Rangema alkoholipoliitika keskne eesmärk on kaitsta noori ja lapsi, kirjutab riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Helmen Kütt (SDE).
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tellijale
Helmen Kütt: uued põlvkonnad viinaveast priiks!
/nginx/o/2018/03/07/7667135t1haf0f.jpg)
7. veebruar 2017, 19:47
aar aastat tagasi kirjutas Postimehes tööandjate keskliidu juhataja Toomas Tamsar: «Pole saladus, et piirkonniti istuvad tööeas mehed pea külade kaupa «grupi» peal ja elatakse toetusest…» («Töötu olla pole hea, ei tohigi olla!», PM 23.04.2015). Mulle läks see lause hinge, jäi meelde ja ma otsisin toonase töötusele keskenduva arvamusloo taas üles. Jätkuvalt on põhjust küsida, miks meil on «kümneid tuhandeid inimesi, kes võiksid teha tööd ja luua väärtust, kuid ei tee seda»? Kahtlemata on siin mitmeid põhjusi, millest osa ei sõltu inimestest endist. Näiteks palgavaesuse vähendamise on praegune valitsus tõsiselt ette võtnud. Aga kuidagi ei saa üle ja ümber ühest peasüüdlasest – alkoholist.
On kurb reaalsus, et üle Eesti elab tuhandeid parimas tööeas mehi ja naisi, kes on viinale alla vandunud ja sageli oma tervise lõplikult laastanud. Nende elu on alkoholist läbi imbunud ja elu mõte keerleb uue pudeli saamise ümber. Sügavasse alkoholisõltuvusse vajunud inimestest ei saa tavaliselt enam õigeid töötegijaid. Paljudele neist maksab riik toetust, aga on ka neid, kes kodutuna endale hinge sees hoiavad.
Nemad on need kadunud töökäed, keda tööandjad taga igatsevad. Ja mõistagi on nad ka ühiskonnale kulu, loomata jääv rahvuslik rikkus. Aga nad on ka kellegi pojad või tütred, vennad või õed, isad või emad. Iga inimese taga on oma kurb lugu, teostumata unistused, lähedaste kannatused ja südamevalu. Olen teinud aastaid sotsiaaltööd ja seda kõike lähedalt näinud.
Tõsi, joomatõppe langenud inimesi kavandatavad alkoholipoliitika piirangud õieti ei mõjuta. Aga neile ei ole suunatud ka meisterlikult tehtud alkoholireklaamid, mida loodetavasti aasta pärast teleekraanidel enam nii massiivselt ei näe. Nemad leiavad oma pudelid ikka üles, nemad ei ole ka happy hour’i sihtgrupp.