Sisukord
Kultuur
Postimees
04.02.2017
Eesti Kodanikuks pürgijaid võib oodata kindla sissetuleku nõue (5) Mälumäng Metropoli hotelli tulistaja peidab end politsei eest Horoskoop Palju õnne Dilbert Male Jaapanlane, kes tunneb Jaan Tõnissoni Ninasarvik peab sünnipäeva Arstid teevad ettevalmistusi streigiks Meremuuseum tõmbas kaotsis asjadele kriipsu peale Tosin liikursuurtükki nelja aastaga (29) Majandus Majanduse lühiuudised Kõrgem kütusehind veab üles ka bussipiletite hinnad (1) Välismaa Rumeenlastel korruptsioonist mõõt täis Louvre’i juures ründas mees sõdureid matšeetega Arvamus Peeter Espak: «avatus» ja «sallivus» eestlast ei iseloomusta, oleme umbusklikud patrioodid (5) Postimees 1893. aastal: Soomes 40 kraadi külma Kalev Vilgats: rong sahiseb läbi Pärnu (5) Saksa sotside päästeingel Üllatajast poodnik-pankur Parimaks treenitakse Kratt aitab ikka Juhtkiri: tegijal juhtub – ja kõik? (1) Ene Pajula veste: Mammi meelest oli ERMi hernesupp suurepärane EKI keelekool: Kihnu keele kiituseks Peeter Langovitsi tagasivaade: uued kiirabiautod tulid vastiseseisvunud Eestisse Lõuna-Koreast Kultuur Kärbsed lähivaates Nädala plaat. Tagasi normaalsusesse Keskeakriis koidab Aja auk. Popmuusik Sport Spordi lühiuudised Jacksoni skandaali korduse ja legendide ootuses Tänak ootab adrenaliinilaksu, Latvala hoiatab Ogier' matkimise eest Eestlased Pyeongchangist: mugav, aga idamaise kiiksuga (1) AK Eesti kultuuri täheatlas: manifestide ajastu Punk või äri, äri Keskeakriis koidab Kaasakiskuv jutustus Tallinna vanalinnast Aja auk. Popmuusik Nädala plaat. Tagasi normaalsusesse Hundisilmalt Soome püssi alla – ühe soomepoisi teekond (4) Poiss, kes tantsis hobuste ja päikesega (2) Peeter Langovitsi tagasivaade: uued kiirabiautod tulid vastiseseisvunud Eestisse Lõuna-Koreast Heili Sepp: kaalul on sõnavabadus (9) Risto Berendson: valikud ei ole alati mustvalged (6) Arter Horoskoop Ilona Leib: teretamisest ja teretamata jätmisest (1) Rehepapid novembris Asjad, mida paljud meist enam ei mäleta... (65) Härrasmehe tagasitulek – welcome, chap! (1) Tõnis Niinemets: sisimas meeldib mulle olla sarimõrvar (2) Kui suur on valu hind? (1) Stockholmi sisustusmess pakub ideid ja silmailu Jaapani cool ja Lapi külm Küüslauk. Aga must Mis tegi tegelikult Trumpist presidendi? Tõsielusari! (4) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Kaasakiskuv jutustus Tallinna vanalinnast

2 min lugemist
Anu Seidla, Riin Alatalu «Boris Dubovik: «Vanalinn, minu lemmik!»» FOTO: Raamat

Boris Dubovikule on Tallinna vanalinn A ja O: ühekorraga nii töö, hobi kui ka «isiklik omand». Vanalinn on tema domeen, kus ta tegutseb nagu keskaegne vürst. Tema kehtestab siin oma mängureeglid, millel on siin suurem kaal kui abstraktsel õigusnormil. 

Muinsuskaitse on üldse Eesti riigis ja tõenäoliselt mujalgi valdkond, kus pelgalt kirjaliku õigusega kaugele ei jõuaks. Iga mälestis ja olukord on unikaalne. Muinsuskaitses ei eksisteeri standardseid lahendusi – mis on hea ühes, ei tarvitse seda olla teises kohas, mõjudes mõnikord suisa anakronismina, kuigi võib vilumatule pilgule näida suurepärane.

Ühesõnaga, muinsuskaitse on ideoloogia, mille sõnum võiks kõlada üsna triviaalselt: mälestis ennekõike. Seepärast peaks muinsuskaitsjatele olema südamelähedane tänapäeval äärmiselt ebademokraatlikuna kõlav jesuiitide põhimõte «Eesmärk pühitseb abinõu».

Ma ei ole kindel, kas Boris Dubovik ennast abstraktse muinsuskaitse filosoofiaga koormab, aga usun, et ta tajub muinsuskaitse missiooni aksiomaatiliselt. Aga ma oleksin  ebaobjektiivne, kui peaksin teda «tüüpiliseks» muinsuskaitseametnikuks. Ta ei ole seda kunagi olnud ega tahtnudki olla. Vastupidi, niisugune võrdlus oleks talle solvav.

Dubovik on muinsuskaitsjana kirglik ja spontaanne, mõnikord jonnakas – sugugi mitte ametniku natuur. Sellegipoolest on ta juhtinud Tallinna muinsuskaitset varsti juba 20 aastat, ja seda eelkõige põhjusel, et vaid niimoodi saab ta väljendada oma suurimat armastust vanalinna vastu. Ja ta teab, et keegi ei armasta vanalinna nii palju kui tema. Ma üldse ei imestaks, kui tal oleks selles suhtes õigus.

Anu Seidla ja Riin Alatalu kirjapandud, toimetatud ning illustreeritud Boris Duboviku kõnelused Tallinna vanalinnast on äärmiselt kogenud ja professionaalse muinsuskaitsja, ajaloolase ja restauraatori mõtisklused vanalinna muutumisest, õnnestumistest ja ebaõnnestumistest ja kitsaskohtadest ning eelkõige sellest, mis on Tallinna vanalinnas viimase saja aasta jooksul tehtud ja juhtunud.

Ma usun, et keegi ei suudaks seda kaasakiskuvamalt edastada kui Dubovik, kelles on kokku kasvanud vanalinna tõeline fanaatik ja 45-aastase kogemusega uurija. Arusaadavalt on tema vaade subjektiivne, aga see-eest on see põnev.

Tema jutustust võib võrrelda filtreerimata õllega, mis võib meeldida või mitte, aga see on ehe. Tuleb tunnustada toimetajaid, kes on säilitanud Duboviku eheduse ja ainult talle omase isikupära, sekkudes vaid äärmise tarviduse korral väljenduse selguse ja täpsuse huvides.

Kokkuvõttes võib Boris Duboviku raamatut «Vanalinn, minu lemmik» soovitada nii neile, kes on Tallinna vanalinna võlu ja eheduse alles avastanud, kui ka neile, kes ei suuda vanalinnata üldse elada, aga kõige enam lugemissõbrale, kes tahab avastada midagi uut – olgu selleks siis vanalinn, ajalugu või legendid, milleks on ilma igasuguse kahtluseta ka Boris Dubovik.  

FOTO: Raamat

Anu Seidla, Riin Alatalu, «Boris Dubovik: «Vanalinn, minu lemmik!»»

Vana Tallinn muinsuskaitsja pilgu läbi. Ajakool OÜ, 2017

Seotud lood
03.02.2017 06.02.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto