Trumpi ajastu virvarr

FOTO: Illustratsioon: Andrus Peegel

Kuigi Donald Trump astus presidendiametisse alles eile, on ta olnud kõikjal nagu tontlik sinel Gogoli lühijutus. Eilseks oli tema kohta otsingumootoris Google juba enam kui kaks korda rohkem kirjeid kui kaheksa-aastase ametiaja lõpetanud Barack Obama kohta.

Arvud on kõnekad: Obama 191 000 000 kirjet Trumpi 403 000 000 vastu. Sellest hoolimata lahkus Obama arvamusküsitluste järgi ametist kõrgema reitinguga, kui on Trumpil praegu.

Võib olla kindel, et praeguseks on kirjeid Ühendriikide 45. presidendi kohta veelgi rohkem. Arvestades, kui meeletul hulgal on presidendivalimistele järgnenud kolme kuu jooksul ilmunud Trumpi kohta hüüatusi ja spekulatsioone, aga ka kuulujutte, kära ning täielikku jama, võib presidentuuri lõpus tema Google’i-skoorile lisanduda veel üks null. Sellega mööduks Trump ka Jeesusest. Suureks ei looda ju ainult Ameerikat, vaid ka Trumpi ennast!

Valimisjärgsed kuud on Trump tegutsenud ülemaailmse publiku ees, nagu usuks ta, et kui miski pole täiesti õige, peab see olema täiesti väär. «Või oli see hoopis vastupidi?» võib küsida tõejärgseks kuulutatud maailmas. Selle moesõna sünniloos on Trumpil suur roll, kuigi ta ise eelistab rääkida valejärgsest maailmast.

Trumpi seisukohad on olnud ujuvad: ta võib neid muuta ja ongi muutnud kõhutunde järgi ilma mingi konkreetse põhjenduseta. Iseenesest pole seisukohtade kohandamises või ka muutmises midagi halba.

Kuid Trump, kes on esitanud tõde sellisena, nagu ta seda parajasti näha soovib, pole Ühendriikide presidendina päris tavaline inimene. Me õigupoolest ei tea, kes on see inimene, keda peetakse maailma kõige mõjuvõimsamaks isikuks. Oleme näinud vaid tema stiili, aga mitte sisu.

Samuti näib vastne president arvavat, justkui oleks tal teistest riiakamalt käitudes rohkem õigusi. Kui kehtib ütlus, et kõik sõnad tulevad ütlejale tagasi, on igas suunas torkeid teinud Trumpi olukord täbar. Samas on paljud tema kriitikud kaasa läinud hüsteeriaga, süvendades valimistega tekkinud lõhet ning viies sotsiaalse termomeetri punasesse.

Võib öelda ka teisiti: suure osa ajast on Trump ja ka tema kriitikud tegelenud suukulutamise ja 140-märgiliste säutsude kirjutamisega Twitteris, vähem aga mõtlemisega. Kuna selline stiil on Trumpile edu toonud ning tema konkurente nõrgestanud, pole põhjust, miks see peaks tema presidendiks oleku ajal muutuma.

Stiil pole saanud võitu sisu üle mitte ainult Ameerika Ühendriikides. Ka Euroopa poliitilisele lavale on trüginud neid, kes Trumpist eeskuju võtavad ja tema edu oma sisepoliitiliste eesmärkide saavutamiseks kasutavad.

Isegi kui nn süsteemipurustajatel ei lähe korda tõusta (veel) Euroopa suurriikides võimule, mõjutavad nad poliitilist peavoolu nii nagu neile kasulik. Mida rohkem võtavad traditsioonilised erakonnad omaks äärmuslaste ja populistide retoorika, püüdes niimoodi valijate hääli, seda keerulisemaks muutub nende enda olukord.

Brexit tõestas seda ilmekalt ning peaks olema hoiatuseks. Koos Trumpi võiduga näitas Briti referendumi tulemus, et aastaid endasse kapseldunud ja eluvõõras mullis elanud poliitikutel tuleb nüüd mitu sammu reaalsusele järele võtta. Seni pole tavaerakonnad aga suutnud probleemidele uusi, toimivaid lahendusi pakkuda.

Lõpetuseks võiks tõejärgse maailma vaimus küsida, kas Trump on kunagi olnud päris täpselt see, mida ta ise väidab või mida teised temast ennatlikult arvavad. Loodetavasti oleme peagi targemad, kuid tõejärgses uues normaalsuses ei saa kunagi milleski kindel olla.

20.01.2017 23.01.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto