Sisukord
Arvamus
Postimees
02.02.2017
Eesti Eesti ümberjagamine teeb valimised ettearvamatuks Palju õnne Mälumäng Male Horoskoop Dilbert Tagaots Rannaala planeerijad ootavad Pirita elanike arvamusi Luganski separatistid tahavad Eesti kodaniku välja vahetada (14) Mees peksti kümnete silmapaaride ees poolsurnuks (44) Majandus Rändlustasud kaovad: Ansip rõõmustab, operaatorid mitte Viinariiulite peitmine nõuab kauplustelt miljoneid eurosid (11) Majanduse lühiuudised Apple on taas mobiilikuningas Välismaa Ungari kompab piire PERSOON: Väikse Saksa linna alkohoolikust kantslerikandidaadiks Välismaa lühid Arvamus Erkki Bahovski: vabaduse hääbuv kaja (31) Jaan Lahe: kristofoobia – ühe nähtuse anatoomia (32) Priit Pullerits: Eesti, millega aitad sina Kellyt? (12) Vladimir Sazonov: mis saab Islamiriigist? Postimees 1930. aastal: Tartu rahu 10. aastapäev Sven Sester: tulumaks kahaneb, mitte ei kasva (1) Juhtkiri: liiga tavaline vägivald (1) Kultuur Jahimees põline pervert (3) Arne Maasiku ülev arhitektoon Sport Venemaa nelikult võeti medalid Spordi lühiuudised Seljaga hädas olnud Seim rippus pea alaspidi, nõelad kandades (1) Olümpiavõitja toob Eesti aerutamisse uue hingamise UEFA president tegi jalgpalliuuendused maatasa Eesti parim naisujuja Romanjuk sihib MMil isiklikke rekordeid Tallinn Rannaala planeerijad ootavad Pirita elanike arvamusi Tarbija Kasvavad palgad kergitavad ka Eesti korterihindu Keldrisse kodu rajamine on paras loterii Kodu lühiuudised 2.01 Tartu Lehkav kaubahall peletab linnakodanikke (4) Ülikooli tänava remont lükkus järgmisse aastasse (1) Kas teate, kus kunstnikud sellise Tartu talletasid? Lõunakeskuses ehitus lõpusirgel: Sophia, Fii ja Apollo hakkavad juba ilmet võtma Poskalased lõid üksteise välimääraja Meelelahutus Koomiks Sudoku

Jaan Lahe: kristofoobia – ühe nähtuse anatoomia

5 min lugemist
Jaan Lahe FOTO: Liis Treimann

Kristofoobid seda ehk ise ei taju, kuid viis, kuidas nad elavad välja oma hirme, võib olla nende kaaskodanikele sügavalt häiriv. Paraku tuleb kristofoobidel arvestada sellega, et neil tuleb jagada ühist eluruumi ka kristlastega ning seda ka siin Eestis, kirjutab teoloog ja religiooniloolane Jaan Lahe.

Kui olin algaja usuteaduse üliõpilane (aasta võis siis olla 1991), pidin kord pidama hommikupalvuse toomkirikus. Mäletan, et kui sisenesin talaaris kirikuruumi, astus sinna just sisse trobikond venelastest turiste. Mind nähes tõmbusid nad eemale ning nende nägudelt peegeldus siiras hirm.

On aasta 2017. Mustamäe Maarja Magdaleena kogudus plaanib ehitada Mustamäele kirikut. Maa on selleks kogudusele eraldatud, projekt valmis ja on loodud ka sihtasutus, mis hakkab kiriku ehitamisega tegelema. Olen lugenud vastukajasid kiriku ehitamise ideele ja meelde on jäänud üks kommentaar. Kommentaator väitis, et tema meelest on lubamatu, et kirik ehitatakse kohta, mille lähedal asub kool.

Need on vaid kaks näidet, kuid minu arvates iseloomustavad need hästi nähtust, mida võiks nimetada kristofoobiaks ehk maakeeli hirmuks kristluse ees. Nähtus ise on vana – juba Rooma keisririigis liikusid kuulujutud kristlastest kui hirmsast salaseltsist, kes sööb väikseid lapsi ja harrastab kõikvõimalikku kõlvatust. Nagu on näidanud ajaloolased Jaques Le Goff ja Carlo Ginzburg, on need süüdistused teatud mõttes universaalsed etteheited, mida eri religioossed grupid on läbi aegade üksteisele esitanud. Varaste kirikuisade gnostikutevastane poleemika, mida on värvikalt käsitlenud Kurt Rudolph, näitab, et ka kristlased on esitanud selliseid süüdistusi teiste kristlaste aadressil – nende aadressil, kelle usk on nende meelest õigest õpetusest ja traditsioonist hälbiv. Aga tuleme tänapäeva.

Milline on eestlaste suhtumine kristlusesse ja kirikusse? Seda näitavad uuemad uurimused, millest viimase, 2015. aastal läbi viidud «Elust, usust ja usuelust» tulemused avaldati hiljuti kogumikus «Kuhu lähed, Maarjamaa?» Uurimusest selgub, et «ateistiks ehk Jumala ja muu üleloomuliku eitajaks» (formuleering on minu kui teoloogi meelest küsitav) peab end küllaltki väike protsent Eesti elanikest. Teiselt poolt on väike ka kirikutesse ja muudesse usuühingutesse kuuluvate inimeste protsent.

Nagu on näidanud Atko Remmel, on niisuguste küsitluste puhul suurim probleem see, et inimesed võivad ühe ja sama asja all mõelda sootuks eri asju. Nagu näitan oma viimases Sirbis ilmunud artiklis «Jumal pole puust» (13.01), võib näiteks «Jumala eitamine» sageli tähendada vaid ühe teatud kindla jumalapildi eitamist või õigemini sellele vastandumist. Teoloog Paul Tillich on öelnud, et kui Jumalat kujutatakse ette vaid inimest kontrollida tahtva kalgi türannina (ja teine osa inimesi Teda ette kujutada lihtsalt ei suuda), siis on ateismiks nimetatud hoiak sellele vaid terve ja loomulik reaktsioon.

Oluline tegur, mida statistilised uuringud ei kajasta, on inimese emotsioonid. Ometi on neil tähtis koht inimeste hoiakute mõistmisel, sest viimased ei ole enamasti ratsionaalsed. See käib kõige otsesemalt ka kristofoobia kohta. Kui tasakaalukas, erudeeritud ja eeldatavalt laia silmaringiga inimene hakkab iga teoloogilise väite puhul otsima selle tagant kristlaste soovi end upitada, teistest paremaks pidada ja neile «koht kätte näidata», ei ole see ju ratsionaalne. Vahendeid enda upitamiseks ja oma paremuse tõestamiseks on ju teisigi – miks peaks selleks ilmtingimata kasutama religiooni või kristlust? Paraku olen kohanud ja kohtan ikka ja jälle just sellist hoiakut ühe osa meie haritlaste hulgas.

Kui siia lisada jutud kiriku tohutust kasuahnusest, soovist valitseda «rumalaid hulki» jne, taban end aina enam mõttelt, et nõukogudeaegne ateistlik selgitustöö on olnud väga edukas – tahame seda siis tunnistada või mitte. On tõsi, et negatiivne suhtumine religiooni resp kristlusesse pole midagi nõukogude ideoloogiale eriomast – seda kohtab teisteski totalitaarideoloogiates, kuid ka mitmesugustes ennast humanismiks tituleerivates mõttesuundades, millel minu arvates ei ole aga tõelise humanismiga, st inimese humanitas’e jaatamise ja selle edendamisega, midagi pistmist. Ka antiklerikaalsusel on pikk traditsioon, mille juured lähevad tagasi uusaja algusesse ja mis on Eesti puhul seotud meie ajalooga ning meie rahvusluse ja religiooni suhetega, mis on olnud komplitseeritud. Põhiline ristiusu vastu esitatud väidete arsenal pärineb siiski üksüheselt nõukogude ateismist.

Ma ei samasta ateismi ega antiklerikaalsust kristofoobiaga. Ateism kui kõiki religioonide põhipostulaate eitav ja religiooni kui nähtust kahjulikuks pidav mõttesuund ei pea ilmtingimata rajanema hirmul, vaid sellel võivad olla ka puhtintellektuaalsed, filosoofilised alused. Ent inimene pole vaid intellektuaalne olend ja seetõttu mängivad selle mõttesuuna esindajate puhul sageli olulist rolli ka emotsionaalsed tegurid, millest üks on hirm. Mida siis kardetakse?

Kardetakse, et usk pöörab inimesed ära, st muudab neid. Et usk (kristliku usu tähenduses) takistab inimese vaimset arengut, muudab inimese irratsionaalseks jne. Kõigi nende väidetega on aga paraku nii, et mõne konkreetse üksikindiviidi kohta käivana võivad need väited olla isegi tõesed. On näiteks fakt, et religioosne usk muudab inimest (see on lausa viimase eesmärk), kuid kuidas see muudab, on individuaalne. Üksikindiviidi tasandil võivad paika pidada ka väited vaimse arengu takistamises ning irratsionaalsusse juhtimises, kuid neid väiteid ei saa mingil juhul üldistada kristlikule religioonile kui tervikule selle 2000-aastase ajaloo vältel, arvestades, kui palju eri nägusid võib olla kristlusel.

Kuidas kristofoobia tekib? Sellele küsimusele saab ehk vastata analoogia abil ühe teise foobiaga, milleks on ofiofoobia ehk serpentofoobia – hirm madude ees. Aleksei ja Marcus Turovski kirjutavad: «Inimeste hirmud madude ees on levinud üle kogu maailma. Ka nendel rahvastel, kes elavad maadel, kus looduses ei ole kuigivõrd mürgiseid madusid (näiteks tavaline rästik) või puuduvad need sootuks (Iirimaa). Ometi ei ole madude kartus inimesel ilmselt kaasa sündinud. Tavaliselt ei kohta me pelglikku reaktsiooni madude suhtes lastel, kes on alla kahe aasta vanused. Ega ka lastel, kelle perekonnas ei ole madude kartust ning keda ei ole seetõttu mingil põhjusel hoiatatud. Ilmselt areneb ofiofoobia või serpentofoobia kolmel võimalikul alusel: esiteks isiklik traumaatiline kogemus (mis on enamasti ka koertekartuse põhjustaja), perekonna traditsiooniline negatiivne ja hirmusega otseselt seotud suhtumine, ja kolmandaks kultuurilis-traditsiooniline, eelkõige mütoloogiline madude kartus /---/.» («Teekond urust templiss», 2016)

Pole midagi parata, paljud asjad meie elus on ette andnud keskkond, milles oleme kujunenud, ja kuigi see pole deterministlik (alati on võimalikud teatud erandid), on meie kujunemiskeskkond ilmselt (geneetilise pärandi kõrval) üks olulisemaid tegureid, mis teeb meist inimesed, ja just sellised inimesed, nagu oleme. Kui inimesel on vaid negatiivsed kogemused seoses ristiusuga, ta on kasvanud üles keskkonnas, kus usklikkust on peetud hälbeks ja tal puudub ka religioonialane haritus, on mõistetav, et tema hoiak kristlusesse on negatiivne. Kristlus on sel juhul talle nn kultuuriline teine ja nagu teame, suhtutakse viimasesse ikka eelarvamuslikult. «Teist» kirjeldatakse stereotüüpide kaudu, millel sageli pole tegelikkusega midagi pistmist. Ma ei usu, et kohustusliku usundiõpetuse sisseviimine koolidesse, mille raames käsitletaks ka kristlust, oleks lahendus sellele probleemile. Ühes olen aga veendunud: ühiskond on seda tervem, mida rohkem on temas haritust ja vähem eelarvamusi ning irratsionaalseid hirme. Nagu on näidanud oma raamatus «Hirmu põhivormid» Fritz Riemann, pole hirm iseenesest veel midagi negatiivset, kuid see muutub selleks, kui hakkab häirima inimese normaalset elu.

Kristofoobid seda ehk ise ei taju, kuid viis, kuidas nad elavad välja oma hirme, võib olla nende kaaskodanikele sügavalt häiriv. Paraku tuleb kristofoobidel arvestada sellega, et neil tuleb jagada ühist eluruumi ka kristlastega ning seda ka siin, Eestis.

Seotud lood
01.02.2017 03.02.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto