Ehkki esmapilgul on tegemist mitte eriti varjatult autobiograafiaga, on selle teose pidamine nostalgitsevaks elulooraamatukeseks sama, mis pidada Oskar Lutsu «Kevadet» memuaarideks.
Lisaks Bukowski alter ego Henry Chinaski arenguloole Los Angelese agulis või isegi esmajoones on see raamat realistlik kirjeldus inimeste meeleolust, kellel puudub võimalus oma saatust suunata, sest nende saatus sõltub kapitalistliku majanduse kapriisides. See meeleolu on nagu liikumatu kiviplokk, miski ei suuda sellest läbi murda, aga see plokk on raske. Teadmine, et ollakse saast, teeb need veel raskemaks. Vihasemaks. Ja Bukowski paneb mõnuga nii endale, vaestele kui rikastele.
Bukowski lapsepõlv ja noorusiga langes suure depressiooni aega ja tema keskklassist alamklassi pudenenud pere sai sellest sündmusest osa täiel määral. Kogu oma pohhuistliku bravuuri juures tõusevad selles romaanis esile sotsiaalsed vastuolud ja nimelt elliptilis-groteskse stiili kaudu terendub lugejale raamatu põhitõde: inimese väärikuse määrab ära tema töö, ja mitte igasugune töö, vaid töö, mis laseks tal selle üle uhkust tunda. Bukowski alter ego Henry Chinasky saab juba varakult aru, et võrdsed võimalused ja korraliku töötegemisega rikastumine on müüdid, millega inimesi lollitatakse.
Äärmiselt ära lollitatud on esmajoones tema isa, kes nagu mingi üleelusuurune arulage hiiglane püüdleb pühalikult american dream'i poole. Selline räuskav Kalevipoeg. Vähemalt teadlikult, alateadvus on ammu aru saanud tema pürgimuste mõttetusest ning see teadmine purskub temast poja peale kontrollimatu vihana. Teatud mõttes on Chinaski oma isa alateadvuse peegel, reageerides olukorrale adekvaatselt, mitte tehes nägu, nagu temasugustel oleks veel lootust. Kui sa lollustele takka ei kiida, ei võta nad sind omaks. Kui sa riikliku pühaduse staatusesse tõstetud lollustele ja nende hääletorudeks olevatele õpetajatele takka ei kiida, tõugatakse sind eemale, nii võib kokku võtta noore Chinaski õppetunni.
Kas väljatõugatus kurvastab teda? Ei, see muudab teda ainult kindlamaks, sest see kinnitab tema tõde: inimesed ei tasu vaeva. Muidugi välja arvatud juhul, kui nad on vastassoost ja neil on ilusad jalad. Naiste teema on Bukowskil tema isikliku müüdi arendamises alati tähtsal kohal, antud romaanis saame näha tema sissepühitsemist sellesse saladusterohkesse ja samas lõputult kurba ja lõputult naljakasse maailma.
Kõige selle juures võib jääda mulje, et «Sink leiva vahel» on ütlemata kurb raamat. Kõike muud, aga mitte seda! Välise küünilisuse juures kannab Bukowski raamat endas rahvaliku groteski hoovust, mille juured ulatuvad 19. sajandi kriitilisest realismist kaugemale – otse keskaegsesse karnevalikultuuri, mida on lahanud vene mõtleja Mihhail Bahtin. Oma käsitluses Rabelais'i loomingust näitab ta, kuidas too tegeles programmiliselt pühade müütide madaldamise ja materialiseerimisega. Ametlikult pühalikult kokkuseotu lahutamiseks ja tavakohaselt karmilt lahutatu ühendamiseks ehitab Rabelais mitmesuguseid jadasid. Tähtsamad neist on inimkeha anatoomia ja füsioloogia, söömise ja prassimise, suguelu, surma ja roojamise jadad, ja need jadad on kord rööpsed, kord lõikuvad omavahel.