Vaba riik ei saa teatada kodanikule pensioni vähendamisest nuiaga pähe ja ajalehe kaudu. Aga vabariigi valitsus sai, saateks «ärge kiunuge» ja «rumal jutt» ministritelt Margus Tsahknalt ja Kaia Ivalt, kirjutab riigikogu liige Jürgen Ligi (Reformierakond).
Sajandi kaalu ümberjagamine oli teist kuud ametis valitsuse paaritunnisel istumisel lihtsalt üks kuuest teemast, suuline, ilma analüüsipaberiteta, ja peaaegu poole jaoks esmakordne. Ministritel oli ilmselt koju kiire, et kohe teatati, et riik maksab pensioni edaspidi ainult tööl olemise, mitte ka makstud sotsiaalmaksu ega hinnangu järgi, mille annab tööle palk.
Valitsusi süüdistatakse vabas riigis ülbuses alati, aga esimest korda ei tule see ameti- ja argumendi uhkusest, ülemäärasest kirest oma tõe ja teadmise kaitsmisel, vaid tühja upsakusest.
Aga ma ei räägi siin lihtsalt stiilist, vaid sellest, et valitsus pöörab riiki pahupidi põhimõtteliselt. Pahempoolsus iseenesest võib olla valitsuse ilmavaateline valik, ent peab olema kodanikuga läbi räägitud ja valimistel välja teenitud. Kui pahempoolsed on väärtusi, millele rajasime oma vaba riigi, kodaniku tahet ja rahva omal maal iseotsustamist näiteks, kahtluse alla seadnud ka varem, siis seadustavad seda oma häälte ja eetrivaikusega praegu ka IRLi paremkonservatiivid.
Aga meil pole demokraatlikku kokkulepet, et enamus võib vähemuselt lihtsalt võtta või et me muudame ümber keele- ja kodakondsuspoliitika ning välispoliitilise orientatsiooni.
Oktoobrirevolutsiooni vaim
Pensionimuudatuse juurde naastes: selle mõõdetav ehk kitsas tulemus on, et näiteks õpetaja pension väheneb kümneid, arsti ja teadlase oma sadu eurosid kuus. Parteijuht Tsahkna seletus oli, et enamik saab juurde. Matemaatiline loogika tema ümberjagamise tehtes on olemas, ent müntide teine pool on kodanike püüdluste ja arengu pärssimine, mis on juba hoopis suurema panusega matemaatika, üldsumma vähendamine.
Majanduslikult edukamatelt äravõtmise ja laiali jagamise ideele rajati oktoobrirevolutsioon ja juunipööre, Eesti Vabariik seevastu taastati leppimises, et haridus ja pühendumus tekitavad erinevusi, aga haritlasi ega ettevõtjaid ei kohelda selle tõttu neetud intelligendikeste, kulakute ega pursuidena.
Poliitiline retoorika ja otsused käänduvad praegu aina enam sinnapoole, et kellegi vedurirolli ei tohi tunnistada, õilsus peitub madalapalgalisuses.
Majanduse analüüs, vastupidi, kinnitab aina, et madalaid palku saab nende subsideerimise asemel tõsta ainult kõrgepalgaline majandusstruktuur, mis ei juhtu ilma eestvedajateta ega ümberjagamisega.
Vabas ühiskonnas peaksime olema kaugel süüdistamisest, et teatud ametite, kvalifikatsiooni ja hariduse väärtustamine tähendab teiste väärtuse pisendamist. Madalapalgalised on sellega nõus sedapidi, et sooviksid lahedamat äraelamist ise või vähemasti oma lastele, küllap hoiavad edule pöialt laiemaltki.
Seni aktsepteeritud ja terve ühiskondlik kokkulepe on olnud igaühe väljavaadete suurendamine võimalikult omal jõul ning eeskätt nõrgemate võimaluste juurdeloomine riigi ja ligimeste toel, mitte tugevamate võimaluste vähendamine. See on loomise loogika. Aga pension ei pea panusest sõltuma mitte ainult põhimõtte, vaid ka pragmaatika pärast. Sest sotsiaalmaksu ja ausalt palka maksab paljude meelest maksta ainult siis, kui sellest suureneb tuleviku heaolu ja konkurendi oleviku oma ei suurene mittemaksmisest.
Vabaduste võtmine
Eesti pensionisüsteem hinnati Euroopa üheks jätkusuutlikumaks juba enne eelmise valitsuse tehtud olulisi muudatusi. Ka on see juba palgaerinevusi tasandavam kui näiteks Soome oma.
Mul on olnud saatus olla kolme samba ehitamise juures ning algataja pensioniea tõstmisel 65 aastale, sidumisel oodatava elueaga, solidaarse osa suurendamisel, pigem hiljem kui enneaegu pensionile minemise soosimisel, eripensionide likvideerimisel, indeksivalemi muutmisel. Seega on süsteemi pidevalt vajadustega kohandatud ning Tsahkna ja Iva jutt eelmiste valitsuste otsustamatusest lühikeste jalgadega. Tagantjärele tuleb pigem rahul olla, et mõni otsus tuli hiljem, siis, kui parameetrid selgemini teada.
Vale on ka jutt, et pension sõltub ka valitsuse plaanis edaspidi töötasust teise ja kolmanda samba tõttu. Esiteks oleme kogu aeg rääkinud käegakatsutavalt kindlast esimesest sambast ehk riiklikust pensionist, mida tagab stabiilne maksude laekumine, ja mitte asjadest, mis jäävad endiseks.
Teiseks tegi Tsahkna ka ettepaneku teine sammas üldse likvideerida. Kolmas sammas on aga madala laega ja enamikul puudub. Kogumispension kannab pealegi investeerimisriski, mis turbulentsemaks muutunud maailmas on aina tõenäolisem, ja on oma kasutuselt hoomamatu ja jäik. Seega võetakse kodanikelt võimalus ja lootus korraliku pensioniga tulevikku kindlustada lihtsalt ära.
Sama märgiline on maksuvaba miinimumi äravõtmine. Väärikas suhtumine riigi poolt on jätta igale kodanikule tulust maksuvaba summa, mida too saab kasutada ilma omapoolse koormiseta. Ka see vabadus muudeti ümber edukamatelt võtmiseks, et nautida jagamise rõõmu. Madalapalgalisuse subsideerimisel jäävad igasugu leevendusest ilma tõelised abivajajad, need, kelle tulud väga madalad ja maksuvabastuse piirini üldse ei küüni. See pole sotsiaalpoliitika, vaid lihtne poliitika.
Et valitsuse pahempoolsus on põhimõtteline ainult tagurpidi tegemise mõttes, näitab ka tema sisemine pahupidisus. Lapsi peetakse majandusliku olukorra poolest äkitselt juba liiga võrdseks ning otsustati kaotada vaesemaid eelistav lastetoetus. Tagasi pöörduti ka hariduses ning taastati tasulise koolihariduse eelistamine solidaarsele, ehkki just tasuta haridus on kindlaim tee kitsikusest välja.
Nürimeelsus välissuhtluses
Ka trahvide sidumine sissetulekutega meenutab sümboolset tõsiasja, et mullune riigipööre kuulutati välja oktoobrirevolutsiooni aastapäeval. Mõlema pöörde tulemid on idanaabri meele pealetung, viimastel kuudel kodakondsus-, haridus- ja keelepoliitikas ning umbkeelsus ja nürimeelsus välissuhtluses.
Et välispoliitikast kaob kirg, oli ette teada, et tipptasemel ka võime kolleegidega suhelda, on juba haiget tegev. Ja eri allikatest on teada, et valitsus on arutanud Balti peaministrite resolutsiooni ja teinud baltlastele ettepanekuid Venemaasse suhtumist pehmendada, mis vähemalt Ukraina asjus ka läbi läks.
See pretsedenditu kild, nagu ka prominentse peaministriparteilase liikumine Vene delegatsiooni seas boikoteeritavas Süürias või nullkodakondsuse idee näitavad, et leping Ühtse Venemaaga ikkagi toimib. Liiga pahempidi on asjad Eesti Vabariigis, võrreldes kokkulepituga – hoolimata sellest, et oleme põhimõtteliselt kokku leppinud ka võimu vahetumiste heades külgedes.
/nginx/o/2020/05/17/13105879t1h2dc3.jpg)