/nginx/o/2016/03/29/5206743t1hebc3.jpg)
Stress tundub olevat loomulik osa tänapäeva inimese igapäevaelust. Vaja on ettekannet pidada – stress. Auto vajab hooldusesse viimist – stress. Lapsed kaklevad jälle – stress. Kuna igaüks meist stressiga pidevalt kokku puutub, võiks arvata, et seda sõna on lihtne defineerida. Teemasse süvenedes selgub aga, et stressi defineerimisega on hädas isegi teadlased, kelle eriala on stressi uurimine, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tuul Sepp.
Bioloogid on stressi mõistet kasutanud eelmise sajandi 50ndatest alates, ning algusest peale on see mõiste palju vaidlusi ja paksu pahandust põhjustanud. Alguses sõnastati stress kui organismi mittespetsiifiline vastus millelegi ebameeldivale. Lihtne ja loogiline, kas pole? Keeruliseks läheb asi siis, kui proovida selgitada, mis see miski ebameeldiv on. Jõuame ringikujulise definitsioonini: stress on organismi vastus stressi tekitavale stiimulile.
Huvitaval kombel ei ole rohkem kui 60 aastaga olukord stressi defineerimisel kuigi palju paremaks läinud. Vaadake näiteks ingliskeelse Wikipedia artiklit. Stressi bioloogilises tähenduses defineeritakse seal kui «organismi vastust stressitekitajale (ingl stressor), nagu näiteks keskkonnatingimuste muutusele». Sõna «stressor» on link, mille alt loeme, et see on «keemiline või bioloogiline agent, keskkonnatingimus, väline stiimul või sündmus, mis põhjustab organismil stressi». Ring saab jälle täis.
Stressiteemalised bioloogiaalased teadusartiklid (jätame psühholoogia siinkohal kõrvale, kuna autorile jääb see valdkond liiga kaugeks) tunnistavad seda tsirkulaarse definitsiooni probleemi ning püüavad pakkuda erinevaid lahendusi. Üks võimalus on siduda stressi definitsioon stressihormoonide taseme tõusuga (jättes märkamata selle, et tegelikult naaseme stressihormoonide mõistega taas ringikujulise defineerimise probleemi juurde).
Stressihormoonid – kortisool imetajatel, kortikosteroon paljudel teistel selgroogsetel loomadel – aitavad mobiliseerida keha energiavarusid ning seavad organismi valmis ohtliku olukorraga toimetulekuks, tõstes näiteks immuunrakkude taset organismis. Stressihormoonide taset on küllalt kerge mõõta ning seega on nende kaudu stressi nii inimesel kui ka teistel loomadel lihtne «diagnoosida», minnes mööda stressi sisulisest defineerimisest.
Kahjuks aga pole loodus stressiuurijate elu niisama lihtsaks teinud. Stressihormoonide taseme mõõtmised näitavad, et see kõigub väga suures ulatuses ka loomulike elu osaks olevate tegevuste käigus. Näiteks soojätkamisega seotud tegevus tõstab rottide stressihormoonitaset kaks korda rohkem kui nende ajutine uputamine. Võiks eeldada, et rott tunneb end esimese tegevuse ajal tunduvalt paremini kui teise ajal. Paljudel aastaajast sõltuva käitumisega liikidel kõigub stressihormoonide tase aasta jooksul väga suures ulatuses, näiteks lindudel on sigimishooajal ning rändeks valmistudes stressihormoonide tase oluliselt kõrgem kui muudel aegadel aastast.
Stressihormoonide taseme loomulikust kõikumisest lähtudes on stressi definitsiooni kitsendatud, nimetades stressiks ainult olukorda, kus stressihormooni taseme muutuse kutsus esile organismi jaoks ennustamatu, ootamatu sündmus. Sigimishooaja algus on oodatud sündmus, põõsast välja hüppav hunt aga mitte. Järelikult on vastus teisele stiimulile stress, esimesel aga mitte.
Nüüd aga jõuame küsimuseni, kas stressireaktsioon on organismile midagi ebameeldivat. Hunt põõsas seda kahtlemata on, samuti kohustus järgmisel koosolekul ettekanne pidada. Süda hakkab kloppima, peopesad lähevad niiskeks, söögiisu kaob ja tuju on halb. Milleks see kõik? Miks jumal või emake loodus meid niimoodi karistab? Evolutsioonibioloogia ei lepi «jumala karistusel» põhinevate seletustega ning püüab alati leida loodusliku valiku välja sõelutud nähtustele adaptiivse, organismile kasuliku seletuse.
Stress on looduses kahtlemata organismile kasulik. Stressireaktsioonidega seotud hormonaalsed ja neuroloogilised protsessid kutsuvad organismis esile kiired muutused, mida on vaja ootamatu olukorraga toimetulekuks. Süda klopib – oled valmis kiireks reageerimiseks, võitlemiseks või põgenemiseks (hunt oli ju põõsas!). Söögi- ja seksiisu kaob – organism koondab oma ressursid ohtliku olukorraga toimetulekuks. Lähed näost punaseks ja hakkad higistama – kiirenenud verevool aitab paremini võidelda võimalike vigastuste kaudu sisenevate haigustekitajatega.
Tegelikult on isegi pikaajalisele psühholoogilisele stressile – depressioonile – välja pakutud adaptiivne (organismile kasulik) seletus. Depressioonis inimese sundmõtted on selle seletuse järgi lahenduse otsimine stressi põhjuseks olevale probleemile, tahtmatus suhelda või mistahes muud aktiivset tegevust sooritada aga organismi viis energia ja tähelepanu just selle probleemi lahendusele koondada.
Ei ole kahtlust, et loodus on neid protsesse välja kujundades meile kõige paremat tahtnud – vaid organismide ellujäämist ja sigimisedukust suurendavad tunnused saavad evolutsiooni käigus säilida. Kui me aga tunneme, et meie igapäevaelus on stressi rohkem, kui taluda suudame, ning depressioon sööb ära eluisu, oleme ilmselgelt väljunud keskkonnast, mille jaoks need reaktsioonid looduses välja kujunenud on.
Soovitusel minna metsa stressi maandama on seega bioloogiliselt igati mõtet. Lühiajaline stress on kahtlemata organismile kasulik, kuid pikaajaline ja krooniline stress on olukord, mida loodus meile ette näinud ei ole. See kurnab ära ka kõige tugevama organismi, tühjendab energiavarud ning vähendab organismi võimet haigustega võidelda. Vajadus puhkuse ja lõõgastuse järele on meie ellu sisse kirjutatud.
