K, 7.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Jaak Alliku eludraama: vere hääled

Rein Veidemann
, TLÜ emeriitprofessor / Postimees
Jaak Alliku eludraama: vere hääled
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jaak Allik, Yana Toom PM stuudios
Jaak Allik, Yana Toom PM stuudios Foto: Pm

Jaak Alliku «Kihnu Jõnnist Savisaareni» on üks väga omapärane raamat meie autobiograafilise ja memuaarkirjanduse väljal. Mõjub nagu mitmekihiline draama, mille üheks «peategelaseks» on Alliku kirjutatud teatrikriitilised tekstid (neis omakorda peegeldumas aastakümneid jälgitud, kaasa- ja läbielatud, «arvele võetud» ning jäädvustatud eesti teatriilm), teiseks nende tekstidega dialoogi pidav ning valiku ja komplekteerimisega lavastaja rollis Allik ise.

Kusjuures seda «ise», kelle elukaar avaneb draama ajateljel, esitatakse nii kõrvaltvaates – poisi- ja noorukiealine Allik –, aga enamasti ilma- ja teatrivaadet, tegutsemismotiive, sümpaatiaid ja antipaatiaid enesest lähtuvas avameelsuses. «Mul on piinlik», «julgen öelda», «ma häbenen / ei häbene», «tegin vea», «reetsin», «arvestasin külmavereliselt», «pean tunnistama», «kahetsen / ei kahetse» – need keelendid signaliseerivad pihtimuslikkust. 

Siinkirjutaja, kelle eakaaslane (meid lahutab sünnist 1946. aastal vaid nädal) Allik on ning kelle elukäikugi on ta mitmel korral mõjutanud, kutsudes mind 1970. aastal ehitusmaleva Ungari-rühma, mille komissar ta oli – ainus «komissari»-amet, mida Allik on pidanud! –, ümbritsedes professionaalse tähelepanuga luuleteatrit «Amores», mille liige olin, ning aastakümneid hiljem, kutsudes mind kultuuriministeeriumi kirjandusnõunikuks (Alliku ministriks oleku ajal) – mina, jah, olen Allikut pidanud üksjagu kinniseks inimeseks, mistõttu tema raamatu «südamelt ära»-kohad on õieti esimest korda, mil võin öelda: Allik laseb endale lähedale tulla. 

Märksõnad
Tagasi üles