Sisukord
Päevakomm
Postimees
27.01.2017
Eesti Horoskoop Inglisilmadega Hanna-Liisa areneb diagnoosi kiuste Male Mälumäng Palju õnne Dilbert Tallinna–Pärnu maanteele plaanitakse nutikaid liiklusmärke Vanalinna muinsuskaitse ajalugu sai kaante vahele Valitsus kiitis heaks alkoholipiirangute karmistamise Valitsus kinnitas seitsme ühendvalla loomise Eesti lühiuudised «Passimaffia» liikmed astusid kohtu ette Muusikaline meenutus Veljo Tormise mälestuseks Esikülg 27. jaanuar Tagakülg Endine moeärimees asus pensioni pärast võitlusse (5) Majandus Korruptsioonikahtlus püsib RKASi korrektsest käitumisest hoolimata Maailma tuntuima börsiindeksi rekord tõi kaasa nii ovatsioone kui kõhklusi Kütusemüüjad ähvardavad järsu hinnatõusuga (20) Mis vahe on reisibürool ja reisikorraldajal? Välismaa Välismaa lühiuudised 27.01.2017 Viimsepäevakella osutite näit läks veel süngemaks (6) Leinavad lesed jäävad Zimbabwes koduta PERSOON. Elav legend El Chapo Tadžiki naised võtavad üle kodumaalt lahkunud meeste tööd Trump rajab müüri kõikuvale alusele Mille eest maksis Prantsuse parlament konservatiivide esinumbri naisele pool miljonit eurot? Prantsusmaa Rahvusrinde 24 eurosaadikut eesotsas Le Peniga süüdistatakse pettuses Arvamus Jürgen Ligi: pahupidi vabariik (27) Postimees 1934. aastal: Riiga lennukitevabrik Juhtkiri: viimsepäevakell – tuuma- ja kliimariskid (1) Taavi Minnik: kaks korda kaks on viis, kolm korda kolm kümme (2) Urmas Pappel ja Oliver Ait: Hiina energiapoliitika ja -julgeolek (3) Marten Kokk: Hiina roll uuel aastal (2) Kultuur Teater generatsioonideülesest taaskasutamisest Inimene kui linn, film kui luuletus Eesti esinduskoor terveks kuuks ookeani taha (2) Eesti Muusikaauhinnad ehk kõik süsteemid töötavad normaalselt Sport Balti liigas selgusid play-off’i paarid Üle pika aja võitnud Kalev sai Veidemani käima Prantslased vormivad Sildaru teekonna olümpiale filmiks Dopingupatune Johaug valetas Kelly Sildaru üks suur etteaste Aspenis tehtud, kaks seisab ees Ajaratas pöördub kümnendi võrra tagasi Tallinn Vanalinna muinsuskaitse ajalugu sai kaante vahele Tarbija Mis vahe on reisibürool ja reisikorraldajal? Tartu Tartu lähistele Emajõe kaldale plaanitakse võimsat tselluloositehast (22) Taluniku saatus: lehmad lüpsilt otse tapale Üles soojendatud tanklaplaan ajab elanikel karva turri Suured sigalad püsivad katku kiuste, väiketootjad vannuvad alla Tartusse ilmuvad uued pakendikonteinerid (2) Üheksandikud sepitsesid ülikoolis tulevikuplaane Uhkes hoos tartlased tunnistavad üksnes võite Vaksali kogukonnaaed kolib Karlovasse Meelelahutus Koomiks Sudoku

Taavi Minnik: kaks korda kaks on viis, kolm korda kolm kümme

2 min lugemist
Taavi Minnik FOTO: Postimees

Viimasel ajal on moodne rääkida tõejärgsest ühiskonnast. Pean tunnistama, et mulle isiklikult ei meeldi moesõnad. Ka «tõejärgsuse» puhul näib, et tegu on kõigest eufemismiga, millega tähistatakse edukaid propagandavalesid.

Tõega on küll nii, et ühest küljest on tõde see, mida inimesed usuvad, teisest küljest see, mis ei tekita neis kahtlust. Selles mõttes on mõlemad teatud kokkuleppe tulemus ning aeg-ajalt võivad need lepped muutuda. Ent kui maailmas ringi vaadata, siis võib öelda, et kätte on jõudnud relativismi kuldaeg. Seda nii poliitikas, kultuuris kui ka elus tervikuna. Ka eesti meediaväljaannetes korrutavad mõned, et pole olemas tõde ega valet nagu ka absoluutset headust ega kurjust. Pole Mordorit, pole Kääbiklat ning üleüldse pole maailmas kõik sedavõrd ühene, vaid on suhteline.

Kui see tõepoolest nõnda on, siis pole ju vahet ka tegeliku ja väljamõeldu, vana ning uue, ida ja lääne, vasaku ja parema, sisemise ja välimise, arenenu ja mittearenenu, liberaalide ja totalitarismi ning autoritarismi poolehoidjate jne vahel. Seepärast oleks õige rääkida hoopis tegelikkusejärgsest maailmast. Kaks korda kaks võiks ju siis vabalt olla viis ning kolm korda kolm kümme.

Üldse, milleks nende tehete vastuse pärast pead murda, kui mingit tegelikkust olemas pole? Mitte midagi teada on tänapäevases postmodernses maailmas peamine vabadus. Postmodernism on vananeva ja pikalt külluses elanud ühiskonna väsimus progressist ning mõtlemine on kahtlemata kurnav tegevus, seega võib vabalt sellest hoopis loobuda. Nii kõnnibki maamunal ringi juba mitu põlvkonda, kes mitte midagi ei tea.

Poliitikas kujutab postmodernism endast ohtlikku müüti, lahtiütlemist usust lääne jõudu ning ühiskondlikku progressi. See sai omal ajal võimalikuks tänu külma sõja lõpule, kui kadus ideoloogiline konkurents lääne elukorraldusele vähemalt teoreetilist alternatiivi pakkunud kommunistliku omaga. Praegu aga seisab läänemaailm vastamisi riikide blokiga, kes on muutnud agressiivse välispoliitika osaks oma sisepoliitikast ning kasutavad jõhkralt ära läänemaailma nõrkust kriisidele ja probleemidele vastu astumisel, mis tulebki sellest, et lääne poliitikud mõtestavad maailma postmodernismist lähtudes ja eklektiliselt.

Nii pole mingit vastuolu näiteks skisofreenilises olukorras, kus agressor on konfliktis ühtlasi ka rahuvahendaja ja kriisi reguleerija. Kas kellelegi oleks näiteks Talvesõja päevil pähe tulnud, et seltsimees Stalin võinuks kõrvuti Daladier’ ja Chamberlainiga vahendada Risto Ryti läbirääkimisi Terijoe valitsusega? Postmodernistlikul ajastul siin vastuolu ei ole. Tõtt-öelda poleks midagi halba selles, kui postmodernism oma haua leiaks, kuna kaalul on midagi palju enamat: tänapäevase läänemaailma säilitamine.

Seotud lood
26.01.2017 28.01.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto