Sisukord
Arvamus
Postimees
26.01.2017
Eesti Horoskoop Eesti rahvas on nakatunud trammipisikuga (7) Male Mälumäng Palju õnne Dilbert Tartu trammitee oleks üheksa kilomeetri pikkune Tagakülg Esikülg 26. jaanuar Eesti kodanikud ütlesid nullvariandile ei (1) Eesti passi saaks teatud tingimustel Majandus Samsung pääses terve nahaga Algajal tasuks raha panna fondidesse (1) Kommentaar: investeeri ettevõttesse, mitte aktsiasse Välismaa Trumpi administratsioon asus kliimateadust ja riiklikke agentuure suukorvistama (3) Välismaa lühid USA ähvardab Hiinaga nugade peale minna Soome kaitseminister tembeldas asendusteenistujad desertöörideks Arvamus Kadri Simson: majanduskasvu toob Eesti inimeste väärtustamine (10) Juhtkiri: unustatud eetika (1) Avaliku elu tegelaste pöördumine: Eesti vajab raudteed Euroopasse, kuid mitte praegu planeeritud kujul (27) Enno Lend: Rail Baltic vajab arukat tegutsemist – ka kriitikutelt (2) Postimees 1928. aastal: kui puhus lõunast sula tuul Evelyn Kaldoja: Trumpi kritiseerides ei saa ise latti alla lasta (3) Kultuur Üllatusterohke muusikaauhindade gala toob vaatajateni Soome tipprežissöör Sport Spordi lühiuudised Johaugi saatus selgub reedel Kelly Sildaru võib järgmise aasta X-mängud vajadusel vahele jätta Vanameistrite imelised edulood Võit – erakordne ja emotsionaalne Red Bulli värvidesse pandud Kelly Sildaru: üldjuhul on tähelepanu hea Kuidas üks naine Kohilast võrkpallikantsi tegi (1) Tallinn Eesti rahvas on nakatunud trammipisikuga (7) Tarbija Odav euroremont on minevik Koerakuudi uus tase: soojendusega voodi ja konverentskõned Kodu lühiuudised Tartu Tartu ettevõtted on suurest tööraamatupaanikast pääsenud Kambjast kaob autojuhtide kirumiskoht Jäätahukast koorub kahemeetrine hiigelkukk Maaülikool asub ehitama oma visiitkaarti – uut toidumaja Tantsukool sai linna uhkeimad trenniruumid Tõsidus ja nali kahe Peterseni kunstis Meelelahutus Koomiks Sudoku

Juhtkiri: unustatud eetika

2 min lugemist
Pärnu haigla. FOTO: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Riigihanked ja konkursid ametikohtade täitmiseks peaksid olema avalikud, läbipaistvad ning võrdsete tingimustega võimalikele osalistele. Hange või konkurss, mis on küll täiesti kooskõlas kehtivate õigusaktidega, ei pruugi siiski olla samavõrd eetiline ning kujundab nii ühiskonnas hoiakuid, mida me tegelikult näha ei taha.

Postimees kirjutas kolmapäeval, kuidas Pärnu haiglas korraldatud konkursiga sai juhatuse liikmeks Jan Põlluste ning kuidas käisid raviasutuse juhtkonna autohanked. Avalik konkurss korraldati nii, et avalikkus sellest suurt ei teadnud, ühtlasi jäi varjule Põlluste seos pankrotti läinud kiirlaenuäriga. Autohanke tingimused aga koostas juhatuse liige ise ja need viitavad suunatud pakkumise ootusele.

Neid lugusid ühendab traagelniidina asjaolu, et juhatus paistab kontrollivat nõukogu, mitte vastupidi, nagu olema peaks. Kuidas saab sellisel juhul üldse toimida normaalne järelevalve? Pärnu linn oma kommentaarides lükkab palli ikka haigla nõukogule. Nõukogu esimehe Enn Raadiku senised lakoonilised vastused pärinevad aga justkui mõnest JOKK-lahenduste käsiraamatust või Sir Humphrey retoorikast telesarjast «Jah, härra minister!». Kvalifitseerus nii tulevane juhatuse liige («Lugu on lõppenud ja kellelegi ei ole mingeid süüdistusi esitatud.») kui ka auto («Ma arvan, et ohutust peab järgima.»).

Kulme paneb kergitama nõukogu esimehe jutt, nagu oleks tänapäevast turvalist ametiautot liisides valik 46 000 eurot maksva elektrilise kärukonksuga (!) Volkswageni või Zaporožetsi vahel. Hämmastavalt palju sõiduautosid pandi seega ühele pulgale kolmkümmend aastat tagasi toodetud Nõukogude autotööstuse tehnikaimega.

Küsimus pole ju selles, nagu peaks ettevõtja mõne äri krahhi elu lõpuni häbenema või suure asutuse juht sõitma autoga, mille salong soojaks ei lähe või millega võib teele jääda. Häda on selles, et avalik ruum on täis halbu eeskujusid. JOKK-lahendustega lokkab poliitiline kultuuritus ning avalikus sektoris ei käivitu seesmisi jõude, mis sellistel juhtudel korrale kutsuksid.

Hiljuti taunis Postimees korruptsiooni käsitlevas juhtkirjas avalikke organisatsioone, näiteks erakondi, kes ei kiirusta oma ridades enesepuhastust tegema isegi siis, kui organisatsiooni liige on saanud kriminaalkaristuse. Tegelikult tuleks reageerida juba süüdistuse puhul, vähemasti avaliku hukkamõistuga.

Kui eneseregulatsioon ei toimi, süvenevadki käitumisnormid ja väärtushinnangud, mis panevad (kahtlemata vajalikku) juriidilist korrektsust ära kasutama. Ainult paragrahviväänamine ei loo aga õigusriiki. Eetilisi printsiipe tuimalt jalge alla tallates me paremat ühiskonda ei ehita.

Seotud lood
25.01.2017 27.01.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto