NOËP vallutab maailma - viiruslikult vinged lood

FOTO: Eero Vabamägi

Andres Kõpperi ja NOËP panid Eesti Muusika Auhindade galal tasku parima loo preemia. Kuid bänd on korda saatnud midagi nii suurt, et sellest ei saa väikese riigi vaates arugi. 6 364 238 kuulajat teeb kokku rohkem kui neli eesti rahvast! Samasse suurusjärku küündivad Eesti muusikutest vaid Arvo Pärt oma heliteostega ning Stig Rästa ja Elina Born eurolooga. Esimesel juhul on tegu maailmakuulsa geeniusega, teisel eurokarusselli toetusega. Kuidas aga saavutas nii vinge tulemuse Kõpper? Ja veel tundmatu bändinime alt?

Andres Kõpper pole kohaliku publiku jaoks värske talent, kuid mujal maailmas on ta end maksa pannud just viimasel aastal. Siinmail on tema originaalne hääl ja terav huumorimeel ammu teada. Paljud mäletavad artisti varasemat bändi Tenfold Rabbit ja teavad tema töid filmimaailmas. Näiteks hiljutises aastavahetusprogrammis enim kirgi kütnud Kinoteatri tükk «Vihane kaheksa» on just Andrese ja tema hea sõbra Arun Tamme lavastatud. Lisaks film «Vasaku jala reede», Kanal 2 seriaal «Restart». Ja viimatine võit - EMA parim lugu. 26-aastase mehe kohta on õnnestumisi omajagu.

FOTO: Eero Vabamägi

Eelmisel aastal lahvatas aga ülemaailmne nööbivaimustus! NOËP andis kokku 87 kontserti, oli mitme kohaliku festivali publikumagnet ja astus esimese Eesti päritolu artistina üles mõjukatel välislavadel. Festivalid Les Boréales Prantsusmaal, Flow Soomes ja hiljutine Eurosonic Hollandis, kontserdid Beirutis, Poolas, Rootsis ja Inglismaal. Kuidas see võimalik on? Kuidas üldse oskasid muusikamaailma vägevad tundmatu ühemehe elektroonikabändi poole pöörduda?  

Põhikooli ajal oleks jutt, et ma olen mingi laulja, kõlanud väikse naljana!

Kogemata ümber maailma

NOËPi tunnustatuim hitt on «Rooftop», millel kuulajaid üle miljoni. Suur läbimurre saabus aga hoopis looga «Move». «Üks öö helistas mulle Hispaaniast sõbranna Mairi: «Tead, «Move» on Hispaania Top Viralis (viraalsuse saavutanud, enim klikitud lood – toim) üheksandal kohal!» Siis avastasin, et sama seis on juba kaheteistkümnes riigis, mitmes käis lugu isegi esikohal ära! Kuidagi see «Move» Spotify Virali asjadesse sattus, kuigi mina ei teinud selleks midagi, panin ainult loo üles,» on artist seniajani rõõmsalt üllatunud.

Edasi käis kõik ülehelikiirusel. Spotify edust lähtudes ründas Kõpperit kolm plaadifirmat Rootsist, lisaks kõvad nimed Ameerikast ja Inglismaalt. «Skaipisin kõigiga, otsuse just Sonyga käed lüüa tegin puhtalt inimese põhjal. Kui sinu lool on ülemaailmse hiti potentsiaali, siis saab plaadifirma selle maksimaalselt ära kasutada. Aga kui lugu jääb lävendist allapoole, ei aita ka ükskõik kui kõva seljatagune,» räägib Kõpper.

NOËPi esimene live oli juba 2015. aasta suvel Tiksul. «Peeter Ehala viskas mulle kinda: «Kuule, kui pika kavaga sa oled võimeline üles astuma?» Siis ma puusalt tulistasin, et nii 45 mintsa ikka. Tegelikult oli mul tol hetkel võib-olla kolm lugu. Neli nädalat enne kokkulepitud esinemist ma hommikust õhtuni muud ei teinudki kui muusikat. Aga see oli väga tore stiimul! Ühel päeval tegin «Rihanna» ja järgmisel kohe «Goldeni» otsa. Siis tuli ka otsus, kuidas ma hakkan oma laive tegema – üksi, iseenda abil. Ülesanne on selgepiirilisem, kõik on minu õlul. Endal peab olema 110 protsenti kogu aeg sees!»

FOTO: Eero Vabamägi

Eheduse vääramatu jõud

Andres tuleb lavale laetu ja loomulikuna, paar digitrummi biiti ja publik on peos. Kuidas? Eheduse jõuga! Kedagi ei huvita fassaadid ja feik-staarid, vaid ikka aus värk. NOËP julgeb olla vahetu. Tänu pikale kasvule paistab ta hästi pillide tagant välja, ning olgem ausad – näeb ikka üle mõistuse hea välja! Kuid üksnes sarm oleks liiga õhuke jää, et sel muusikuna sõita. Artisti edus on otsustav tegur energia ja oskus viia muusika publikuni. NOËPi laiv on võimas värk, tagasihoidlikud eestlasedki hüppavad kaasa kui üks mees.

«Ma naudin ise igat kontserti,» kinnitab Kõpper. «Mida elavam on publik, seda lihtsam on ka endast energiat leida. Ma ei tunne, et pean end hullult käivitama – astun lavale ja inimestel on juba algusest peale ootusärevus ja tore vibratsioon sees. Laval tunnen end üsna ehedalt, ei pane paksu maski ette. Võib-olla muidu olen veidi introvertsem, nii intensiivne nagu laval ei saakski igapäevaelus olla.»

Tema hääl ja laulmismaneer on väga isikupärased ja kergesti äratuntavad. «Väiksena ei pidanud ma üldse viisi. Põhikooli ajal oleks jutt, et ma olen mingi laulja, kõlanud väikse naljana! Ega ma otseselt lauljaks ennast ei peagi, pigem oskan lihtsalt esitada enda laule. Minu hääleseadja on Leelo Talvik, kelle juures olen vahelduva eduga käinud üle kümne aasta. Tema töömeetod sobib mulle väga hästi, ta õpetab häält õigesti kasutama. Tänu sellele on mu hääl jäänud selliseks, nagu algusest peale oli.»

Nahast välja NOËPi solist laval tõesti ei poe: «Alguses bändi tehes ikka muretsesin, et laulaks õigesti. Praegu on mul laivi ajal nii palju muid asju teha, et laulmise peale ma väga ei mõtlegi.»

Elektroonilise muusika puhul on tihti nii, et kõik tuleb lindilt, esitaja niisama hüppab ning kütab publikut kuumaks. NOËPi puhul aga sünnib nii vokaal kui ka suur osa muusikast kohapeal. «Ma pole laval oma elu kõige lihtsamaks teinud, aga see hoiabki värskust. Mulle meeldib, et saan arranžeerida oma lugusid laivi ajal. Mul võib kõik väga pekki minna – kui vajutan ühe nupu valesti, siis nii ongi. Vahel mulle isegi meeldib, kui väike noot sassi läheb, sest kohe on aru saada, et teen asja laivis.»

Väikese poisina ei kujutanud Andres ettegi, et võiks kunagi ise laulukirjutajaks hakata, kuid popmuusikat analüüsida on talle alati meeldinud. Hoolimata päris mahukatest teadmistest ja aastatepikkusest kõrvateritamisest väldib ta tänapäeval levinud muusika tehnilist konstrueerimist, loob hoopis sisetunde järgi. «Ma lausa pelgan liiga palju teadmist, tihtipeale võib just tänu eksimisele juhtuda midagi uut ja huvitavat. Ei tahaks olla teadmiste suhtes ignorantne või arrogantne, aga tõde jääb kuskile vahepeale. Selge, et asju peab teadma ja oskama, nii teoreetiliselt kui ka tehniliselt, aga kui teadmised on olemas, siis tuleb osata neist lahti lasta.»

FOTO: Eero Vabamägi

Iga laulu taga lugu

NOËPil on lausa kolm ülemaailmse ulatusega hitti, ja seda üsna lühikese tegutsemisaja kohta. Võrdluseks – meie teistest edukamatest on Jüri Pootsmanni lugu Cartooniga kuulatud kolm miljonit, Kerli suurimat hitti 2,5 ja Everti-draakonite tippmarki kaks miljonit korda, kusjuures kõik nad on ajanud oma asja NOËPist kauem.

Kahju, et Spotifys ei näe Rihanna-loo tohutult naljakat videot. Teravmeelne eneseiroonia on kõige vaimustavam ja haruldasem huumorižanr. Kes pole veel näinud, peab kindlasti vaatama, kuidas tavaelus pikk ja sihvakas Andres, padi kõhul, tantsu vihub.

«Kahekesi sõber Aruniga võtsime selle minu elutoas üles. Ka tegemise video on muuseas kohtutavalt naljakas, aga ma ei ole seda seni mitte kusagil avaldanud. Nägin mingi aeg Rihannat unes ja siis tuligi mõte kasutada tema lugude pealkirju ja teha enda lugu. Kust mul see madal hääl tuli, seda ma ei teagi.»

Esimese hittloo «Move» video tuli koos karmi külmetamise ja ennastunustava monteerimisega lausa ulmelisel kiirusel. «Tänu vennale sain Lasnamäe katusel filmida. Operaator Heiko Sikkaga kahe peale tegime. Neljapäeval alustasime, jõhkralt külm oli ja jube raske – kukal tõmbus krampi. Mõtlesin, et oh, parem, kui see kõik ka seda väärt oleks!» Pärast filmimist ostis läbikülmunud muusik pudeli viskit, monteeris kogu öö ja järgmisel päeval – omal sünnipäeval – lasi juba video välja. Kolm päeva ja oligi tehtud!

Eesti muusikaauhindadel esile tõstetud «Rooftop» filmiti aga Liibanonis. «Selle montaaž võttis vähe kauem aega, aga üldiselt on mul kõik videod kiirelt tulnud,» mainib Kõpper.

Olematu koer ja kümneks murtud jänes

NOËP on maailmas tuntud Eesti bändi nimi, mis ei tähenda eesti keeles mitte midagi. Vähe sellest, isegi üht neist tähtedest pole meie alfabeedis! Kummaline leid paneb inimesi pead murdma, kust selline nimi ometi pärit on. «Ma olen kaalunud, et annaks igas intervjuus sellele erineva tähenduse. Näiteks et see oli kunagi mu koera nimi või et mu vanaema kutsus mind nii. Looks mõne linnalegendi. Nimi tuleb sõnast nööp, see on ju selline tore asi, mis seob kokku eri asju.

Olen isegi üllatunud, et see nööp on nii tugevalt nimest välja kõlanud – hääldusreeglite järgi tuleks täppidega e kuuldavalt välja hääldada. Inglise keeles saaks muidu öelda nope, eksole. Aga NOËP ei tähenda üheski keeles midagi, ainult seda bändi.»

Muusikaliselt kõlab tundmatu uudisobjekt lakooniliselt ja kohati isegi õõnsalt, kuid ka haaravalt, elavalt ja täiesti omanäoliselt. Erinevus Kõpperi varasemast edukast bändist Tenfold Rabbit on väga suur. «Läksime laiali, sest me ei sallinud üksteist,» ütleb Kõpper surmtõsiselt ja puhkeb siis naerma. «Ei! Tegelikult saame hästi läbi. Teised bändimehedki tegelevad muusikaga, Oliver näiteks teeb Púr Múddi, neil läheb päris mõnusasti. Põhjus oli tegelikult selles, et minu looming läks elektrooniliseks kätte. Kuna Tenfold Rabbitil oli üsna kindel kuvand, siis tundsin, et uue muusika levikul saab see takistuseks.»

Tundub, et bändinimede osas eelistab muusik kummalisi, sest ega see kümneks kokku volditud jäneski ole päris argine elukas. «Sõitsin parasjagu mööda Peterburi maanteed Narva poole, otsisime bändile nime. Kuskilt turgatas pähe mõte, et võiks olla jänes ja ette mingi hea absurdne sõna.»

Kõpperi muusikuelu ei alanud siiski jänest taltsutades, vaid Gustav Adolfi gümnaasiumi laulukonkursil. «Hakkasin jube hilja laulma, alles gümnaasiumis. Kitarrist Rain Parve kutsus, et teeks bändi, nii sündiski eestikeelse muusika ansambel Meelik. Siis läksin Barcelonasse videodisaini õppima ja hakkasin lampi ingliskeelset muusikat kirjutama. Kui tagasi tulin, tegin «Vasaku jala reede». Seda monteerides mängisin päevad otsa klaverit. Nii tuli lugu «Oblivion». Ja bänd muutus Tenfold Rabbitiks. Osalesime Noortebändil, «Eesti laulul», ja sealt läks asi lahti.»

Paaristank filmimaastikul

Filmindus võtab muusika kõrval osa andeka mehe loomingulisest energiast ja ajast. «Seni olen professionaalselt tegelenud filmindusega ja muusika on olnud hobi, aga praegu on mu elus uus aeg – võtan ka muusikukarjääri professionaalselt,» tunnistab Kõpper, kes on aasta kaupa õppinud BMFis televisiooni ja meediat, Barcelonas videodisaini ja muusikaakadeemias helirežiid. Filmirindel on tal kõrval sõber Arun Tamm. «Oleme viiendast klassist koos tegutsenud ja klapime nii inimeste kui ka koostööpartneritena. Jah, seda on raske saavutada, sest režissööriamet on väga egokeskne. Leiame, et idee ehitub ideel. Meie puhul on see väga konstruktiivne viis mingi tulemini jõuda. Sinu algidee viib sind punkti B, aga teine tüüp viib asja edasi punkti C.

Sõbrad & loomingupartnerid Andres Kõpper ja Arun Tamm / Mart Vares

FOTO: Erakogu

Kuna oleme väiksest peale koos asju teinud, siis see amplituud, mille raames meie mõtted erinevad, on piisavalt väike, et suuri lahkhelisid ei tekiks. Meie suund ja huumorimeel on üsna sarnased, aga Arunil on see kindlasti parem!»

Andekas paaristiim teeb kahasse koloriitseid ja silmapaistvaid asju. Hiljutine «Vihane kaheksa» Kinoteatriga on siinkohal hea näide – terve eesti rahvas rääkis 1. jaanuaril ainult sellest.

«Kinoteatriga koos ragistasime ajusid ja väga andekas stsenarist Paavo Piik valas tulemuse stsenaariumi vormi. See oli väga tore ja väga rets tegemine – võtsime kahe ööga üles 35 minutit materjali. Reklaami puhul võtad päevaga 30 sekundit ja filmi puhul paar minutit maksimum.»

Kõpper leiab, et film ja muusika täiendavad teineteist suurepäraselt. Ning temal on artistina peos ka palju selliseid otsi, mille üle muusik tavaliselt kontrolli ei oma. Saab ise oma muusikat luua, arranžeerida, esitada ja videoid teha. «Need alad on niivõrd sarnased! Loo jutustamine visuaali või muusikakeele kaudu – need kaks eriala toetavad teineteist väga! Aga ma ei arva, et kõike peab tingimata ise tegema. Koostöös sünnib asju, mida üksi kunagi välja ei mõtleks. «Eesti laulul» ma NOËPiga näiteks ei osale, küll aga olen üks Angeelia ja Laura Pritsi loo autoritest. Praegu sobib mulle üksi laval olla, aga ma ei ütle, et ei taha kunagi teistega koos üles astuda.»

FOTO: Eero Vabamägi

Loe ka neid

Tagasi üles