Ma ei hakka rääkima, kes oli Charles Bukowski. Kes teab, see teab. Nüüd on raamatuga «Sink leiva vahel» eesti keeles saadaval kogu tema romaanilooming (mis on küll vaid osa tema loomingust, mille tuuma moodustavad siiski luuletused). Ma ei pea ennast suureks bukowskoloogiks, aga minu meelest on see Bukowski parim romaan ja kui keegi tahaks vaid ühte tema raamatut lugeda, soovitan kindlasti seda.
Ehkki esmapilgul on tegemist mitte eriti varjatult autobiograafiaga, on selle teose pidamine nostalgitsevaks elulooraamatukeseks sama, mis pidada Oskar Lutsu «Kevadet» memuaarideks.
Lisaks Bukowski alter ego Henry Chinaski arenguloole Los Angelese agulis või isegi esmajoones on see raamat realistlik kirjeldus inimeste meeleolust, kellel puudub võimalus oma saatust suunata, sest nende saatus sõltub kapitalistliku majanduse kapriisides. See meeleolu on nagu liikumatu kiviplokk, miski ei suuda sellest läbi murda, aga see plokk on raske. Teadmine, et ollakse saast, teeb need veel raskemaks. Vihasemaks. Ja Bukowski paneb mõnuga nii endale, vaestele kui rikastele.
Bukowski lapsepõlv ja noorusiga langes suure depressiooni aega ja tema keskklassist alamklassi pudenenud pere sai sellest sündmusest osa täiel määral. Kogu oma pohhuistliku bravuuri juures tõusevad selles romaanis esile sotsiaalsed vastuolud ja nimelt elliptilis-groteskse stiili kaudu terendub lugejale raamatu põhitõde: inimese väärikuse määrab ära tema töö, ja mitte igasugune töö, vaid töö, mis laseks tal selle üle uhkust tunda. Bukowski alter ego Henry Chinasky saab juba varakult aru, et võrdsed võimalused ja korraliku töötegemisega rikastumine on müüdid, millega inimesi lollitatakse.
Äärmiselt ära lollitatud on esmajoones tema isa, kes nagu mingi üleelusuurune arulage hiiglane püüdleb pühalikult american dream'i poole. Selline räuskav Kalevipoeg. Vähemalt teadlikult, alateadvus on ammu aru saanud tema pürgimuste mõttetusest ning see teadmine purskub temast poja peale kontrollimatu vihana. Teatud mõttes on Chinaski oma isa alateadvuse peegel, reageerides olukorrale adekvaatselt, mitte tehes nägu, nagu temasugustel oleks veel lootust. Kui sa lollustele takka ei kiida, ei võta nad sind omaks. Kui sa riikliku pühaduse staatusesse tõstetud lollustele ja nende hääletorudeks olevatele õpetajatele takka ei kiida, tõugatakse sind eemale, nii võib kokku võtta noore Chinaski õppetunni.
Kas väljatõugatus kurvastab teda? Ei, see muudab teda ainult kindlamaks, sest see kinnitab tema tõde: inimesed ei tasu vaeva. Muidugi välja arvatud juhul, kui nad on vastassoost ja neil on ilusad jalad. Naiste teema on Bukowskil tema isikliku müüdi arendamises alati tähtsal kohal, antud romaanis saame näha tema sissepühitsemist sellesse saladusterohkesse ja samas lõputult kurba ja lõputult naljakasse maailma.
Kõige selle juures võib jääda mulje, et «Sink leiva vahel» on ütlemata kurb raamat. Kõike muud, aga mitte seda! Välise küünilisuse juures kannab Bukowski raamat endas rahvaliku groteski hoovust, mille juured ulatuvad 19. sajandi kriitilisest realismist kaugemale – otse keskaegsesse karnevalikultuuri, mida on lahanud vene mõtleja Mihhail Bahtin. Oma käsitluses Rabelais'i loomingust näitab ta, kuidas too tegeles programmiliselt pühade müütide madaldamise ja materialiseerimisega. Ametlikult pühalikult kokkuseotu lahutamiseks ja tavakohaselt karmilt lahutatu ühendamiseks ehitab Rabelais mitmesuguseid jadasid. Tähtsamad neist on inimkeha anatoomia ja füsioloogia, söömise ja prassimise, suguelu, surma ja roojamise jadad, ja need jadad on kord rööpsed, kord lõikuvad omavahel.
Samad jadad läbivad rammusalt kogu Bukowski raamatut ning nende ristumiskohtades toimuvad elumahlast lirtsuvad sündmused, tõstes kogu tegevuse väljapoole modernismile nii omast individualistlikku subjektiivsust, mis salakaubana vanu pühadusi ja teispoolsusi kaasa tarib. Chinaski saab isa käest regulaarselt peksa, Chinaski hoiab koolis sitta kinni, kuna ta ei taha kooli peldikus hädal käia, Chinaski kakleb ja teeb sporti, Chinaski kannatab rämedate vistrike käes, Chinaski joob, joob, joob, aga see on üksikisikust suurem maailm, Chinaski on uus hiiglane ja süsteem on tema sõjatander. Siin ehitatakse uut müüti ja «uut müüti».
Bukowski tegelased ei arene, ei saa paremaks, ei moodusta revolutsiooni algrakukesi, aga see keel, mille abil neid kujutatakse, need reaktsioonid ümbrusele, see kibe muie kannab endas palju rohkemat kui lihtsalt macho-panemist, milles Bukowskit ikka on süüdistatud. Stiil on see, millest õhkub «edutute» inimeste elujõudu ja viha, mis igasuguse ideoloogilise teerulli oma teelt kõrvaldaks, kui need «edutud» inimesed, jah, poleks nii mõttetud...
Lõpuks on aeg kiita tõlkijat, kes on teinud tasemel tööd. Madal-inglise keele nappi ja löövat biiti pole püütud iga hinna eest eesti keelde pressida, selle asemel on ohtralt ja samas stiilitundlikult kasutatud eesti madalkeelt, väljendid nagu «uina-muina» ja «türa-jüri» on õige rütmiga lausetes täpselt omal kohal. Tekib heas mõttes tunne, et lisaks Bukowski raamatule loen ma ka Sauteri raamatut. Kui Bukowski elas oma raamatud ise läbi, siis Sauteri kohta võib öelda, et ta on oma tõlke ise läbi elanud.
Ja päris lõpuks ei saa läbi ilma vähemalt ühe Bukowski tsitaadita:
It has been a beautiful
fight
still
is.
Charles Bukowski
«Sink leiva vahel»
Tõlkinud Peeter Sauter
Hotger
303 lk, 2016
