Sisemine valgus

Kirjanik Jüri Kolk 2016. aastal Kirjandusmuuseumis Gustav Suitsu luulepreemia võitjana auhinda kätte saamas. FOTO: Kristjan Teedema / Postimees

Mulle öeldi hiljuti, et peaksin endasse paremini suhtuma. Uute inimestega kohtudes peaksin olema veendunud, et nad tahavad mind näha, just mind. Peaksin tundma, et mu isiksuse sära valgustab tervet ruumi. 

Tellijale Tellijale

Võiksin võtta suhtlemist teiste inimestega mänguna, vaheldusena. Ma võiksin seda võtta puhkusena iseendast, võimalusena pugeda välja oma kestast, teeselda kedagi teist, ollagi see teine, aga samas olla sisemiselt laetud, pakatav. Ma võiks inimestelt küsida nende töö ja eluolu kohta, ma võiks ahvatleda neid ennast mulle avama just selles mõnusas kihis, milles liiguvad näiteks elulooraamatud – kõik, mida teeb ja mõtleb minajutustaja, on õilis, teiste poolt oodatud ja hinnatud, huvitab teisi juba vaikimisi. Ma võiksin neid ärgitada visandama minu jaoks oma elulooraamatute sisukordi.

Hiljuti sattusin tunnistama, kuidas üks inimene ennast pildistas. Tema suunurgad kerkisid, kõrgemale polnud võimalik, ta nägu hiilgas üüratust õnnest, tema vaba käe pöial oli tõstetud kaadrisse, et veenda kõiki selle foto võimalikke vaatajaid (olgu neid palju!) tema reisi rõõmurikkuses. Ta seisis, sättides kaadrit, lihvides naeratust (see säras nagu kuningliku perekonna lauahõbe), täiustades oma kehahoiakut (ta muutus õhuliseks, nagu jaksaks joosta ja hüpata, ehk koguni teha mõned kätekõverdused), kontrollides, kas maamärk tema selja taga jääb fotole äratuntavana – ühesõnaga, tegi hoolikalt ja kannatlikult kõik, mida inimene peab tegema, kui tahab endast head fotot, paraadportreed.

10.02.2017 13.02.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto