist kehastanud Michael Pitt oleks Joe rolli teinud, oleks «Öö seaduski» parem tulnud. Filmimaailmas on rolle ka Ben Affleckile – nagu ta mängib Nick Dunne’i filmis «Kadunud» – mees, kes ei pane juhtuma, vaid kellega juhtub. Seal otsustab tema pettunud naine ta hävitada.

Aga nüüd halvast. Kahju on mitmest heast, kuid raisatud süžeeliinist. Mäletate Moe Greeni (Alex Rocco) «Ristiisast»? Tema ehitas Las Vegase üles ning Corleone otsustas ta rahamasinast välja visata. Viskaski, ja mees lõpetas massaažilaual, paljas nagu porgand, kuul läbi silma ajju kihutatud. Joe saatus hakkab ühel hetkel kangesti Greeni omaga sarnanema. Moe Greeni sisse ei näinud vaataja kunagi. Ometi tahaks ju teada, kuidas tõrjutav oma saatuse üle kavaldab, püssitoru ümber pöörab, miks otsustab ta mitte põgeneda, vaid ülekaaluka vastasega sõdida, ja kui palju ta ette teab. Ben Affleckit on see ka huvitanud, kuid aja- või fantaasiapuuduses jääb käsitlus väga õhukeseks.

Teiseks: kui kaks vaenus olevat maffiapealikut oma jõu ühendavad, siis miks? Miks neil teineteist tarvis on? Joe-suguse tapmiseks piisanuks kahest kuni kuuest osavast püssimehest. Niisiis peab nende ühenduses olema midagi muud. Kuid mis, seda vaatajale isegi ei markeerita.

Kolmandaks: miks politseisülem hulluks läks? See võib filmis kujutatud asjaoludel küll juhtuda, kuid tegelast painav kinnismõte on nii poolikuks jäetud, et politseiülemast saab lõpuks lihtsalt märatsev hull.

Neljandaks… Miks on see viimased pool tundi romantiline draama, umbes nagu «Unetus Seattle’is»? Lõpuks on Joe tore mees, pühendunud isa ja suure südamega heategija. Nagu oleks Affleck enda kehastatud Joesse nii armunud, et näeb temas ainult seda, mida näha tahab. See rikub nii näitlejatöö kui ka filmi lõpu. Maffiafilm peab sinisest taevast ja rohelisest õuemurust vaimukam ja mitmekihilisem olema.

Seotud lood
20.01.2017 23.01.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto