R, 27.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eesti kultuuri täheatlas: manifestide ajastu

Rein Veidemann
, TLÜ emeriitprofessor / Postimees
Eesti kultuuri täheatlas: manifestide ajastu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Rein Veidemann
Rein Veidemann Foto: Mihkel Maripuu

«Aeg on sekka lyvva meil, kes me tarvet tunneme vaimu tribunaali ette tuvva seda aatetust ja korruptsiooni, ja kes me, paratamata kaasan kanden homse päeva ideid, halastust ei tunne hukkuva tänapäeva vastu. / --- / Meid on yhte viind oppositsioon raha vastu, kuhu oleme määrat kõngema. Ei ole meie sihiks yhiselt uusi esteetilisi veendumusi kuulutada! Astugem igayks oma ette oman vaimlisen loomingun, kuid löögem yhenkoon yhise vaenlase pihta! Relvaga, mida igayks paremini valitseb: kas sõnapiitsaga, sõna-ahinguga või sõna-tapperiga! Tarapita!»

20. sajandi kahel esimesel kümnendil, mille sisse mahuvad kaks Vene revolutsiooni, reaktsiooniaastad, I maailmasõda ning uute rahvusriikide, sh Eesti Vabariigi sünd, ilmus mitmeid kultuuriideoloogilisi ja -poliitilisi manifeste. Need olid seotud uue loovpõlvkonna esileastumise ja enesekehtestamisega, milleks parim viis oli rühmituda, asutada oma väljaanne, tänapäeva mõistes platvorm, ning loota, et kuulutatav tõde ja sellest kantud looming omandab üldkehtivuse, kuulutajad ise aga pääsevad mitte ainult parnassile, kus on alati kitsas, vaid ka kirjandus- ja kultuurilukku või koguni laiemalt ajalukku. Teisisõnu, süttivad tähed jäävad sirama ka kujuteldavas tulevikus. Keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste on oma raamatus «Eesti kirjanduse avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I» (2006) käsitlenud põhjalikult toonast manifestidest küllastatud ajajärku, alates Noor-Eestist (1905) ja lõpetades kogumikuga «Tulirynd. I» 1927.

Siin toodud katkend ühiskondlik-kultuurilise võitluse tippu tähistava, Tarapita-nimelise kirjanike ühenduse (J. Semper, A. Adson, A. Alle, J. Barbarus, A. Kivikas, J. Kärner, G. Suits, A. Tassa, F. Tuglas, M. Under) kultuuripoliitilise ajakirja 1921. aasta septembris ilmunud esimesest numbrist on ilmekas näide kirjanduse, laiemalt võttes sõnakunsti ja vaimuloomingu käsitamisest tegelikkuse muutja või vähemalt mõjutajana. Kujundlikult öeldes: ilu mitte ainult ei päästa maailma, see ka loob maailma. 

Märksõnad
Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Majandus
Maailm
Arvamus
Kultuur
Sport
AK
Elustiil
Tagasi üles