Sisukord
Arvamus
Postimees
31.01.2017
Eesti Haiglajuhi skeemid matsid pensionäride kirsturaha (9) Male Mälumäng Dilbert Palju õnne Horoskoop Tagakülg Logistikaärimees: Deutsche Bahn juba uurib Rail Balticut (12) Majandus Eesti majanduse lühiuudised Välismajanduse lühid Kreeka võlakatel podiseb taas (1) Logistikaärimees: Deutsche Bahn juba uurib Rail Balticut (12) Coop loob maapiirkondadele uue panga (1) Investor Mari flirdib Leeduga (1) Välismaa Välismaa lühiuudised 31.01 Musta nimekirja kantud islamiriigid vastavad omakorda keeldudega Leedu tugevdab kaitset Trumpi moslemikeeld süvendab Euroopa liidrite ärevust Viini kodutud näitavad turistidele tänavaelu Arvamus Volli Kalm: ülikooli mõte (3) Eiki Nestor: pension läheb paindlikuks, sest elame järjest kauem (10) Kaire Uusen: on aeg hakata Eestile asumaid ostma (7) Margus Parts: alternatiivse tõe apostlid (4) Edasi 1989. aastal: tervist Onu Sam! Juhtkiri: rohkem läbipaistvust Rail Balticusse (1) Kultuur Mina olen filmimees. Kes sina oled? Alasti publiku ees? «Novembri» peaosalistele pole see probleem (4) Sport Spordi lühiuudised Kontaveit tõusis kaheksa koha võrra Sildarud – tagasihoidlikud maksimalistid Sky rattatähed said kaela järjekordse süüdistuse: 2015. aasta Touril sõideti mootoritega Trump tegi rüütlist tulnuka (2) Tartu volle uus tõus ehk 16 mängu kaotuseta Tarbija Teaduse ja Tehnika väiksemad lood Teaduse ja Tehnika lühiuudised Vesinikust tehti metall Tartu Tartu hauaplatsid jõuavad lõpuks inforegistrisse Alaealiste komisjonid kaovad. Kes suunab lapsed tagasi rajale? (4) Monorelsi idee viib Tartu uutesse kõrgustesse. Kas utoopia? (32) Priit Pullerits: Eesti suusatajate viljatud ponnistused (1) Maitsenaudingute kuu leevendab tartlaste kõhukorinat Kadunud Kentsi järve taastamine neelab oma miljon eurot Bluusivennad ja -õed ootavad veebruari Tartu saalihokinaised lähevad koondisega MMi piletit püüdma Meelelahutus Koomiks Sudoku

Volli Kalm: ülikooli mõte

4 min lugemist
Volli Kalm FOTO: Sille Annuk

Haridus on odav võrreldes hinnaga, mis läheb ühiskonnale maksma harimatus ja ignorantsus. Ühtlasi loobugem Eesti väiksuse kompleksi eksponeerimisest. Tänu haridusele on Eesti pigem suur, arvestades me suutlikkust üleilmse mõjuga kunste ja teadust luua, digiteeruda, elusloodust hoida jne, kirjutab Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm.

Praegune ülikool erineb oluliselt sellest, mis ta oli veel viis aastat tagasi, inimpõlvest rääkimata. Teadmised ja informatsioon pole enam õppejõu-teadlase monopol, vaid kättesaadavad pea kõigile. Ülikooli lõpetamisega koos ka õppimise lõpetamine ei garanteeri surmani targa «maa soola» staatust.

Üleilmastumine on avanud võimaluse õppida kus tahes, valida haridustee, lähtudes selle kvaliteedist ja perspektiivsusest, ning ühitada seda tööga. Kasvav teabe hulk ühes tema sortimise ja analüüsi võimalustega muudavad õppe sisu ainukordseks, sest igal järgmisel aastal on see eelmisega võrreldes uuenenud. Nõnda, et näiteks viis aastat tagasi ja täna välja antud diplom võib olla küll sama nimega, aga haridus paljuski erinev.

Kas see kõik tähendab, et ülikooli mõte, eesmärk ja ülesanded tuleks kasvava kiirusega muutuvas maailmas ümber sõnastada? Veel hiljuti oli mõjukas arvamus, et ajalugu on lõppenud, praegu räägitakse, et tõe tõsiseltvõetavus on lõppenud. Nii tundubki ühtedele, et hariduselus on raske näha ideed ning hoolimata refomidest kohtab haritud inimest harva (Marju Lepajõe, Akadeemia 2017, nr 1), teiste arvates on Eesti haridussüsteem tekitanud meile mugavus- ehk hobiülikoolid (Argo Rosin, PM 10.01) või et kuigi ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest, valitseb Eestis tõejärgne situatsioon, voodoo, silmamoondus ja hookuspookus (Barbi Pilvre, EPL 23.01).

Rahu, ainult rahu, tuleb siinkohal öelda neile, kelles muutlik maailm arenguvõimaluste pakkumise asemel ebakindlust ja hirmu tekitab. Vaatamata sellele, et ka ülikool muutub, on temas siiski rohkem jäävat, kui esmapilgul tundub. Ülikool kui institutsioon on kestnud järjepidevalt üheksa sajandit ning üle elanud sõjad, reformatsioonid, erinevad ühiskondlikud korrad, rääkimata poliitilistest režiimidest või valitsejatest. Ülikoolide kestvuse alus on alati olnud oma akadeemilistest põhiväärtustest kinnihoidmine ja sellel tugineb ka nende vajalikkuse üldrahvalik äratundmine ehk haridususk, nagu Eestis öeldakse. Bologna Ülikooli 900. aastapäeval allkirjastatud Magna Charta Universitatum ütleb: «Ülikoolid loovad ja kannavad edasi kultuuri uurimistöö ja õpetamise kaudu.»

Tõenduspõhine teaduslik lähenemisviis kõigis oma põhitegevustes on ülikooli toimimise olulisim põhimõte, mis ei muutu sellest, kuidas uued teadusharud tekivad ja teised kaovad, mis keeles haridust omandatakse, kas õppija on eestlane või süürlane või kuidas toimub Brexit. Alusteaduste tähtsus kõrghariduses ei ole kuhugi kadunud, vaid pigem kasvab. Sellest sünnib iga rahva ja kokku üleilmse tarkuse kasvatamine ja hoidmine maailmas, mis aina kiiremini ja komplekssemate probleemide kaudu muutub. Uusi ja esmakordseid ülesandeid ei lahenda vanade teadmiste ja meetoditega. Selles mõttes toimub võidujooks teaduse ja arenduse ning globaalselt esile tõusvate probleemide vahel. Küsimus on selles, kumb enne: kas leitakse uued lahendused või kuhjuvad mured energia-, vee- ja toiduvarustusega, kliimamuutuste, ühiskonna vananemise, migratsiooni, tehnoloogilise kihistumisega.

Ühiskonnale tervikuna on oluline hoida kõrghariduse ja selle vundamendiks oleva teaduse erialaselt laia katvust. Meie kollektiivne tarkus, kultuuri- ja keeleruum, milles elame, peavad meil võimaldama mõista kõike maailmas toimuvat, aga eriti aru saada ja kasutada ka seda uut teadmist, mida me ise ei loo. Teisiti öeldes: olla ühiskonnana mõistev, arusaav ja panustav osaline üleilmses teadmiste ruumis. Paraku pole ei ülikoolid üksikuna ega Eesti tervikuna võimelised tipptasemel lisa andma kõigisse olemasolevaisse või sündivaisse teadustesse. Paljudesse siiski oleme.

Ootused, mis eeldavad ainuüksi teadaolevate ja «järgmise nädala» ülesannete lahendamist ülikoolide poolt, viivad nende kollektiivse vaimse võimekuse alavääristamisele ja -kasutamisele. «Ühel päeval, sir, kogud sa sellelt makse,» vastas füüsik Michael Faradey Briti rahandusministrile William Gladstone’ile, kes küsis, kas tema elektriuuringutest mingitki praktilist kasu on.

Ka sisult akadeemilistes küsimustes on lihtsam piirata oma tähelepanu ainult sirgjooneliste päevapraktiliste küsimustega ning mitte tegelda hariduse ja teaduse ühiskondliku alusmõttega terviklikult. Kuuleme iga päev nii kodus kui Euroopas laiemalt, et ülikoolid tehku midagi inimestele ja majandusele kasulikku, panustagu rohkem ettevõtlusse, koolitagu ainult neid, keda tööturul nõutakse. Ja ongi täiesti õigus! Ülikoolid on võimelised senisest palju rohkem panustama praeguste või praegu teadaolevate ülesannete lahendamisse. Aga kas see on ülikoolide peamine ja ainus ülesanne? «Vähema eest rohkem» (ingl more for less) on poliitiline loosung, mis kirjeldab kujunenud olukorda, kus kõrgharidus on ammu muutunud massihariduseks, aga millesse avalik sektor ei suuda raha juurde panna.

Eesti ülikoolide kasumlikkuses on kasvuruumi. Just nimelt ühiskonna igakülgse vaimse kapitali hoidmise ja kasvatamise nimel peame vältima ülikoolide degradeerimist kõrghariduslikeks ametikoolideks. Kõrgepalgalisi, loomingulisi ja nutikaid, suurt lisandväärtust loovate töökohtade poole liikuvale või selle eesmärgiks seadnud ühiskonnale oleks selline tee hukatuslik.

Kõikjal maailmas on ülikoolid need vaimsed ja füüsilised keskused, milles valitsev teadmiste hulk meelitab kohale loomingulised ja innovaatilised inimesed ning nendega seotud eluviisi ja ettevõtluse. Rääkimata ülikoolidega traditsiooniliselt seotud loometegevusest vabade ja kaunite kunstide alal. Aga naiivne on arvata, et ülikoolid kui sellised ise oleksid majanduse vedurid. Valik on selles, kas panna ülikoolid ise «tarka tööd» tegema või hoopis hoolitsema keskkonna eest (haritud inimesed, uuel teadmisel sündiv ettevõtlus), mis tekitab ja võimaldab vaimse loomingu ja targa majanduse arengut. Ehk kas hindame ülikoolide sotsiaalmajanduslikku mõju nende tehtud ettevõtluslepingute käibe kaudu (st ülikool kui ettevõte) või nende lõpetajate saavutuste järgi?

Lisaks on korduvalt tõestatud, et kõrgharidusega inimesed on keskmiselt tervemad, töötavad kauem, on sotsiaalselt aktiivsemad, suurema sissetulekuga. Värske näide hariduse olulisusest lausa globaalsete arengute suunamisel on hääletus Brexiti üle – kõrgharitud ütlesid enamasti «ei», madalama haridusega «jah». Olnuks kõrgharituid olnud mõni miljon rohkem… Tulemus on selline, mille järelmid on mõõtmatult suuremad kui Briti ülikoolide aastakümnete sotsiaalmajanduslik mõju kokku.

Eesti jaoks on igaühe haridus tähtis, sest rahvusvahelistel kohtumistel või läbirääkimistel saame laua taha sama palju inimesi kui 20-, 40- või 80-miljonilised riigid. Euroliidu eesistumise on üks selliseid olukordi. Nii on tegemist meie ühiskonna väga tugeva võimendusega ja kuigi meie valik on piiratud hulgast, peavad valitud olema võimalikult head. Haridus on odav võrreldes hinnaga, mis läheb ühiskonnale maksma harimatus ja ignorantsus. Ühtlasi loobugem eksponeerimast Eesti väiksuse kompleksi. Kas keegi on kuulnud Luksemburgi hala väiksuse pärast? Tänu haridusele on Eesti pigem suur, arvestades meie suutlikkust üleilmse mõjuga kunste ja teadust luua, digitaliseeruda, demokraatlike valimiste kaudu võimu vahetada, elusloodust hoida.

Seotud lood
    30.01.2017 01.02.2017
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto