Sisukord
Arvamus
Postimees
27.02.2020
Eesti ravi- ja riigiasutused on koroonaviiruseks valmis Eesti Vox populi: kas koroonaviirus hirmutab? Eestlane Tenerifel: mingit viirusepaanikat pole Valitsus lükkas hoolduskindlustusmaksu idee laualt sahtlisse (1) Talv jõudis lõpuks Eestisse Majandus Linnahallile ulatasid abikäe üleaedsed Walt Disney juht astus ootamatult tagasi Välismaa Ajajoon: kuidas Covid-19 Hiinast maailma levis KOHALIK VAADE. Itaaliat räsib viirusega samavõrra hirm ja valeinfo Ukraina ülemraada spiiker: valimisi ei saa pidada ajutiselt okupeeritud aladel Kara-Murza andis FBI kohtusse India usutüli muutus erakordselt veriseks Arvamus Juhtkiri: nii ei saa rallit sõita Marti Aavik: viirus ja vändaga raadio Raul Rikk: kelle tehnoloogiast sõltume? Loretta Kruusimäe: puue kui praktiline takistus armastusele Sergei Metlev: sinimustvalge defitsiit 14 välisministrit: kodusõja lõpetab vaid kokkulepe Erkki Koort: miljon põgenikku Sindi kandis Meie Eesti Maaja Vadi: halb juhtimine toob vinduva töötüli Mare Teichmann: ettevaatust – tervist ohustav töökeskkond Kadri Tammepuu: juhtimispraagist ilustamata Mart Murdvee: miks targad on ikka vaesed? Kultuur Lummav ja groteskselt stressi tekitav film Seebivaht ühiskonna ideaale ei kanna Kuidas mõista käsutäitjaid? Filmide tegemine on kui puhkus Sport Kompromissi ei leitud – Rally Estonia jääb sel aastal ära Maria Šarapova jättis tennisega hüvasti Maa Elu Pooled hundid jäävad küttimata Nädala mõte: ei tahaks ka tasuta Maamehe üllatus: päikesepaneel võib loodust kahjustada, diiselgeneraator mitte Kevadel metsas toimetades tuleb lindudele mõelda Seakatk andis tõuke rajada oma tapamaja Frank Kutteri tööprotsess võimaldab stressivaba liha Soid taastatakse järjest enam Looduslike võtetega haigusele vastu Milline võib tulla kevad ja suvi? Tomatikasvatajad jahivad uusi sorte Mees ehitas vaatetorni asemel tornsauna Tartu KIRI: kuidas küll kaitsta oma vara? Martin Kallasmaa: jagatud auto on ühiskonnale kasulikum Osa kiibiga koeri siiski ei leita üles Ahhaa keskuses valmis erakordne orienteerumisrada Burgerikiosk ja Delta võistlevad parima tiitli nimel Tuttpütt – kergesti äratuntav, ent siiski vähetuntud Meelelahutus Koomiks Sudoku

Juhtkiri: unustatud eetika

2 min lugemist
Pärnu haigla. FOTO: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Riigihanked ja konkursid ametikohtade täitmiseks peaksid olema avalikud, läbipaistvad ning võrdsete tingimustega võimalikele osalistele. Hange või konkurss, mis on küll täiesti kooskõlas kehtivate õigusaktidega, ei pruugi siiski olla samavõrd eetiline ning kujundab nii ühiskonnas hoiakuid, mida me tegelikult näha ei taha.

Postimees kirjutas kolmapäeval, kuidas Pärnu haiglas korraldatud konkursiga sai juhatuse liikmeks Jan Põlluste ning kuidas käisid raviasutuse juhtkonna autohanked. Avalik konkurss korraldati nii, et avalikkus sellest suurt ei teadnud, ühtlasi jäi varjule Põlluste seos pankrotti läinud kiirlaenuäriga. Autohanke tingimused aga koostas juhatuse liige ise ja need viitavad suunatud pakkumise ootusele.

Neid lugusid ühendab traagelniidina asjaolu, et juhatus paistab kontrollivat nõukogu, mitte vastupidi, nagu olema peaks. Kuidas saab sellisel juhul üldse toimida normaalne järelevalve? Pärnu linn oma kommentaarides lükkab palli ikka haigla nõukogule. Nõukogu esimehe Enn Raadiku senised lakoonilised vastused pärinevad aga justkui mõnest JOKK-lahenduste käsiraamatust või Sir Humphrey retoorikast telesarjast «Jah, härra minister!». Kvalifitseerus nii tulevane juhatuse liige («Lugu on lõppenud ja kellelegi ei ole mingeid süüdistusi esitatud.») kui ka auto («Ma arvan, et ohutust peab järgima.»).

Kulme paneb kergitama nõukogu esimehe jutt, nagu oleks tänapäevast turvalist ametiautot liisides valik 46 000 eurot maksva elektrilise kärukonksuga (!) Volkswageni või Zaporožetsi vahel. Hämmastavalt palju sõiduautosid pandi seega ühele pulgale kolmkümmend aastat tagasi toodetud Nõukogude autotööstuse tehnikaimega.

Küsimus pole ju selles, nagu peaks ettevõtja mõne äri krahhi elu lõpuni häbenema või suure asutuse juht sõitma autoga, mille salong soojaks ei lähe või millega võib teele jääda. Häda on selles, et avalik ruum on täis halbu eeskujusid. JOKK-lahendustega lokkab poliitiline kultuuritus ning avalikus sektoris ei käivitu seesmisi jõude, mis sellistel juhtudel korrale kutsuksid.

Hiljuti taunis Postimees korruptsiooni käsitlevas juhtkirjas avalikke organisatsioone, näiteks erakondi, kes ei kiirusta oma ridades enesepuhastust tegema isegi siis, kui organisatsiooni liige on saanud kriminaalkaristuse. Tegelikult tuleks reageerida juba süüdistuse puhul, vähemasti avaliku hukkamõistuga.

Kui eneseregulatsioon ei toimi, süvenevadki käitumisnormid ja väärtushinnangud, mis panevad (kahtlemata vajalikku) juriidilist korrektsust ära kasutama. Ainult paragrahviväänamine ei loo aga õigusriiki. Eetilisi printsiipe tuimalt jalge alla tallates me paremat ühiskonda ei ehita.

Seotud lood
26.02.2020 27.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto