Kõik (rootsi) mehed on sead

Camilla Grebe «Armuke peakontorist» FOTO: Raamat

Mis laul see oli, mida Bullerby omad heinateol laulsidki: «Nüüd rootslased tulevad mürinal kõik.» Ega tahagi teada, enam, aitab sellest, et kunagi elus on Faluni vorst ära proovitud – jube magus käkk, omaaegne nõukogude keedukas oli selle kõrval sisefilee.

Noist rootslasist hakkas mingi aeg natuke kopakene ette tulema. Muudkui tulevad ininal kõik, igaühe nimi on väänatud Wallander, kõik võistlevad, kellel on võikamad kuritööd, vaimuhaigem ja lippavama kõhuga detektiiv. Näpuotsaga oigavat ühiskonnakriitikat kah ja hoiatusi, kuidas võõraviha, vihakõne, suitsetamine rikuvad tervist. Ainuke lohutus, et norrakad on veel hullemad.

Kogu see torin tuli peale, kui aru saadi, et vaatamata meelapilgulisele kaanepildile ja pealkirjale läheb ka siin nottimiseks-nuuskimiseks. Kõmulehtede lemmikpoisist jaemüügikomandöri ehk kaupluseketi bossi majast leitakse laip, pea maha löödud, kindlal viisil püsti pandud. Komandör ise kadunud. Komandör väga halb inimene, joomar, juhusuhete harrastaja, kummaliste klubide külastaja, veidrik ka veel.

Oeh.

Oeh. Oeh. Oeh.

Otsa kohe politseinik, kes on lahutatud, oma last ei kohta, muudkui urgitseb endas, et kuidas nii on läinud ja kuidas see abielu, laps tekkida said. Kuidas, kuidas. Kui naisterahval on ilmselged kiiksud küljes, siis jookse, inimene, ongi kõik, ah, seleta rootslasele.

Ehk veel kord.

Oeh-oeh-oeh.

Õnneks on veel kaks peategelast ja mõlemad naised. Ehkki kah rootslased, kah peast segi, aga võrreldes meestegelastega ikka öö, päev ja mõistuslikkuse lööktöökuu.

Ehkki täitsa sassis. Ühel oli selle kadumaläinud kapitalistliku seaga khm. Tobe tüdruk, kuis sa ei märka, et sulle valetatakse. Sind petetakse ette ja taha, algusest peale ja sina, tuutu, ei taha kuidagi aru saada. Ära häbista naisi! Naised on rauast! Naistel peab peast mehaanilise arvutusmasina Felix ragin kostma! Aga sina? Kana! Ime siis, et nihu läheb.

Teine on mälu kaotava tõve all kannatav psühholoog, kes elab sotsiaaldemokraatliku lollakaga. Oih, «lollakas» sai liiast, «sotsiaaldemokraadist» oleks piisanud. Või «aktivistist». Too rada oli ehk kõige huvitavam, tühja see mõrv ja «kesse tegi».

Õudne kah. Räägivad koduvägivallast rusikatega ja mehhaniseeritult, aga kui niinimetatud mees kuulub inimtüüpi, kes läks psühholoogiat õppima varjamaks, et ise vajab psühhiaatrilist abi, siis millest rääkida. Sihuke pareminiteadja, kes kasutab argumenti «me ju otsustasime», olemata kellegi teise käest midagigi küsinud. Eks siin maal leidu kah sellist kraami aina rohkem ja rohkem. Päris õudukas jutuliin, ma närisin vasakul käel kõik küüned ära. Feministiks läksin kah ja karjusin raamatu peale: anna töllile molli ja lase jalga, tüdruk, see on vampiir!

Eks igaüks vääna raamatut sedapidi, kuidas tahab. Autor võis mõelda, et oh, panen vinge krimka maha. Siis tuleb minusugune paks kole mees ja väänab selle enda suva järgi. Lustib selle peale, mihukeste tolvanitena rootsi mehi kujutatakse. Pisikesed kodused türannid, kes muidu mõtlevad vihmametsadele ja lasevad püksi suvalise Fatima ees, kui see esitab norivaid küsimusi, ega rassist või seksist olda, mis siis, et Fatima vaid aasta tagasi ladina tähestiku omandas. Rootslased. Mürinal. Kõik.

Tunne end sellistega võrreldes või parema mehena. Või paksu habemega naisena, kes suguõdede kannatustele siiralt, kuluga viis taskurätti tunnis, kaasa elab.

No ja siis.

FOTO: Raamat

Camilla Grebe «Armuke peakontorist»

Rootsi keelest Allar Sooneste

Tammerraamat

453 lk

 
20.01.2017 23.01.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto