P, 22.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

103-aastase naise meele teevad soojaks lillelised taldrikud

Aime Jõgi
103-aastase naise meele teevad soojaks lillelised taldrikud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Gerta Virolane istus juba sünnipäeva eelõhtul õitemeres, tänulik kõigile, kes teda meeles on pidanud ja peavad.
Gerta Virolane istus juba sünnipäeva eelõhtul õitemeres, tänulik kõigile, kes teda meeles on pidanud ja peavad. Foto: Kristjan Teedema

Tartus Kloostri tänaval elav Gerta Virolane saab täna 103 aastat vanaks. Juba eile oli ta laud lilledest lookas, kuna kõik õnnesoovijad ei saa ju ühel ja samal päeval kohal olla. Pealegi on sünnipäevalisel suur perekond: viis poega ja kaks tütart ning üksteist lapselast ja väga palju lapselapselapsi, keda üle lugeda on keeruline.

Tartus elab Gerta Virolane koos tütrepoja perega. Pikkadel päevadel on tema seltsiliseks koer Bibi, keda ta käib ise iga päev õues pissitamas. 

Gerta Virolase tervis ei ole siiski enam see, mis aasta tagasi – pea hakkab kergesti ringi käima, tasakaal võib kaduda. Mõni kuu tagasi kukkus ta sealsamas, omaenda toas.

Kui Gerta nüüd koeraga väljas käib, on tal oma süsteem. Esimese sammu teeb naine nii, et käsi ulatuks vastu majaseina, järgmise nii, et teine käsi katsuks prügikasti nurka …  Silmad on Gertal õnneks teravad ning ajalehte ootab ta iga päev.

«Olen Postimeest elu aeg lugenud, ma vist oskasin lugeda juba siis, kui ma sündisin,» sõnab naine ning meenutab aega, mil Postimehes ilmus rubriik «Õnnetused ja kuritööd». 

Just sealt sai Gerta üsna väikese tüdrukutirtsuna teada, et nende naabertalu hobusel sündis surnud varss. Gertal on seniajani meeles kahjutunne selle hobuse ja tema surnud varsa pärast.

Praegugi loeb vana naine tähelepanelikult kuulutusi ning annab pereliikmetele märku, kui keegi head talusinki või mett müüb. 

Gerta seltsilised lisaks koerale Bibile, kes sellele pildile nõus tulema ei olnud, on ka kass Kurr ning loomulikult televiisor. / Kristjan Teedema
Gerta seltsilised lisaks koerale Bibile, kes sellele pildile nõus tulema ei olnud, on ka kass Kurr ning loomulikult televiisor. / Kristjan Teedema Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

See aga ei tähenda, et Gerta päevapoliitika vastu huvi ei tunne. President Kersti Kaljulaid meeldib talle väga. «Asjalik naine,» märgib ta. 

Aga kes on Eesti peaminister? «Ratas, see mu vana tuttav!» ütleb Gerta ja lisab: «Ministrid võivad nüüd segamini olla. Mikser on välisminister ja Reps, teda ma tean ka. Aga see taristuminister … Mis see taristu üldse on?»

Praegugi loeb vana naine kuulutusi ning annab pereliikmetele märku, kui keegi head talusinki või mett müüb.

Kas Gerta Virolasel on ehk mingit soovi või unistust nüüd, mil ta on 103 aastat vana? Gerta raputab pead, et ei ole. Tütrepoja naine Inkari Lindve teab siiski nuppu, millele vajutada, ning küsib: «Aga vast mõni uus lilleline taldrik?»

Sellega jääb Gerta nõusse. Jah, mõne uue lillelise taldriku võiks ta saada küll. Ka tuleb talle meelde, et suvel tahab ta maale pääseda – Ahjale, kus elavad poeg Jüri ja tema naine Virve.

Kui Gerta Virolase kõige erilisemat iseloomujoont otsida, siis Inkari Lindve meelest on see huumorimeel. Ehk see, kuidas ta inimesi kiusata oskab, ise tasakesi naeru kihistades.

Näiteks ei kannatanud Gerta poeg Jüri silmaotsaski alumiiniumist kahvleid ega lusikaid. Gerta aga nii kui vähegi sai, pani lauda kattes alumiiniumist söögiriistad just nimme Jürile. See kestis senikaua, kuni Jüri ühel päeval kõik majapidamises leidunud alumiiniumist kahvlid ja lusikad plekitangidega tükkideks lõikas.

Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Tallinn
Majandus
Maailm
Arvamus
Kultuur
Sport
Tarbija
Tartu Postimees
Tagasi üles